Maada istus kivi peal ja segas pajas misket. Eemalt tulid mees, ebalevalt.
Maada: „Mis sa tahad Jaan`?“
Jaan ehmub.
Jaan: „Tere Maada…“
Maada: „Tere tere….mis sa tahad…kas sa ei näe, et mul kiire“
Jaan: „Mul on mure….“
Maada: „Ära üllata…“
Jaan: „Ei… noh.. asi on selles…, et olin nagu….tähendab, et….“
Maada: „Mis sa loll kokutad…. Räägi välja juba..“
Jaan: „Olin ühe naisega…noh… ja nüüd nagu kipitab…“
Maada: „Olgu.. tule siia…“ mees hakkab vaikselt liginema „kiiremini lollpea!“
Mees ruttab Maada juurde. „Davai näita…“
Jaan: „ee…mida?“
Maada: „Mida mida… tilli näita..“
Jaan: „Siin?“
Maada: „Kus siis?… Kes siin metsas ikka vaatab? Kardad, et rebased tulevad ja hammustavad ära..?“
Jaan: „ei seda mitte aga…“
Maada: „Püksid maha..“
Jaan: „Mul on nii piinlik“
Maada: „PÜKSID MAHA…ma ei saa aidata..kui sa ei näita…loll…“
Jaan: „Ausõna…ma enam ei maga kahtlaste naistega… aga noh.. linnas onju…seal poe taga….pakkus ennast..ja ma mõtlesin…ja Rein kah ässitas..“
Maada: „KURAT JAAN:… MA SAAN VIHASEKS….“
Jaan: „Ei…Ära saa!!“ laseb püksid alla.
Maada: „Otsa nummikene…“
Jaan tõmbab kiiresti püksid üles..ja solvunult keerab Maadale selja.
Maada: „Näita nüüd…ma ei saa nii kiiresti vaadata…“
Jaan: „Sa naerad mu üle…“
Maada: „Kus ma naeran siis?“
Jaan: „Mis nummi see sulle on..?“
Maada: „Jaan tule näita nüüd“
Jaan: „Ta pole väike..!“
Maada: „Ma pole õelnudki“
Jaan: „Ta on lihtsalt…ee..õhuke…“
Maada: „Jaan… JAAN! Sul on kaks valikut…kas tuled oma õhukese tilliga siia nüüd… või kused okastraati terve oma armetu eluaja!“
Ebaledes läheb Jaan tagasi ja laseb püksid maha.
Maada: „Ma panen prillid ette“ Ütleb Maada kergelt nöökivalt. Paneb teatraalselt prillid ette.„Näeb suuremalt!“
Uurib vaikides. Võtab pulga ja tõstab sellega Jaani tilli.
Jaan ei pea vastu.
Jaan: „Noh?“
Maada: „Mis noh?“
Jaan: „Mis mul viga on?“
Maada: „Mis seal ikka… lihtlabane tripper“
Jaan: „Tripper?“
Maada: „Jah?“
Jaan: „Kuidas seda ravida?“ eriti kaeblikult.
Maada: „Ma arvan, et peab alustama Urtica teraapiaga“
Jaan: „Urti….mis?“
Maada: „Urtica dioica“
Jaan: „Mis see veel on…“
Maada: „Väga võimas rohi... aga ennem annan sulle purgi täie seda. Koju lähed siis iga hommiku ja õhtu leotad oma jubinat siin sees. Selge`?“
Jaan: „Selge…aga kui kaua“
Maada: „Iga nädal tuled ja võtad mult uue purgitäie ja vaatan üle“
Jaan: „Olgu… aga see urti asi..“
Maada: „Aaa..ja ja..selle teeme kohe ära… Heida sinna kivile kõhuli“
Jaan: „Olgu…ega see valus ole..“
Maada: „Ei ole… mitte valusam kui tripper“
Jaan: „Asoo..“
Maada võtab puu alt kõrvenõgese ja hakkab Jaani udjama. Jaan Lõugab
Jaan: „Aiii …aiii.. mis rohi see on selline..?“
Maada: „See on Urtica Dioica…. Ehk Harilik kõrvenõges. See on sulle õpetuseks, et litsides ei käi…loll loom“
Jaan: „Ei käi… enam ei käi..:“
Maada: „Lubad?“
Jaan: „Luban… ema nimel luban“
Maada: „Olgu… mine nüüd“
Jaan tõmbab püksid üles ja hakkab tagumikku kinni hoides minema.
Maada: „Purk!!“ Jaan tuleb tagasi..ja võtab purgi ja teeb minekut ja möödub Kaldist nagu tuulispask.
Kaldi: „Tere Ema!“
Maada: „Kaldi?“
Kaldi: „Mina ema ..mina“
Maada: „Oii..poiss tule siia… miks sa ei helistanud, et sa tuled?“
Kaldi: „Helistasin… aga sul oli väljas“
Maada: „Mis?“ vaatab oma mobiil telefoni. „Ja sa vahi…see raisk on tühjaks saanud..“
Kaldi: „Mis see tüüp jooksis?“
Maada: „Ah..Jaan? Ahh..mis tast ikka…Igavene tripper temaga…“
Kaldi: „Mis ..mis ta siis tegi?“
Maada: „Ah ei midagi… mis oleks tähtis…saab korda“ läheb pada segama.
Kaldi: „Sa alati ikka siin metsas“
Maada: „Metsas on vaikne…ja siin palju ravimtaimi.. mis hoiavad aleviku rahva tervena…“
Kaldi: „Neh… kõik on siis samamoodi“
Maada: „On…poeg on. Aga sul?“
Kaldi: „Mis mul?“
Maada: „Kuis sul seal linnas?“
Kaldi: „Ahh..mis seal ikka. Kõigil on kiire…“
Maada: „Tüdriku oled leidnud?“
Kaldi: (kavalalt) „Mõned olen..“
Maada naerab „Hea… küll sa leiad selle õige kah enda jaoks“
Kaldi: „Vast leian….Kuule…ema..“
Maada: „Noh..mis on..?“
Kaldi: „Kas see… Liisu elab ikka veel siin?“
Maada: „Alevikus neh…kolmandas majas“
Kaldi: „On tal keegi…?“
Maada: „Ei oska öelda…pead ise välja uurima..“
Kaldi: „Olgu“
Maada: „Ma tean seda, et Neeme pidi abielluma..“
Kaldi: „Kuulsin jah… Niisaga..?“
Maada: „Niisaga jah..“
Kaldi: „Niisa… see ..prillidega tüdruk.. keda me Neeme ja Vellusega alati narrisime“
Maada: „See sama…“
Kaldi:„Naljakas..“
Maada: „Elu ongi naljakas.. poeg… aga nüüd võta see lähker… ja see märss… ja mine maja juurde ..ma kustutan lõkke ära“
Kaldi võtab asjad ja asutab end minekule.Maada jääb asjatama, eemal on ebalev mees.
Maada: „Jah Rein..mis sa tahad..“
Rein: „Tahaks ka seda..rohtu..mis Jaan sai..“
Maada: „Purk on?“
Rein: „On…“
Maada: „Olgu..ma valan sulle..“
Rein: „Ja üks asi veel… „
Maada: „Mis?“
Rein: „Jaan ütles, et sul pidi eriti hea rohi veel olema….et talle väga mõjus…mingi Nutria…või asi..“
Maada: „Urtica Dioica“
Rein: „Jah..see sama… Jaan ütles, et tal hakkas kohe parem…kui oli selle ära saanud“
Maada: „Olgu…võta need kotid…ja vii mul maja juurde ma korjan natuke Urticat“
Rein: „Ja jah….“ Rein võttis kotid ja asjalikult sammus Maada maja suunas.
Maada: „Purk“
Rein: „Ah..? Aa..ja jaaa… „ võttis purgi ja kiirustas edasi.
Maada korjas eriti suure nõgese ja läks vilet lüües järele.

