Argipäeva õhtupoolik ja Selver. Inimesed möllavad mammona ümber. Ükskord tulema tasumise tund, ükskord tuleb maksta selle eest, ükskord tuleb kassasabas seista...!
Piip piip piiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiip..., kassapidaja- neljakümne viie aastane blond ülemõistuse puudrilaksuga mestis Olga ilme lööb silmad ülesse, morn näoilme saab äkitse särava maastiku, kunstripsmete liim avab näidendi streigiga, kunstripsmed pudenevad Olga dekolteesse...
Peate aru, et nüüd Olga punastab, Olga satub paanikasse, Olga ei tea kuhu silmi peita...
Olga vastab selle peale kelmika naeratusega ja kukub ühe käega oma rindade vahel sebima... Üle viiekümne härrasmees, kes siiamaani oli ametis oma Visa lõustaga plastmasskaardi pilusse sättimisega, paneb mööda ja kukutab panga kavala käepikendusaparaadi Olga sülle. Järjekorras peale Härrasmeest seisev Olgaga samasse vanusesse paigutatu, aga palju Parem naine, niipalju parem, et mõttes lasi just praegu Olgale ja Härrasmehele kuuli pähe ja sätib tankitõrje rusikat valmis, huuled peeneks kriipsuks surutu ja silmavaade aasialikus füüsikas...
Mis toimub ümberringi, kas on märganu teised selle anomaalse mässu algeid. Ei, ei mitte veel, järjekorras järgmine olema 76 aastane Mutike, omamoodi Mutike. Mutike on asetanu hapukoorepaki kassalindile nõnna, et pakike toetab järjekorra vahet teatava pulga peale, õigemini on kui istuv hapukoorepakk, nüüd surub Mutike veel hapukoorepaki sülle mandariini ja nii saab hapukoorepakist mõneks ajaks väga rahulolev ja õnnelik „hapukoorpakk reisija mandariin süles”, Mutike seab enese valmis, justkui saadaks keskit ära bussiga ja et siis lehvitada nagu üts maamutike kunagi ja nii tore on kui hiljem hapukooremehike koos mandariiniga talle külla tuleb...
Just nüüd jõudis võitja ilmega keskealine, keaskmiselt jõukas, keskmiselt kannatlik, aga just praegu pisikese võidu üle elanu mees mutikese taha järjekorda, võiduks peab ta muidugi lühimat järjekorda, samas hakkab tema võidurõõmunaeratusega ühinema Murphy irve...
Ärme unusta intriigi, mis uudishimu kriibib...
Olga on vahepeal käega löönu ripsmepüügile ja teatab, et ongi mõnus vaheldus kui karvad ta tisside vahel tantsu löövad ja paljutähendav pilk lööb Härrasmehe ka käima, too rebib oma särgi ülemise poole valla ja „hapnikupuuduse trenni” lõppu tähistava õhinaga löövad Härrasmehe seitsekümmend kolm rinnakarva nõustuvad pead uljalt välja, Härrasmehe silmad faksivad ilmse lubaduse vähemalt seitsmesajale karvergutile lisaks ja Olga teatab, et temal on tänaseks makaronipakkide mudimisest kõrini, hapukoorepakk saadab tänuliku pilgu ja kallistab tugevalt mandariini, Mutike on heldinud, Paremal naisel on mõningane probleem õhu välja puhumisega,- vastupidine suund rokib täiega, Keskmine mees hindab olukorda keskmise rahuga, talle sai just selgeks, et Murphy lajatas ühe palli ta väravavõrku, aga selle pärast ei maksa veel väga...
...makaronipakkide mudimisest kõrini, makaronipakki tuleb pigistada, makaronipakki tuleb küünistada, Olga kunstküüntest peab saama makaroniorgia katalüsaator, Olga on väga kirglik ja kile koos oma sisetülidega võtab lõpuks end kokku ja lahutab, makaroniorgiast saab äkitse kaos, purunenud paarid, vaimustushüüded moonduvad kaljult alla kukkujate karjeteks...
Olga rabab end püsti, audiokurat teeb ühe vaimustunud sumaka ümbrusse, pank pudeneb põrandale (see on loo kahjurõõmupunnitus...), makaronid on mineerinu ümbruse korralikult...
Härrasmees nähes olukorras võimalustejada, on kohe valmis miinivälja puhastama ja ettepanetab hoobilt selle audiovideo Olga maailma... Nende maailmad on keskendunu omavahelisele meeldivale kokkupõrkele ja kokkupõrke paugu ulatus variandid on lootusetult tempos nõrgemad, et sel rongil pileteid kontrollida... Parem naine ei jõuagi õhu välja puhumiseni- vapustus on korgi ette pannu ja parem naine lajatab minestus tunnustega pikali...
Keskmine mees taipab, et jõllitab juba mõnda aega keskmisest väga eemale triivinu huviga lebavat naist, „Tule taevas appi!” röögatab Keskmine mees ja saab asendama „suurt sinist”, viskub maha, surub oma huuled parema naise palju paremate huulte vasta ja valmistub puhuma...
Peab mainima, et nüüd liitub keskmise mehega lisaks Murphy paragraffidele suur ja üldsegi mitte alati kõigi kavatsusi arvestav loogika... Kruvime nüüd poldid ja mutrid liitu ja paneme seibid kuhu vaja, ehk värvime punaseks ja tahume puitu- Kui asetasime parema naise selveri põrandale, siis põhjendasime seda hapniku koguse liigannusega, mis tekitas vajadust horisontaalis olukorraga uut lahingut alustama ja kas pole parimaks stardipauguks keskmise mehe ähmilised huuled...
Kui vaadata olukorda sportliku külje pealt ja seda püüda edasi anda, siis peale sissejuhatust ja kahtlevat kirjeldust stiilis „naine mehe vastu”, tekib äkiline vaikus ja siis „üllatus ähkimine” ja lõpuks kui reporterile meelde tuleb mille eest ta palka saab, peab ta tunnistama, et seljavõit läks ülekaalukalt naisele...
