On hämar, vihmapiisad krõbisevad vanalinna tänavate munakividel, üksikute laternate kollakas valgus vilgub haledalt. Inimesi on liikvel vähe ning need üksikud tõttavad rutakal sammul, hoidudes majaseinte ligi. Vähestel on vihmavarjud, nii mõnigi härrasmees on tõstnud ajalehe pea kohale kaitseks sügisvihma eest.

Tänavanurgal troonib uhkena punane silindrikujuline musta katusega postkast. Paari minuti pärast saabub postipoiss seda tühjendama, kuid veel on aega.

Mööda tänavat läheneb pilkupüüdev kuju. Tegu on väikest kasvu tütarlapsega, kes kannab pruunikat mantlit. Tema juuksed on sel õhtul põimitud kahte palmikusse, tema vihmavari on ülisuur ning helelilla. Tal on jalas triibulised põlvikud ning ta hoiab käes õrnalt postkaarti.

Söakalt astub tüdruk postkasti juurde ja libistab oma postkaardi pilust sisse. Tõstes pilgu, näeb ta soni ning punasest riidest postiljonide embleemiga kotti kandvat noormeest liginemas. Tüdruk laseb kirjaava klapil langeda ning lipsab minema.

Friedrich märkab väikest kuju vihmavarju all eemaldumas ja naeratab. Reede õhtu. Kuidas siis muidu? Reede õhtu ei või mööduda postkaardita Kuult.

Nooruk avab võtmega postkasti tagumisel, tänavapoolselt küljel oleva suure luugi ning õngitseb selle nädala viimase kirjade laadungi välja. Enne esmaspäeva hommikut ei tule postkasti keegi tühjendama.

Kirju ei ole palju, vaid mõned üksikud ümbrikud ja Kuu-nimelise tüdruku postkaart. Friedrich heidab sellele põgusa pilgu – Kuu sellenädalasel käsitsivalmistatud kaardil ilutseb tiivuline ingel. Friedrich asetab saagi ettevaatlikult oma pauna teistest postkastidest ringkäigu jooksul korjatud saadetiste juurde.

See on Friedrichi piirkonnas viimane postkast, meelega jäetud viimaseks. Lukustanud postkasti asutab ta end minekule, kuid enne postkontorisse naasmist, on tal tarvis üks kõrvalepõige teha.

Mõne maja kaugusel terendavad pagariäri ja –kohviku soojad ja kutsuvad tuled. Suure klaasvitriini tagant paistavad kohviku lõbusad neiud, kes oma toredais beežides kleitides ning valgete kroogitud ääristega põllekestes, rääkimata imelistest valgetest tanudest, mis on asetatud nende blondidele või brünettidele või tulipunastele juustele, näevad lihtsalt armastusväärsed välja. Pagariäris ei teadnud kohe, kummad on isuäratavamad, kas kuumavad saiakesed letil või need kolm neidu, kes sõelusid pagarikoja ja leti ning leti ning kohvikulaudade ja vitriini vahet.

Kui Friedrich sisse astub, kõliseb ukse kohal heledalt kell. Blond Marta lehvitab ja naeratab talle leti tagant ning tõstab välja poole tunni eest ahjust tulnud (sest päeva lõpus tulevad paljud kunded värskete soojade saiade järele, isegi sellise ilmaga) mõnusalt lõhnavate kaneelikuklitega täidetud pruunist jõupaberist paki.

„Sa oled täna hiljaks jäänud,“ nendib Marta. „Me sulgeme kohe ja ma arvasin, et sa ei tulegi oma saiade järele.“

Friedrich naeratab ja maksab kuklite eest (12 tükki, üks igale linna postipoisile, ülemale ning teistele postkontori töötajatele). Ta oli tulnud täpselt samal ajal nagu alati, ilmselgelt oli Martal endal kuhugi kiire ning ta ei mallanud Friedrichit oodata.

Niipea kui uks Friedrichi järel sulgub, lukustab punapäine Adeele, kellel on hästi palju hästi armsaid tedretäppe nöbininal kohviku ning katab vitriinil olevad hõrgutised. Selleks ajaks, kui ta on lõpetanud ning kustutab kohvikus tuled, siis on Marta juba põlle ja tanu oma kapikesse tagaruumis visanud, saapad jalga tõmmanud ning poolenisti tagumisest uksest väljas, viimasel hetkel nööbib ta veel mantlit kinni.

„Esmaspäevani!“ hüüab ta ning kaob öhe. Vihmasadu on lakanud, munakivid läigivad, kui Marta oma uhkete uute nöörsaabastega üle nende tipib. Oli tema kord nädalavahetusel puhata ja mängida ning ta kavatses otsemaid alustada.

Marta siht on üks lokaal, kus kuulu järgi kohtusid noored igast seisusest, et klaasike veini juua, muusikat kuulata, viimaste uudiste, teatrisündmuste või loetud raamatute üle mõtteid vahetada.

Marta ei hoolinud suurt veinist ning tal polnud sõpru, kellega teatris käia või kellega arutleda lemberomaanide põnevatel ning erutatavatel teemadel (sel lihtsalt põhjusel, et ükski tema sõpradest ei tegelenud sellise rumala ajaviitega), kuid Martale meeldis rüübata tassikese kohvi ja selle kahe minuti jooksul, mis tal kulus imepisikesse portselan tassi poetatud veidi mõru kohvitilga (mille eest ta maksis rohkem kui Friedrich oma kuklite eest) maitsmiseks, jõudis ta kuulata paar akordi lokaalis mängitavat muusikat.

Kord oli see üksik viiuldaja, kord keelpilli kvartett, kord saksofonist, kord puupuhkpillide õrnad helinad – muusikuid selles linnas jagus. Aga sel õhtul – ja Marta oli hästi informeeritud, kuna ta oli varakult tutvunud lokaali reedeõhtuse kavaga – pidi klaveril üles astuma noor ja andekas (Marta meelest ja kergelt alatoidetud, kuid see-eest võrratute melanhoolsete silmadega) pianist.

Marta kuulab ja laseb silmadel puhata, kujutledes, kuidas ta pagariäri parimate ja hõrgumate paladega turgutab pianisti soliidsemasse vormi.

Noor Carl, kes vahest loomupäraselt on tõesti kõhn ning kes alalõpmata sügavas masenduses vaeveldes ja musitseerides ei leidnud sageli mahti, et korraliku lõunat süüa (klubis, kuhu ta oli teretulnud tänu tema isale, kes oli linna tuntud härras- ja ärimees), ei märka sootuks end klaveri lähedusse väikesesse lauda sättinud säravasilmset beežis kostüümis neidu.

Carli mõtted on mujal ning liiguvad nootide ning klahvide, mida ta puudutab õrna elegantsiga, täites lokaali kaunite meloodiatega, vahelt ühe teise publiku hulgas istuva daami juurde.