Mees1: Näri seda konti. Saad maitse suhu. Murra tükkideks luid!
Mees2: Kelle kondid need on?
Mees1: Pärast ütlen sulle. Jära isuga inimloom küll sul varsti koidab. Ära vaata mind, õgi !Nälg, sööb ka sinu.
Mees2: Minu? Mis moodi?
Mees1: Sa värised! Värise! Miks enam ei söö. Kardad, et järgmine Oled sina?
Mees2: Käis peast läbi küll. Õigemini kogu kehast. Näed NÄED!
Mees1: Valu laseb karjed valla. lase neil olla. Näri ma ütlen sulle
Mees2: Miks sina ei söö?
Mees1: Pole isu
mees2: sa oled neli päeva söömata ja sul pole isu. ja Kus Mees3 on?
mees1. vaikib
mees2: kus ta on, ma küsin
mees1: Kus, kus, tuleb sulle varsti külla
mees2: a kus ta praegu on?
mees1: kaugel ,kaugel ! Söö ma ütlen
mees2: Millal ta tuleb?
mees1: Millal, millal. Öösel tuleb. vb ütleb tere sulle ka
Mees2: Sa ajad imelikku juttu
mees1: a vb oled sina imelik
Mees2: kuulsid? KUULSID mingi praks käis just siin samas
mees1: Mis sa lärmad! Ehmatad veel loomad üles. ise praksud
mees2: a mis siis kui sina oled järgmine
mees1: valik on sinu, kui tahad ise ora otsa joosta on see sinu valik
mees2: mis see tähendama pidi
mees1.aru ei saanud või jooksed ora otsa
mees2: miks ma ora otsa peaksin jooksma
mees1: Elu on karm. kuid õiglane
mees2: sind ja sinu tarkusi
mees1: elu nõuab ohvreid tead?
mees2: Nõuab(see oli viimane sõna)