Sa küll noogutad teadlikult ja püüad inteligentselt irvitada, a võid rahumeeli tunnistada, et võrk sahises su selja taga. Võiks ju veel triblada ja palli piki posti prõmmida, et lõpuks suuna kätte saaksid, aga kes ütleb ,et sa selle peale riietusruumi ei torma...
No vat, kui sai ühendatud Parema naise ja Keskmise mehe huuled ja võime joonisatada toru, mille ühes otsas parema naise kopsud ja teises otsas keskmise mehe kopsud. Mis toimub kopsude sees? Korrailik kirjanik lappaks nüüd anatoomilist kirjandust ja rabaks siis asjakohaste kildudega, a laisk kirjanik rõhub ainult ebainteligentsele ja vähenõudlikule publikule ja tarvitab ainult olulisi ja valdavalt labaseid teooriad, mis nagu olukorda märgatava koha pealt alla jooniks...
Võiks ju veel miskit vahutada, a kui keski pole veel aru saanu, siis see kirjaline soperdis püüab kirjeldada Selveri kassa juures toimuvat umbes kolme minutilist anomaaliat, anomaaliat- mis kõigepealt kukalt kratsib ja vahib sõna anomaalia kahtlevalt, a noh...
... võime joonisatada toru, mille ühes otsas parema naise kopsud ja teises otsas keskmise mehe kopsud. Parema naise kopsudes on igasugune kannatus läbi proovitu, ahistatu ja muidu koledalt koheldu ja revolutsioon on mööda pääsematu. Ajad näpuga järge? Parema mehe kopsudes on just pidu ja külaliste vastuvõtt alanu... No kaua võib! Ühesõnaga revolutsioon on haaranu kõik õhukomponendevabariigi kodanikud Parema naise kopsus ja levib kohutava kiirusega mööda toru Keskmise mehe kopsu, mis on muidugi möllupealikele paras üllatus (ei tea kas peaks sellel pikemalt peatuma...), ja...
Vahepeal on hollywood kohale jõudnu ja näeme kuis parem mees hakkab äkitse kui õhupall paisuma ja siis justkui sampusepudeli kork püsti stardib, Kesmise mehe silmamunad jäävad hetkeks ärevalt omapäi parema naise näo kohale hõljuma, talumata peremehe sihitut kohapeal tuustimist, taastavad kiiresti oma koha, natuke küll hilja, sest Keskmine mees on üle kesmise otsustava sammu teinu just ja ennem veel, kui hollywoodi jalaga persse tabada jõuan!, on kesmine mees makaronide peal kukumismanöövriga ametis, nood detailid- kas spagaadi või kõigepealt hopp ülesse ja siis hirmsa kolakaga maha, valite ise välja...
Kogu see stseen on mind juba nii ära tüüdanu, et ajan parema naise püsti, värvin näost piinlikkusest punaseks ja tuulutan ta ummisjalu minema, vähem naisi, vähem ahvatlusi kuskile toppama jääda...
Niisiis Härrasmees ja Olga nopivad makarone, Mutike sätib hapukoorepaki mandariiniga kassalindi välimise piirde äärde, et neil oleks ka mida oma reisil aknast vaadata...
Kogu see avaliku ruumi pidu, ei too muidugi sinna kassajärjekorda näitlejaid juurde, küll aga publikut kõrval sabadesse...
Mis tunne on, kui teie rahulikku olemisse hakatakse äkki palle prõmmima ja kaua te vastu peate, või kaua te prõmmides ise vastu peate...? See oli märguanne kuradile kerida, kuradi oinad ja värdjad, tõmmake minema! Raisk, see läheb teile kalliks maksma, kuradi lipakas kao oma puldi taha ja mis te vahite, kaduge persse kõik!!! Keskmine mees on väga üle keskmise sõjakalt harkisjalu seismas kogu loo eesotsas ja veenvuse lisamiseks kupatab jalaga ühe makaroni kaubariiulite avarustesse...
Kõrval kassas olev keskeas, aga muudes füüsilistes välimäärajates Kolm korda keskmine naine ajab enese pöörases tempos ülesse (tema jaoks), rabab natist kinni lähimal meesolevusel ja susistab: „suitsu!” ja et mitte mõttetegevusega kontakti piirama hakata, juhendab edasi: „kohe!”. Mehike rabab taskust suitsupaki ja sündmuste detailid mis kuskile plehku panid korjavad järje ülesse kohal kus Kolm korda keskmine naine on suitsu läitnu ja seal samas kassa juures rippuvad „sooduskampaania ja lisaks elupäästja reklaamauraga suitsuandurid” omi võimed demonstreerima kukuvad...
Nad on võimsad, nad on tähelepanu keskpunktis ja kolm korda naine on hetkeks kadunu, et siis äkitse välja ilmu otse keskmise mehe nina all...
Seni kuni panete paika omas visuaalis milline on too positsioon „nina all” ja mis võiks edasi saada, saab kõik hoopis läbi...
Vähem möla! Pikem samm! Õige olema- ära pilguta silma!
Hollywood pilgutab silma ja Kolm korda keskmine naine põrutab Keskmisele mehele jalaga otse keskele ja marsib suitsupilves välja suitsetama...
Kui kunstnik kohale jõuab ja sest kõigest pisukese lõpupildi plätserdab, siis ma ei tea kas oled seal sina, kuid on Keskmine mees, kelle näoilme välistab igasuguse optimistliku suhtlemise enda ja ümbritsevaga lähiminutitel ja on Härrasmees ja Olga kes pilluvad üksteist makaronidega ja on Mutike kes tervitab priisõidu teinu hapukoormandariin külalist ja lisaks vudib üks roheline mehike jäätis peos väljapääsu poole ja kuna kõik ei olnud justkui päris, siis ajamegi tolle rohelise kaela kõik...