Carl silmitseb umbes 11-aastast tüdrukut, kes istub lokaali ühes kolmest loožist, ees klaas värskelt pressitud apelsini mahla ning tema seltsiliseks kurva ning väsinud ilmega umbes 30ndais aastais meesterahvas.

Carl on siin varemgi mängimas käinud ning seda paarikest ka paaril eelmisel korral silmanud. Kord oli ta olnud peale esinemist tänaval lokaali ees suitsetamas, kui nimetatud tütarlaps tema kõrval peatus. Seekord üksi, ilma oma alalise saatjata.

Tüdruk kandis sooja punakat mantlit, mille alt paistis helesinine siidkleit, sukad ja heast pehmest nahast saapakesed. Carl mõistis esimesest silmapilgust, et laps kuulub vanalinna eliidi hulka, kes elas südalinnast veidi eemal kõrgemal künkal peentes majades. Seda kummalisem oli näha teda all-linna lokaalis.

Carl uuris, mis lapse nimi on, ning sai vastuseks napi: „Marie-Louise.“

Kui Carl aga küsis, kus Marie-Louise isa on, siis kõlas pisut pahasel häälel kulmukortsutuse saatel: „Richard ei ole minu isa!“ Seejuures asetas laps justkui vaistlikult käe rinnale, otsekui oleks seal peidus midagi hinnalist.

Vahetevahel kui Carl lokaalis mängis ja seda väikest kuulajat vaatles, siis meenutas ta seda lugu.

Mänginud loo lõpuni kummardab Carl publikule, kelle seast kostub nõrka plaksutamist, ning asutab end minekule. Keelpillikvartett pidi järgmist tundi tema asemel märksa lõbusama muusikaga täitma. Vahest isegi nii lõbusaga, et noorhärradel õnnestub daamid tantsupõrandale meelitada.

Carl ei teadnud ega osanud arvata, kas see ka tõepoolest nii oli, sest ta lahkus tavaliselt otsemaid peale oma esitust.

Lokaalist väljudes tõstab ta mantli krae üles – on vilu – ning süütab sigareti. Pikkade sammudega, sest tal on pikad jalad, aga eriliselt kiirustamata kõnnib ta mööda tänavat üles. Temast veidi ees teisel pool tänavat kõnnivad käsikäes kodupoole Marie-Louise ja Richard.

Carl kaotab nad peagi silmist, kui ta ühele kõrvaltänavale lipsab, möödudes paarist lõbusast sellist ning püüdes jutukatke sellest, kuidas kingsepp oli kolme valge sule eest nähtamatule tüdrukule kingad kinkinud ja kuidas rändkaupmees need kolm sulge hiljem suure varanduse eest endale võitis. Jutt on seosesetu ja arusaamatu ning ununeb Carlil niipea kui ta soovitud tänavanurgani jõuab.

Ta peatub seal hetkeks ning süütab järgmise sigareti. Aeglaselt suitsetades vaatab ta üles vastasmaja kolmanda korruse akna poole, kus hiilgab valgus ning kardinate tagant paistab raamatut lugeva daami sale siluett.

See kestab vaid viivu, sest daam tõuseb ning eemaldub aknast, peagi kustuvad rummis tuled. Carl lõpetab sigareti ja jätkab oma teekonda.

Daam kolmandal korrusel liigub üle koridori teise ruumi, mille aknad avanevad teisele tänavale ning kust paistab raekoja kõrge katus. Seal magab paariaastane lapsuke, kelle pehmeid juukseid daam õrnalt silitab. Poetanud kerge suudluse lapse laubale astub naine akna juurde.

Ta silmab tänaval sammumas professor Carterit koos oma tütrega. Milline kummaline laps, nendib daam – kutsuda oma isa täiskasvanu kombel eesnime pidi Richardiks.

Nad lähenevad raekojale ning daam tõstab pilgu üles. Suursuguse hoone katusel on näha ähmane kuju. Daam ignoreerib seda kui silmapetet ja lahkub akna juurest samal hetkel kui all tänaval osutab Marie-Louise raekoja katuse poole.

Professor Richard Carter vaatab üles ja näeb katuseharjal kõndivat tütarlast, kes kannab musta sitsilist laia seelikuosa, kuid kehasse liibuva ning puhvitud varrukatega kleiti. Ta juuksed lehvivad tuules ja jalas välgatab midagi kullakarvalist. Kas tõesti kingad, millest viimastel päevadel on linnas kuuldused levinud? Saadud kolme valge sule eest.

Tüdruk peatub raekoja katuseharja serval ning vaatab alla. Professor Carterile tundub, et otse talle silma, otse tema südamesse. Ning siis tüdruk hüppab, langeb alla munakivitee poole. Professor Carter sulgeb ehmatusest ning soovist varjata oma hingesaladusi silmad.

Hetk hiljem uuesti raekoda ja tänavat vaadates, ei suuda professor Carter äsja vabalangemise sooritanud neiust tuvastada ühtki märki. Vaid üks hiljapeale jäänud postipoiss kohmitseb veidi eemal ühe käega oma pauna kallal (teises käes hoiab ta pagariäri pruunist jõupaberist pakki).

Friedrich õngitseb postkaardi välja ja silmitseb seda nüüd põhjalikumalt, tõstes selle nii, et postkaardil oleva raekoja piirjooned kattuvad reaalsega. Ning tütarlaps, kes oli äsja raekoja katuselt alla hüpanud, kõige oma kuldsete kingadega, naeratab postkaardil hellalt, kui suured valged tiivad sirutuvad välja tema seljalt ning kannavad ta kindlalt maapinna poole.

Ta liikus oma päevinäinud jalgrattal mööda lõputuna näivat raudteesihti. Taevavärv oli sel tavalisel suvisel hilisõhtul muutunud peaaegu valgeks, päike oli juba ammu liiga madalal, et näkku paista. Ja tema läks. Kuhu ta täpselt minemas oli, seda ta teadis.....ja samas mingi osa temast....paistis nagu arvavat, et ei teadnud ka. Mingi imeväike osa temast paistis talle millegipärast olevat isegi kergelt murelik tundmatu teekonna ees, mis tal käes oli. Aga ta teadis, et kuigi sihtpunkt võis näida kauge, oli ta sinna ometi jõudmas. Ükskord.
Nähes enda ees eemalt paistmas järjekordset ristmikku, otsustas ta ära keerata. Lihtsalt, et näha mis seal on. Ja võibolla isegi mõneks ajaks peatuma jääda, kui seal ehk mingi küla peaks olema. Kõiksepealt vajas aga läbimist järjekordne tikksirge sihitee.

Näinud üht kokkuvajunud ühekorruselist kivihoonet, mis nägi välja nagu ühepereelamu, otsustas ta maja juures olevast sihiteest sisse keerata. Lõpuks jõudis ta kuidagipidi ühe suure põlenud hoone juurde, mis oli kaugelt liiga suur, et olla ühepereelamu. See oli juba täiesti arusaadav märk tsivilisatsioonist. Olles pikast sõitmisest täiesti läbi, otsustas ta kuskil lähedal veidikeseks ajaks varjupaika otsida.
Vana koolimaja jäänused vaatasid kurvalt oma tühjalt mustavate akendega kõiksusse, olles iseendale ja teistele kurvaks meenutuseks vanadest headest aegadest, kui siinkandis oli veel inimesi palju, tulevik paistis helge ja mingit halba polnud tulemas.

Meie peategelane sõitis läbi tühja küla, mööda mitmetest telliskivist hoonevrakkidest, kuni lõpuks leidis ühe maja, mis paistis olevat elanike poolt hõivatud, või vähemalt ööbimiskõlbulik. Sinna ta otsustaski ajutise laagri püsti panna, juba kes teab mitmenda või mitmekümnenda selle teekonna jooksul.
Esimene koputus uksele ei toonud toast esile mingit reageeringut. Ta proovis uuesti. Ikka vaikus. Ta proovis ust. See oli üllataval kombel lukust lahti. Ta vaatas kiiresti ringi, et näha, ega keegi teda vaatamas pole. Sel hetkel ta ei näinud selles kummituskülas mingeid elumärke olevat ja läks uksest sisse.
Kohe esimesest pilgust oli näha, et seal majas polnud keegi aastaid elanud. Osa põrandalaudu oli üles kistud, ahjupotid olid eemaldatud, värv seintelt koorunud, kardinad, täpsemalt kardinate jäänused olid sõna otseses mõttes räbaldunud, paar aknaklaasi oli sisse löödud, esimesi sissevajumise märke andev katus oli näha ärakistud elutoalae paljaste talade vahelt. „Beggars can't be choosers,“ mõtles meie peategelane ja leidis ühest tagumisest toast koha, mida ta pidas kõige ööbimiskõlblikumaks, pani magamiskoti maha ja jäi pikali.

Hommikul, kui ta üritas majast märkamatult välja hiilida, võis ta näha üht võõrast vanameest ukse ees seismas, ähvardava pilgu ja löögivalmis sõnnikuhargiga varustatult.
„Ja kes teie olete,“ küsis võõras vanamees.
„Mina olen Mauno. Ärge mulle midagi tehke, ma olen täiesti ohutu,“ vastas meie peategelane ehmunud pilgul.
„Aga misasja te enda meelest selles majas teete?“
„Ma lihtsalt jäin siia ööseks. Terve päev otsa olen rattaga teel olnud ja siia külla jõudes otsustasin jääda puhkama. Ma leidsin selle maja olevat kõige viisakama koha ööbimiseks kuna jõudsin siia hilja ja ei tahtnud kedagi segada.“
Võõras vanamees vaatas tundmatule rändurile veidi aega umbuskliku pilguga silma. Nähes, et ootamatu külaline täiesti ohutus on, leebus ta ja lasi sõnnikuhargil langeda.
„Ah nii on lood.....kulla noormees, ega siin poleks midagi hullu olnud, kui te oleks kellegilt öömaja KÜSINUD,“ ütles ta sõbraliku näoga. „Siitkandi inimesed on lahked, oleksite vabalt võinud küsida, siis poleks te pidanud selles mahajäetud hoonevrakis magama. Aga kuhupoole te siis teel olete, kui küsida tohib?“
„Kuskohta ma teel olen,“ mõtles rändur vaikides. „Kui ma seda isegi teaksin.....“ Nähes, kuidas vanamees talle viisakalt uudishimuliku ilmega otsa vaatas, sai ta aru, et ta peab midagi vastama. Kas luisata sõbralikule võõrale ja nimetada suvalise asula nimi või rääkida tõtt.....? Ta otsustas rääkida tõtt.
„Tegelikult...on sellega asi nii....et....seda....ma isegi ei tea,“ ütles ta häbelikult venitades.
„Kas tõesti?“ küsis vanamees. „Olete te siis lihtsalt rändur?“
„Jah.“
Vanamees ei tahtnud seda eriti uskuda. Kas tõesti on veel praeguselgi ajal sellel maal olemas inimesi, kelle elu ainus eesmärk on liikuda ühest paigast teise, ilma koduta nagu taeva lind, lootes äraelamises täielikult võõraste inimeste lahkemeelsusele? Kuigi see tundus uskumatuna, võis tundmatu ränduri näos näha ei midagi muud kui lapselikult täielikku siirust. Tema jutt lihtsalt PIDI olema tõsi.
„Aga kuidas see siis juhtus, et teie, täiesti terve ja pealtnäha tavaline mees, niimoodi abitult mööda maad ringi hakkasite rändama?“ küsis vanamees.
„Misjaoks abitult? Kuidagi juhtus nii – ma ise ei teagi, kas mu omal vabal tahtel või saatuse käikude sunnil – et ühel hetkel polnud mul ilmas muud kui mu ratas. Ja mul polnudki muud teha kui rändama minna. Kõik see pidev sõitmine on väsitav, mõnikord pean mitu nädalat sõitma, et leida kedagi, kelle juures ma pikemalt peatuda saan. Aga samas olen ma ratta seljas nii vaba. Mul pole maailma ees ühtegi kohustust. Ma võin minna kuhu tahan ja millal tahan ja keegi ega miski ei ole mind takistamas. Selline elu on meeletult raske ja imeliselt kerge ühtaegu. Ja just sellepärast ongi selline elu, nagu minul on, oma keerulisuses imeilus.“
Võõras vanahärra vaatas ekstaatilises seisus rändurit veidi imeliku pilguga. Ta lihtsalt ei saanud aru, kuidas võiks keegi SELLIST elu üldse mingis mõttes imeliseks pidada. Parem on hoopis elada tsiviliseeritud maailmas. Sul on vaba pääs elektrile, veele, toidule...aga olla kerjus...
Vanamees lubas ränduril enda juurde laagrisse jääda. Lõpuks, sügisel hakkas Maunol juba väga imelik niimoodi teise seljas elada ja ta hakkas pidama plaani edasi liikuda.