Tere!, räägin sulle täna oma kehast
Kuis seda kasutada ja mis saab teha
Siin ei tule kiidulaulu ja juttu värskendavast ehast
Vaid sokeerivast õhku müttavast lehast
Ja ja..., ei saa miskit teha
Peita oma keha
Ega sulgeda kõrge tootlikkusega higitehast
Võitlen küll mis jube
Ikka ja jälle dussi alt tulen
Higipulgaga poore sulen
Siiski piisab, kui sulle kiirema sammuga ligi tulen-
juba higi tuleb
Mu keha justkui liustik suvel
Mis teha... ?
Sa lihtsalt silmad sule
Surun su näkku oma habemest terassuled
Võpatad, ja tundub sul enam meelde ei tule...
Või hoopiski kustutan tule
Ja aan miskit mulli: "Et kus kurat see hais tuleb!"...

Üks õpetlik lugu. Ja ütleme et moraal kui selline asetsema mõningases eneseületus punktis ja punkti koordinaadiks- mina ja avalik ruum. Ühesõnaga, liiguta seda punkti kui vaja sõltumata eeee… Kuna asi on kiskunu ähmaseks võiks veel miskit seletavat selgusetut häma ajada, kui poleks aind üht päkapikku kes mind juba mõnd aega ribidesse klohmib ja kisab enamjaolt roppusi ja sinna vahele ka mõningane selgem moraalirusikas pealkirjaga- “Keegi ei jõua su looni, kui siin peksad tühja tooni!”… Oeh! Eks siis proovin.

…sõidan bussiga, sellisem Ikarus buss, seisan sial taga otsas, peas ilmselt miskid puberteetlikud kiimapallid ja tunnen kuis üks jalg hakkab ära surema (sipelgad, voi siis meditsiinilises tähendusõnas- vereliikluse räige uimamine, mis on ilmselt tingitud soovist mulle miskit käru keerata). Vere sellist ülbamist tuleks ikka tõsiselt võtta. A noh, mina kui täkku täis puberteetmees ei saa ju ometi sellist jama tõsiselt võtta, ja nii ma siis seal seisan ja jalas ka seisab ja suriseb… Kes enam ei mäleta (mul om nüüd meeles…), siis nois Ikarus busstranspordimasinates oli taga otsas üks suur plats ja selle keskel miski toru et inimesed justkui õielehed saaksid sest torust kinni rabada ja julgemad siis üksteist vahti (mul on selle toruga seoses veel üks meelas lugu meeles, a see on eeee sellisem xxx tooniga ja jääb ära, vahest aind teki all…). Niisiis mitmesõnaliselt vahutades,- hoian kinni sest torust ja pean sellisemat üleolevat olemist oma suriseva jalaga. Buss müriseb, jalg suriseb, buss müriseb, jalg… Nii laksabki ette minu peatus. Mul pole kuskile kiiret, ma ju ikka sportlik puberteetmees ja seega pole mul ka miskit põhjust ukse juurde liibata varem kui avanenud uksed on trepile ilusasti valguse lasknu. Tuletan meelde voi siis teen ajaloomärkuse, et noil Ikarus bussidel olid ikke peris kõrged trepid ja trepi poolitas käsipuu.
Üldiselt oleks pidanu mu väljumine nägema välja nii, et kui uksed avanenu, teen ühe sportliku sammu, ignoreerin penskaritele mõeldud trepikäsipuud ja tipin heledate lokkide tantsus trepist alla, löön kelmika pilgu bussi ukse juures ootava tibi dekolteesse, siis veel ühe vallutava silmast-silma mürsu tibi sinisailmadesse, too punastab hiameelest, aan pia kuklasse ja marsin teab kuhu…
Oeh!
Piab tunnistama, mu väljumine läks tiba teisiti. Sadasõna siis, buss peatub, uksed avanevad, miskid mammid ubivad trepist alla, löön oma rahulolu naeratuse täistuuridele, lasen torust lahti, teen sammu trepi poole, viin keha raskuse oma vere passivsusega tegeleva jalale, too jalake lödiseb justkui keenu makaron kokku, mu rahuolunaeratusega näoilmest saab miski silmad punnis üllatusesinejalik supikauss, ajudesse saabub kiirraport- tegevusplaan “haara käsipuust”, vehin abitult käega, a ei taba. Ei mäleta kas suutsin lendamise ajaks end nii palju koguda, et mõningane stiilne lennuasend vähemalt sisse viia, a vaevalt. Kokkuvõtvalt ja nii üldse mitte lauset pikale venitades ütlen ära, et lendasin bussist välja justkui vettehüppaja omalt pukilt basseini. Kui nüüd takkajärgi plaani pidada, siis oleks mul olnu tark sinna hetkeks lebama jääda, et mõni kild visata ja kerge olukorra analüüs läbi käia voi nii… A kus sa sellega, kuplis hakkis ikka täiega ja puberteet kiirreageerija mees ajas ennast hooga püsti ja… A vot makaronjalg tegi sellest etteastest hoobilt järgmise naeruväärse kõhuka ja nii ma siis tõmblesin seal veel mitu korda, kuni lõpuks lõin käega ja asusin jalaga füüsilistesse läbirääkimistesse, mis tõi ka tulu ja sain sealt ometigi minema…
Oeh!