Ühel hilisoktoobrihommikul ärkas ta erakordselt vara. Läbi õhukeste kardinate nägi ta, et väljas on antud kellaaja kohta erakordselt valge. Ta leidis endale mingi hõlsti selga ja läks ukse peale asja uurima. Õues oli kõik lumivalge. Pime väli, kuskil paar lagunenud hoonet, tagapool mets oma raagus mustendavate okstega, ja järsku tekkinud poolemeetrine lumekiht, mis pani kõik ümbruse ühtaegu kõhedalt ja nii meeletult armsalt helkima. Suur ja kollane kuu vaatas taevast alla ja värvis mustendava taeva enda ümber kergelt tumesiniseks. Kogu see vaatepilt oli nagu kaader kõikse ehtsamast power metali videost. Kasvõi jää hetkeks liikumatult kuulatama ja oota kuni Nightwish mängima hakkab. Ei hakanud.
„Well, burn my house down and call me a Branch Davidian!“ mõtles Mauno üllatusega, samaaegselt valgeid välju jõllitades. „Sellise lumega ei liigu ma siit küll vähemalt paar päeva. Ja kui lumi ära läheb, siis võivad teed ju jääs ikkagi olla. Tuleb vist mõneks ajaks paigale jääda, ei ole minul seda luksust, et keegi mu luid parandama hakkaks, kui ma need ehk rattaga libastudes tee peal peaksin ära murdma.“ ja nii tammus ta nõutu näoga tagasi voodisse magama.
Järgmisel päeval paistis ta olevat kergelt löödud. Seda nägi ka vanahärra, kelle juures ta elas. Tolle pärimise peale rääkis rändur talle kõik ära. Vanamees oli rõõmus, et rattaga võõras tema juurde pidi jääma – noorest inimesest oli majapidamises palju abi, pealegi oli vanahärra, kes ennast Ismaeliks kutsuda lasi, hakanud võtma Maunot kui oma poega. Ja lisaks sellele oli Ismaelil lõpuks ometi seltsiks elav inimene, kellega suhelda.

Ja ühel hetkel hakkas lumi minema. Lihtsalt taandus, paljastades miskipärast ikka veel rohelise muru, kus ainult harva võis näha kõige selle roheluse keskel mõnd pisikest pruuni laiku. Öö oli ikka veel nii pime, et omi pükse polnud ka võimalik näha ja Maunole oli hakanud meeldima kuuvalguses mööda seda mahajäetud külakest ringikõndimine. Luusida üksi mööda söötis, pruuni, kuivanud umbrohuga kaetud põldu, taevas rahuliksaladuslikku tumesinist tooni, ainsaks valgusallikaks kivist kera kes teab mitme miljoni kilomeetri kaugusel, täiesti üksinda ringi käia...ja mõelda...lihtsalt olla oma mõtetega üksi. Need oli tema meelest parimad hetked, mis üldse olla said. Osa sellest, mille kohta ta teadis, et tema jaoks pole olemas paremat viisi eksisteerimiseks, kui selline. Ja nii ta elu liikus: päeval Ismaeli abistamas kõikjal, kus ta vähegi sai, öösiti käimas halli varjuna mööda kummitusküla aeglaselt kaduvaid varemeid, selle majade ja põldude hääletult hüüdvaid mälestusi ammu kadunud ajast. Maunol ei olnud iialgi olnud mitte kuskil varem sellist imelikku, nagu rõhutatud õhkkonna tunnet....

Päevad, nagu juba eelnevalt öeldud, möödusid igivana Ismaeli abistamise tähe all. Nüüd, kui Ismaelil oli noorem abiline, oleks ta ometi võinud kasutada juhust ja võtta ette tavalisest isegi oluliselt suuremaid projekte oma talutöö asjus, kui tema vanaldased liikmed oleks Ismaelil iseseisvalt teha võimaldanud. Siiski otsustas ta seda mitte teha. Ta ei teadnud, kauaks teda on ja mis temast või tema talukohast edasi saab, kui ta läinud on. Siiski oli tal peas ringlemas üks võimalus...aga ta pidas selle variandi täitumist vähetõenäoliseks ja sellepärast ta isegi ei mõelnudki seda Maunole mainida.

Maunole hakkas morbiidne, mahajäetud külake aja jooksul meeldima justnimelt sellepärast. Liikuda aina rohkem ja kaugemale mööda neid tikksirgeid teid, läbi hüljatud küla keset kummituslikku metsa, öises pimeduses ja lihtsalt mõelda oma mõtteid oli tema jaoks nii ülimalt äge. Oma tumedas riietuses ringi käies tundus ta isegi sama kummituslik kui see mets, mis tema ümber. Päevane elu ja igapäevategemised olid tema jaoks maandunud tahaplaanile. Sügisööd olid tema uus lemmikaeg, ta ootas pimedat, et ta saaks nägematute silmade all pimeduse varjus ringi tallata. Ismael oli hakanud aina rohkem ja rohkem tubaseks jääma, vanus võttis oma. Mauno sai aga majapidamisega ka üksinda hakkama, kuigi varakevadel seal veel palju teha polnud. Kadunud oli see Mauno, kes kord oli sinna külakesse jõudnud, vabadust otsiv, ilma ühegi kohustuseta. Asemele oli tulnud uus Mauno, kellele oli tuttavaks saanud kohusetunde mõiste. Nüüd oli ta hakanud tõsisemalt mõtlema paigalejäämise peale. Võib isegi öelda, et Mauno oli hakanud seda kohta oma koduks pidama. Varem ei olnud ta ka seda mõistet isiklikult tundnud, kui mitte just terve elu, siis rohkem aega, kui ta mäletas.

Ilmad ei tahtnud sel aastal kohe üldse mitte soojaks minna. Põllumaad Ismaelil palju polnud, suurem osa sellest oli söötis, sest puudusid võimalused sellega tegelemiseks. Maunole ta veel kogu talu eest hoolitsemist ei usaldanud, sest ta oli jonnakas inimene ja valitses põhimõtte pärast kõike ise senikaua, kuni tervis veel võimaldas. Kuigi Ismaelil oli olnud oma uue kaaskondlasega juba kõnelusi teemal, mis saab, kui üht vana meest enam pole. Vastutuse üleandmine Maunole toimus vaikselt. Ismaeli ennastki üllatas, kui vastumeelt talle oli teise inimese abist aina rohkem ja rohkem sõltumine. Ise oli ta kõike teinud juba aastaid, kellegist teisest täiesti sõltumatult. Tõsi, väga palju oli seepärast tegemata jäänud, aga ta oli ometi hakkama saanud. Ühel hetkel mõistsid nad mõlemad, ei Mauno poleks saanud Ismaeli juurde õigemal ajahetkel sattuda, kui ta seda tegi, sest ühel hetkel oleks olnud Ismael pidanud kõik käest laskma ja üksinduses vaikselt kustuma koos oma elukohaga. Ismaelil oli aga nüüd inimene, kellele rääkida oma lugusid küla hiilgeaegadest, kuidas aastakümneid tagasi oli seal olnud kool mitmele ümbritsevale külale ja mõte, et kunagi jääb see kant inimtühjaks ja vilgas elu seal vaibub, tundus ebareaalsena.

Kunagi oli see olnud näidisküla, selliseid oli olnud palju üle terve riigi. Rehabiliteerimistöö korras oli lastud kinnipeetutel ehitada sinnakanti raudtee ja detailplaneeringuga asundus, kuhu olid tulnud inimesed vähemviljakatest piirkondadest. Siis oli see riigikord läbi saanud ja uus kord oli hävitanud kõik saavutatu. Ühel või teisel põhjusel oli jäänud külale elu sisse puhumata ka siis, kui ajad taaskord muutusid. Nüüd läks see omaaegne uusasundus vastu oma hukule. Kunagistel elanikel puudus põhjus sinna tagasi tulla ja noored olid juba ammu linna läinud. Maailm lõppes selles külas, nagu Ismael ikka ütles. See olevat eeskujuks terve maailma saatusest. Igal asjal on oma aeg tulla ja minna. Igal asjal on igal hetkel aeg muutuda. Antud koht oli muutunud lihtsalt sellises suunas, et selle lõpp oli jõudmas kätte varem, kui pidanuks.

Ka Mauno sai aru, et kui ta siia jääks, siis saaks temast tõenäoliselt mingil hetkel küla viimane elanik. Kohusetunne sundis teda jääma. Asi ei olnud selles, kas talle meeldis see koht või ei meeldinud. Ta nägi Ismaeli vanusega muutumas aina jõuetumaks ja ta enam ei saanud ega tahtnud oma ratta selga hüpata ja edasi sõita. Ta lihtsalt leppis oma saatusega. Teda oli vaja sinna. See, et ta sinna ise tahtis jääda, oli lihtsalt kasulik kõrvalnähtus.

Ismaeli jutud küla parematest päevadest võisid venida mitme-mitme tunni pikkuseks, kui teinekord ilmus välja Otto. Otto elas sama küla kaugemas nurgas, ta oli kiilaspäine vanahärra, Ismaeli lapsepõlvesõber. Tal olid lapsed ja lapselapsed, aga neid polnud külas viimased paar aastat näha olnud. Ka tema vaatas Maunot Ismaeliga sarnaselt: Mauno oli tõenäoliselt inimene, kes pidi pärima tema koduküla kogu selle nukras, kummitavas tühjuses. Mauno omakorda nägi Otto pealt, mis oleks Ismaelist siis saanud, kui ühel suvel ei oleks noor rändur sinna külla sattunud. Otto ei saanud enam üksi hakkama, Mauno käis tal küll abiks nii palju, kui võimalik, aga siiski ei suutnud teha piisaval määral.

Otto oli see, kes külast kaugel asuvas vallakeskuses poes käis ja ühel päeval ta sealt enam tagasi ei tulnud. Vaikselt möödusid päevad ja nädalad ning Mauno ja Ismael kartsid kõige hullemat. Ühel suvepäeval võttis Mauno kuurist ratta ja Ismaeli juhatuste abil sai vallakeskusse. Mingit moodi õnnestus tal leida üles inimene, kes teadis, et Otto oli viidud haiglasse ja tõenäoliselt veedab oma allesjäänud elupäevad hooldekodus. Ismael oli sellise uudise peale löödud: tema ammune kaaslane oli kaugel ja ei saanud temaga kohtuda, sest lihtsalt tervis ei võimaldanud. Otto kartis ise koduteekonda liiga tihti jalge alla võtta, juhuks kui jälle tervis kõige ebasobivamal ajal ja kohas alla peaks andma. Korra kuus sai küll oma vana kodumaja külastatud, aga see oli ka kõik.

Aga ühel päeval oli kuulda külas mootorimürinat. Seisma paistis see jäävat kuskil Otto maja kandis. Kuna antud maailmanurk ei olnud ühtegi mootorsõidukit juba pikka aega näinud, läks Mauno Ismaeli nõudmise peale vaatama, et milles asi. Selgus, et võõras auto oli seisma jäänud Otto maja ees ja seal askeldasid tundmatud inimesed. Selgus, et tegu oli Otto järeltulijatega, kes olid elanud terve elu linnas, aga seal kaotanud nii töö kui elukoha ja nüüd otsis kohta, kus natukene aega peatuda. Ismael ei olnud nende inimeste vastu just sõbralik: Otto tuli neile alles siis meelde, kui häda käes, enne seda oli aastaid valitsenud totaalne vaikus. Seega hakkasid nad Ismaelist eemale hoidma, kuid sõidutasid ta tihti Otto juurde ja võtsid üle hooldekodus viibija majapidamise.

Paari kuu pärast hakkas Ismaeli niigi vähene füüsiline vorm järsult halvenema ja enne kui keegi arugi sai, ei suutnud ta enam ühtegi vajalikku tööd ise teha. Ta ise palus ennast hooldekodusse viia, sest arvas, et on Maunol jalus.

Nii jäigi Mauno küla kõige pikema staažiga elanikuks, sest selleks ajaks oli kogu ülejäänud küla juba välja surnud. Kuigi Ismael ei aktsepteerinud jätkuvalt inimesi, kes nüüd Otto majas elasid ja ka Otto ise neid just väärikateks inimesteks ei pidanud, kuigi nad mõlemal külas käisid, otsekui üritades oma süükoormat nende ees kergendada, oli mõlemal vanahärral tekkinud uus lootus. Ka Mauno sai aru, milles asi ja ta isegi mõtles samamoodi: noored inimesed olid jälle külas elamas. Vahest see veel tõuseb tuhast? Vahest on veel vara seda kohta maha kanda ja küla lõpp lükkub edasi? Nii palju, kui Maunole ka see küla meeldis tema praegusel kujul, sai ta Ottost ja Ismaelist täielikult aru. Koht, kus nad olid olnud terve oma elu, ei pidanudki ilmtingimata vaikselt kaduma, nagu nad olid kartnud. Lootus jäi.

Kuuseokstel lamavad lumemütsid sätendavad tähevalgel. On külm, on öö. Puude all valitsevat pimedust pehmendab teerajale langev tähevalgus, tekitades okstest ja neile sadanud lumest kitsukesele rajale fantastilisi, hirmutavaid kujundeid.

Vaikust, millest kajavad rütmiliselt läbi kõndija krudisevad sammud, häirivad üksikud naginad metsasügavusest. Pehme mütsatus, kui raske lumekoorem mõne kõrge puu otsast alla kukub. Üksik, kauge hundiulg...

Teekäija võpatab. Aeg on keskööst juba edasi liikunud, kuid hommik on veel kaugel. Surudes tugevamini pihku käeshoitavat kirvest, kiiredab ta sammu sel mägisel maastikul. Jääkristallideks muunduvad hingeõhupilved sagenevad. Ta kiirustab. Ta tahab juba koju, ent kodu on kaugel.

Ees paistab järjekordne pime teekäänak, mille üht poolt ääristab kõrge, järsk künkaserv. Väikesed, noored kuused, mis teekäija pea kõrgusel talve raskusest tee kohale koolduvad, pakuvad head varitsemispaika, kust saab...

Üksikud vandesõnad. Taskust võetud suurt tikku läites püüab rändaja oma pilku läbi pimeduse puurida, kuigi varasemad katsed on kinnitanud selle teo tagajärje vastupidisust. Siiski – lootus. Ta silmitseb peagi pea kohale jäävaid kuuski ning kirub ennast. Milleks sellised mõtted? Kes seal ikka varitseks?