Vihm on alati mu sõbraks olnud..., justkui põlguse käepikendus, samas ühendav kallistus neile kes uitavad temas... Vihm on me ühine film, milles osa saamiseks peab tundma ja hindama kannatusi, alles siis õpime tantsima vihmas...
Sellise filosoofilse pläraka ja vihmaga ühte sammu lödistades kulgeb mu üksildane mõttemarss rannapingil. Olen just kõike seda endast eemale heitmas ja unustamas, rehman käega üle õla olematu sigareti (ma ei suitseta ju enam!,- a mõtteuimamise juurde see nagu sobis, seepärast imiteerin ja kujutan ette...), raban enese püsti, vihma õnnistusmõtete vihmavarjud jäävad edasi vedelema ja tunnen äkki külma ja märga...
Kurat kõigega! On külm- siis on, on märg- siis on, on vaja minna- siis lähen, tahate mu rõõmu- siis naeratan, tahan... Ses õelalt irvitavas positiivsuses astun sammu, astun teises, astun, astun...
Vihmast sööstab välja mu filmikangelanna raudratsul... Rühib mööda minust, rattaketi raginal, vihmapiisad näol justkui tähed öös, naine rattal... Naeratan totakalt, tunnen et kuu tahaks mulle selle haleda esituse eest jalaga tagumikku kütta, tõstan veel lehvituseks käe ja sinna mu saamatu filmiroll surebki...
Naine rattal ei märkagi mind, jään seisma porilombis, milles möllab peale kahe ratta vägivalda torm, seisan seal seni kuni lained vaibuvad, julgematta end liigutada, et tunda seda pisukestki värelust,- ja kujutan ette porilombi laineid naeratusena mille saatis mulle naine rattalt...

...kui ma nüüd liulaskmise peale mõtlen, su õlal
kõõlun, su kiharatest haaran ja alla piilun,
Maierlike erutuskopsikutega rada hindan...

...lööd ripsmete sahinal valla stardivalgusfoori
tuled,- "Oh peeglike peeglike!"...,- totaka
eputuslainega hetkeks end matan...,- su ripsmete
käskiv plaks kupatab tagasi reaalsusse, Start!,-
kuram, kiirmäärimine veel su huultekandikult,
hoppa....

...põrgu need sööstlaskujad ja isegi kiirlaskumise
ahvatlus kaotab slaalomi võlude ees igasuguse
konkurentsi..., tiir ümber kaela,- perfektne
kurvilahendus,- kaelal reklaamiks saanijälg...

...oooo,- rajalegend vuristab hüpetest..., näe näen!!!,-
ärevusest suusakepid pillan, sahin, libisemise
hoogustamiseks keele rajale suman, Nükanenlik
poosiärplus ja...

(nüüd pidi järgnema äratõuge, sirutus ja stiililine
meisterlend, aga sinu riukalik rinnanibu takseerib mu
keelekest kelmika irvaega ja kiilub kinni mu usin
kiirenduslibisemise...)

...järgneb küll lend, a stiil on pigem- kiirustav
purjus ja pidevalt lendamise mõtekuses vaevleva
lennumootoriga kärpse kakerpall...
...must kast prindib rõemsalt- "möödusime mustast
august.",- tõeliselt häbitu nabakirjeldus...

...maandumise üksikasjad- oma puudulike ja vasturääkivate füüsika
märkustega jätan vahele, ja kui on tegu juba suht
mõistliku kahaneva hooga libisemismanöövriga,
justkui üles?, justkui tippu?, stopp!!!...

...lipp põuest välja, a kuhu ma ta siin pistan?,-
põlve pingul ilu teeb minust hoobilt "Rohelise"...,
ei saagi veel hoogu sisse kõverdatud jalgade-
kolmnursildade üle filosofeerimine kui...

...maavärin või kannatamatusevärin (olmeloogika
karjub!,- hoopis Kõdi!...) ja kukutab mu uuele vastlaliule ja
nüüd suunaga tagasi,- sinna kus on lipule pesa...