Juba aastaid ei ole teada ühtegi juhust, mil metsloomad oleks inimesi maha murdnud. Inimene on looduse alistanud, muutnud selle taltsamaks, kui loodus ehk isegi oskas seda ette kujutada. Hiljuti nähtud telesaade viimasest Aafrikas vabas looduses elavast lõvist oleks justkui tempel selle vägivaldse vallutuse lõplikkusele.

Siiski tunduvad noored kuused pakkuvad ideaalset kohta, kus lebada, väristada jahierutuses lihaseid ja oodata, et siis teekäija lähenedes läbi pimeduse õhku söösta... Hetke liuelda talve karges, külmas õhus... Lüüa hambad saagi pehmesse kaela ning tunda suus sooja vere nii erakordset maitset... Söök... Soe söök...

Rändaja kergitas õlgu võbistades oma kasukakraed, kuulatas, pigistas kirvevart ja liikus edasi, silmad naelutatud puudele. Mõistuse kinnitus, et seal ei ole midagi, kedagi ohtlikku, tema kõrvu enam ei jõudnud. Jõudis hoopis oksapraksatus tema selja tagant. Järsult ringi pöörates sattus kõndija jalg raja kõrvale pehmesse hange ning ta vajus põlvili lumme. Käsi tõusis kirvest tõstes. Mis iganes ka ei tuleks.

Higipiisad, mis olid otsaesiselt rändaja silmadele voolanud, hakkasid öises pakases jäätuma, kuni ta liikumatult, hinge kinni pidades ootas, valmis kõigeks. Midagi ei juhtunud. Siis ahmis ta õhku. Hapnikuvajadus andis end tunda. Ta ajas end vaikselt püsti. Paarkümmend meetrit eemal, juba läbitud teerajal oli mingi tume kogu. Aeglaselt lähemale astudes süütas ta uue tiku, varjates kirvega otsese valguse eest silmi.

Rändaja hakkas naerma. Vabanenult, õnneliku inimese naeru. Teerajal oli suur, lume raskuse all murdunud kuuseoks. Ta naeris, saades täielikult aru oma hirmu mõttetusest.

Ta pööras ringi ja hakkas edasi astuma. Kuused, milleni ta jõudnud olid, tundusid nii väikestena. Ta naeratas, naeris mõttes oma rumalust. Loomad ei ründa ju enam inimesi. Seda pole nii kaua juhtunud ja ei juhtu ka sellel ööl. Miks peaks? Ta turtsatas.

Vaikne sahin ning sellele järgnev terav ragin. Nüüd juba otse pea kohal, otse nende kuuskede vahelt. Ja tunne, et süda ei tööta, et see on kukkunud madalamale saabastest. Vaid viivuks mees tardus, siis kandsid jalad teda edasi. Kiiremini, kui ta uskus end paksus lumes suutvat. Joostes, kirves ikka käes. Oksad, mis raja kohale vajunud, peksmas külmast kipitavat nägu.

Milleks? Kõige rumalam on joosta, karjus mõistus, kuid kõrvad kuulasid vaid hirmu. Lihased allusid vaid ürghirmule. Pimedakartusele. Mõistus suutis teha vaid nii palju, et lihased ei viskaks ära liigset raskust – kirvest. Mis iganes – seda võis veel vaja minna.

Eemalt, puude vahelt paistis valgust, läbi puude kumas tuli. Mitte mõnest aknast paistev valgus, aga tuli – ehtne, soe, leegitsev lõkketuli. Inimesed!

Rändaja võttis viimase jõu kokku, sest selja tagant arvas ta kuulvat uut praksatust, sahinat. Lähemalt kui varemalt. Juba märkas ta läbi pingutusest uduste silmade inimesi lõkke ümber, kuulis nende hääli.

Õnneks! Noored mehed! Nad aitavad!

Lõkke äärde kokkutassitud okstekuhjal komistades ja lumme kukkudes suutis ta välja hingata vaid ühe sõna.

„Aidake!”

Vaikus.

Jalahoop, mis teda roietesse tabas, paiskas mehe tagasi. Naer.

„Joodik selline!”

Rändaja ajas end püsti. Valu oli kadunud. Hirm oli kadunud.

Uut lööki, rusikat, mis tema kulmu tabas, ta enam ei tundnud. Ta naeris. Raev vaid irvitas tema silmis.

„Kuradi loomad!”

Teekäija tõstis kirve ja lõi. Mitu korda.

Siis istus ta lõkke äärde ja võttis kindad käest.

Ma tegin ikka koleda vea ,et nõustusin tulekuga kunsti vaatama .Oleks ,et veel maalid või midagi. Ok, sobiks ka miskit puidust nikerdusi, mööblit, sellist kaasaegset aga skulptuure…..liig mis liig.
Kogu tee püüdsin teha nägu, et ma lähen kuhugi väga vajalikku kohta ja ma kohe kindlasti pean sinna ka minema. Mõistan ,Sinul oli kiire, sest me olime taas maganud ikka mõnuga kaua ja see samune näitus hakkas oma uksi varsti sulgema. Mulle see sobis. Mina sibasin kiirelt kaasa nagu hilineks ,sellesse minu hästi tähtsasse ja vajaliku kohta.
Sina küll ei märganud aga mina vaatasin igasse ilma kaarde, et kes meid jälgib ja neid samuseid jälgijaid meil ju ikka kohe jagub.Üks tuttavam ,kui teine. Sure häbipärast ära. Aga kus ma enam pääsesin, kui olin kord oma Kiisule lubanud ,et läheme kunstinäitusele, siis tuli mul ka minna.
Aga Ta oli mul täna ilus. Ma kohe ei mõista kuidas Tal õnnestub nii lühikese ajaga saada hakkama meikimisega. Mõni näeb seal peegli ees vaeva nagu plaatija vuuke viimistledes.aga Tema üks –kaks ja korras. Ja kui ma Talle siis otsa vaatan ,issand,ma sulan, tahaks kohe haarata….Tean, tean, rikun ära ,peab käed eemal hoidma. Küllap selle pärast me täna lihtsalt kõrvuti siia tulimegi. Aga võrratu on Ta täna tõesti,kir-jel-da-mat-tu!!!
Ah ja, see kunsti värk nüüd siis. Ühesõnaga vaatajaid oli palju ja kõik hakkasid kohe sosistama ,et kuhu need nüüd lähevad ja nüüd tulid kunstiinimesed välja või midagi sarnast .Sellist nägu olid nad küll, et midagi sellist mõtelda. Teadagi seda väikse linna asja, kus kõik kõiki tunnevad. Õnneks sain ukse enda järgi ruttu kinni. Need vanad uksed mulle kohe meeldivad, saad kiiresti lahti ja kiiresti kinni. Mitte nagu need uued. Venivad vaikselt lahti ja siis veel vaiksemalt kinni. Vana uks aga tõmbad ja kolaki suletud. Enam ei näe ,enam ei vahi kuhu meie läheme. Ma olin kohe jube õnnelik.
Seal sees olles olin ma kohe teistkorda õnnelik. Külastajaid oli vääga vähe. Noh aga seda oligi arvata. Kes tahab siis tulla mingeid skulptuure vaatama. Mõnel pole käsi, mõnel jalgu. Mõni kunstnik ei õpi eluseeski tegema inimese pead, kõik on sellised peadetta asjad. Kunst või asi. Kunst peab ikka selline olema , et võtab kõik meeled korraga püsti. Saad ikka sellise laksu, et koju minneski veel pead emotsioone varjama. Vastutulijad saaks valestri aru ju. Mis Sina nüüd juba jõudsid mõelda?
Nii aga . Seega rahvast oli vähe ja ilusti laiali hajutatud ja üpris selliste arusaajate ilmetega. Vaatasid ainiti neid naljakaid asju. Mina vaatasin vaid vilksamisi. Tegelikult püüdes leida hoopis midagi asjalikkumat , näiteks miskit tooli, varjulises kohjas, kuhu tasakesti peitu pugeda ,seniks kuni minu Kiisu naudib kunsti. Ahaa, Leidsin. Päris hea koht. Ülevaade missugune. Kohe kui Kiisu avastab, et ma kadunud ,saan kribinal-krabinal söösta ja kõrval olla. Maru hea leid. Ja hakkasin vargsi tooli poole liikuma nagu oleksin eriti kaunist kujukest silmanud. Õnneks ei pandud mu hiilimist tähele ja ma jõudsin edukalt ja õnnelikult kohale. Ma arvan,.et kui minu kõrval oleks sel hetkel keegi seisnud , võinud kuulata sügavat ohhetust. Ma olin nii rahul.
Vaatasin veel ümbruse üle. Jah. Rahu. Kiisu liikus uudistavalt miskite kivimoodustiste vahel, või olid need kipsist ? Ah mina ka ei tea.
Teate ju, et kui inimene on sellises üksinduses ja rahus tahaks ta end välja sirutada, ohata veelkord mõnuga ja ringutada. Ajasin minagi käed laiali….Oi!!??Ma läksin millegi vastu. Kätt ei julgenud kohe ära ka võtta. Tardusin .Minu käe alla juhtunud asi ka ei liigutanud, täitsa paigal oli. Mina olin ka jätkuvalt paigal.Tegin nagu ei saaks aru, et kellegi vatsu olin läinud. Ah,et miks korraga kellegi. Ahaa,ma olen ju juba suht vana mees ja sellise paiga tunneks ma ka une peal ära ja küll mina juba teaks ,mis küsimus esitada ,kas „kes „või „mis“,aga seekord oli kindlasti“ kes“.Ega ma ennast tegelikult päris mugavalt ju ei tundnud. Seletan. Noh siis saate teada ,mis paika ma tabasin, sedasi ootamatult Minu parem käsi oli maandunud kellegi rinnale, noh mitte päris otse peale aga rind ja rinda kattev rinnahoidja ,oma õlapaelaga oli täiesti ära tuntav .Vat nii. Ehmatav, samas ka naelutav. Noh ma mõtlen neile, meessoost inimeseloomadele, kellele veel naissoost inimeseloomad meeldivada. Siis aga tuli mulle korraga kummaline mõte pähe, et mis siis saaks ,kui ma püüaks oma kätt liigutada. Hetke mõelnud liigutasin kätt sedavõrd, vaikselt muidugi, et käsi suutis haarata rinda ennast. Minu üllatuseks ei liigutanud see naisolevus ennast endiselt sugugi.
No muidugi ,üks õige mees oleks juba esimese puudutuse peale tõmmanud ruttu käe ära ,viisaksalt vabandanud ja lahkunud. No ma tavaliselt oleksin ka ju nii teinud .Miks ma aga praegu teisiti käitusin? Ei ma mõista.
Muidugi see rind, see oli tõeliselt kaunis. Selline sametjas pehmus, ma justkui oleksin oma käe all tundnud rinna vaikset ja korrapärast üles-alla liikumist, nautisin seda ikka päris pikka aega., tunnetades iga sõrme otsaga paika ,mis selle alla jäi, peopesa aga kattis rinnanibu ja tundsin kuidas mu käsi muutub higiseks. Jah vaid see higiseks muutumine hakkas mind segama, Ei tahtnud ju ,et see lõppeks aga kes see siis tahab teise märga kätt oma rinnahoidjal või mis iganes see oli, tunda. Pigem oli see vast siiski miskit suvist paelaga kleiti. Kes siis käib rinnahoidja väel kunsti saalis. Kleit. Loomulikult kleit ja õla paeltega, Ooot , kui kleit ja õla paelad ja rind sedamoodi nii sametjalt tunda oli siis ei kanna see naisolevus ju rinnahoidjat üldse!! Jõudnud teha omis mõtteis avastuse oli ka minu peas valminud samaaegselt plaan, veenduda oma avastuses ka päriselt. Kuidas seda aga ellu viia?
Kui ma nüüd käe ära võtan siis võiks ju arvata, et kõik, rohkem seda ei kordu ja tagasi ma oma kätt enam ei pane ja selle rinna omanik lahku. Mis temagi enam seal vaikselt peaks püsima. Otsustasin olla kaval. Liigutasin oma käe rinnalt eemale, samaaegselt haakides näpud õlapaela ümbere nii,et saaks vaikselt üles poole libiseda. Ja nii suundusid mu näpud paela järgi õlale. Õlg, vapustav ,issand kui sile. See peab küll üks päris noor naine olema. Ma ei tahtnudki kohe paela üle õla alla libistada, Mõnulesin ,vaikselt silitades seda imelist õlga, sõrmedega kord ühelt poolt imepeent paela, kord teiselt poolt. Kuni lõpuks otsustasin, kas nüüd või mitte kunagi. Liikusin koos paelaga alla poole aga jah, küünarnukk Sellest ma üle ei saanud. Rohkem ei veninud see pael. Tugevasti tõmmata ka ei tahtnud ,läheb veel katki. Me ju ikkagi kunsti saalis. Sellest kaugusest mulle täiesti piisas. Libistasin oma käe tema käsivarrelt tagasi rinnale, Milline ime, kes oskas küll midagi sellist luua, Täiesti peast segi võtab .Nüüd ma olin aga pisut julgem ja püüdsin haarata nii palju kui mu käsi lubab. Õrnalt näppe liigutades. See pole võimalik, mida ma ometi teen. Samas tundus kõik väga õige, ma oleks nagu jõudnud paika ,kus ennast turvaliselt tunda. Muidugi nüüd ma mõistan, Muidugi, kuidas siis teisiti. Minu Kiisul on ju täpselt sellised rinnad, nendesse kohe kaod ja ära loodagi, et sealt õnnestub ennast lahti rebida, lihtsalt nagu oleksid vangistatud rindade vahele. Kaunis ja igavene vangistus, meeste unelm! Milline vaimustav karistus, sellist kannaks rõõmuga.
Nüüd aga tabas mind korraga õudus. Kuidas on võimalik, et kellegil on sama kaunid rinnad, kui minu Kiisul. Ja pealegi, kus Kiisu on? Pagan ,nüüd jäin vahele, Issand küll. Ma pole üldse vaadanud enda ümber. Nii kadunud nüüd kohe siis ühe rinna puudutamisest. Kuid ma nagu ei saaks silmi liigutada, või ma siiski ei taha, See imeline kogemus on mind nõidunud ja mind ennast kujuks muutunud. Ma nagu ei saaks isegi siit toolist enam püsti. Ah, tegelikult ma ei tahagi veel tõusta aga proovima peaks ju. Ja seda kahel põhjusel ,esiteks pean ma veenduma ,et ma pole siia kinni jäänud ja teiseks peaks veenduma ,et teine rindadest on sama ilus.
Jeerum ja sellised mõtted siis minu peas. Ko-hu-tav. Kuid ikkagi tõusen ma vaikselt ja püüan eksimatult tabada käega teist rinda. Õnnestus. Tõusta õnnestus. Mitte rinda tabada. Natuke liiga alla juhtus käsi. Natuke kohendamist ja leidsin. Millised vormid ,milline täiuslikkus ,milline võrratu kumeruste mäng, millise loogilise kergusega on võimalik tabada iga peenematki kaardumist selle noore naise ihult rinnaks. Kui kaunilt nad moodustuvad, mõlemad ,mõlemad kaks tükki., nii lähestikku ja ikkagi üksteisest vallatult eemal ,nii haaratavad aga alati nii ihaldatavalt kaugel mu kätele. Hetkel jah, päris haaratavad. Kui täpselt sobituvad need rinnad mu kätesse, ühtegi täitmatta kohta ei jää üle .Minul jääb vaid kurvastada ,et mu käed nii väiksed on. Ma olen kadunud, ma naudin seda noort ja õrna ,siid pehmet noore naise nahka oma käte all ja ma isegi ei muretse, et keegi näeb või ,et ma vahele jään. Kuid ikkagi ,kuidas need rinnad nii minu Kiisu omadele sarnanevad, pagan ,nad ju ei sarnane nagu ongi täpselt ,täpselt Tema omad Täitsa segaduses. Lõpuks julgen ma vaadata sellel naisele näkku. Issand seda pole!! Neetud ma olen mingit kuju siin katsunud.
Ja just nüüd siis pidi Kiisu tulema ja kõrvalt kommenteerima hakkama ,et tundub nagu ma oleksin siiski lõpuks hakanud kunsti hindama ,seda hoomama ja haarama, ma nagu oleksin kunsti olemust enesele teadvustanud ja lõpuks ometi ka armastusest kunsti embusesse siirdunud
Mis Tal viga nüüd naerda, kui vanamees mõlema käega kivikuju rindasid silitab. Häbi hakkas ikka täiega. Kobisesin vist midagi segast, et kontrollin lihvimis kvalikteeti Aga seda Ta enam ei kuulnud ,läks juba järgmise postamendi juurde.
Kuhu rinnad jäid, miks mul patja ei ole, miks siin üldse nii pime on?
Mina nii ei mängi. Jälle uni, ainult uni. Aga ilus uni. No jah aga padi,? Kus see siis on? Oh ma vana tola. Ma olen ennast seekord lausa tagurpidi voodisse saanud, varbad padjal.
Aga rinnad, need minu Kiisu rinnad,… need on tõesti ilusad, kui veel jalgadest mõelda,……näeks undki…..
Pa-ga-na-pih-ta,miks me küll üksteisest nii kaugel ikka veel oleme……



Armastuse ja imetlusega ,kire ja tundega ,silmade ja suuga, südame ja sõrmedega, Sind igatsev isane kiisu.

Ma ärkan vaikuse peale.Tõusen vaevaliselt püsti ja vaatan uimaselt enda ümber ringi.Õigemini, mul pole mida vaadata,sest midagi pole minu ümber.Taevast ka ei ole.Mitte ainsat eset ega elusorganismi.Momendiks tunnen paanikat, kuid ka see lahkub.Sügan kukalt ja hakkan mingis teadmata suunas kõndima, lootes kedagi või midagi leida.Äkki ma näen lihtsalt und.Sulgen silmad ja näpistan ennast epistroofi kohal olevast rasvkoest.Avan silmad ja tõden kurvalt, et olen seal samas kus ennemgi.
Ma ekslen tühjuses umbes 5 päeva.Olen nagu vagabund, kes lonkides mööda igavikku, otsib kaaslast.Hakkasin puudust tundma oma tuttavatest, loodusest, oma asjadest, päikesest ja kõigest.Maailmas milles ma eksisteerin, pole lõppu.Ei paista ühtegi maja olematul silmapiiril ja ei õitse ühtegi lille olematul murul.Mingisugune karnivoor närib mind seespoolt.Ma panen ta nimeks Üksindus.
Aastaid tahtsin ma kedagi leida.Ma hakkasin mõtlema igasuguste asjade peale.Omaette arutlesin ma, et kas ma kunagi saan sukeldudes kašelotte näha ja kas ma saan endale mõne verseki, kuhu ma kindlasti mõne hariva raamatut mahutaksin,
Mõtisklesin selle üle, kuidas ma raviksin enureesi ning skorbuuti.Sain aru kui mõttetud asjad olid tepidooriumid.Otsustasin, et rajan 61.aastaselt monarda kasvatuse ja lähen ateismilt üle vedaismile.Ma tahtsin kaevata suure augu, mille lasen täis limonaadi ja teen oma seaduse, mis ütleb, et mu limonaadijärve võivad sukelduda ainult atleedid.Püüdsin aru saada sõnast „lunatism“ ja kujutlesin kuidas ma kütin tiigreid ja vausid.Täpselt selliseid bisarseid mõtteid mõtlesin ma selle 5 aasta jooksul.
Ühel päeval, kui ma igavusest roomasin ja direktorit mängisin, märkasin ma mingit hütti.Võtsin enda kujuteldava binokli ja vaatasin kaugustesse.Ma nägin, et varikatuse all tantsis hulk pidulikes rõivastuses inimesi.Ilmselt oli tegemist mingi dionüüsiaga.Naised kandsid ekstravagantseid õhtukleite, maske ja jõid šampanjat.Džentelmanid smokingutes tõmbasid piipu ja rüüpasid veini.See võis ka olla maskiball.Kui ma ei eksi, siis nad tantsisid džiigi, bugi-vugi saatel.See oli üks väga värviline ja rõõmsameelne seltskond.Nad kõik meenutasid mulle mu sugulasi ja sõpru.Läbi oma nähtamatu binokli, nägin ma, et üks pitsmaskiga naine viipas minu poole kutsuvalt.Tõmbasin kulmu kortsu ja roomasin vastassuunas minema.