Peaosas:
Kingalusikas, Dessertlusikas, teelusikas, supilusikas
Kõrvalosades: Dessertkahvel, dessertnuga


Kingalusikas- Parimas aastais ja vormis. Elukogenud oma raskes töös ja teab nii mõndagi kingadest ja lusikatest. Alustas ta ju oma karjääri kingapoes, kus tööpõld oli lai ja kingi must miljon- odavaid ja kalleid. Kuid ühel päeval juhtus see mida ta oli kartnud, et ta ärandatakse. Nii see juhtuski, rännates kellegi tundmatusse kotti. Nüüd lebab ta kasutuna kingakapis. Pisut kibestunud meelega, kuid siiski väge täis, on tema unistus naasta kingaparadiisi. Meeldib filosofeerida!

Teelusikas: teelusikas on peen tegelane. Tema ei kühvelda suurte kogustega vaid need on väiksed ja elegantsed. Januneb naudingute ja elu järele. Vahel teeb ta kõrvalhüppeid lusikate sahtlis.

Dessertlusikas: jämeda iseloomuga, kellele üle kõige meelivad magusad ja kaunid sõnad. Kapriisne. Stressis pidevalt. Valiv.

Supilusikas: Labiilse närvisüsteemiga-ehtne mats, vastutustundetu, Luristab näiteks avalikus kohas. Lööb massiga.

Algus:

Kingalusikas kapis: Oh sa nuga, lusikas ja kahvel! Küll on see elu läinud luhta. Austust! Ma ütlen austust, keegi ei tea enam selle sõna tähendustki…

Teelusikas lesib hommikuse kohvitassi juures ja mõnuleb: tervitage mind, mu pisikesed päiksekiired, soojendage. Mõnus! Nii võikski kõik jääda….

Dessertlusikas sahtlis: mind ei valitudki täna. Tõesti. Ma jätan meelde. Oh! Väike šokolaadijäätis maasikamoosiga, ajaks asja ära. Tegelikult vaarikad sobiksid paremini…

Supilusikas: Vahi raiskasid! Mõtlevad vaid endale. Kapsasuppi teile kõigile. Vaatame kes siis räägib…

Dessertkahvel, dessertnuga: vaikivad….

Jätkub…

(laval tagasihoidliku distantsiga kõrvuti toolidel mees ja naine, pilgud tühjad, kehahoiak loid, pikk ja ebamugav vaikus)

naine: (hammustab meest järsult käsivarrest, mees ei reageeri, on emotsioonitult endises asendis, naine nõuab hammastega käest lahti laskmata) ütle nüüd. ütle!

mees: (kuulekalt, päheõpitult) mul on valus, ma arvan, et..

naine: ei, ära valeta! ütle ainult siis, kui päriselt on.

(mees vaikib kuulekalt. mõne aja pärast muutub kannatamatuks)

mees: mul on valus, ma arvan, et..

naine: ei ole?

mees: ei veel. proovi jalga.

(naine hammustab jalga)

mees: jah, nüüd justkui oleks midagi. päris tõesti. väga valus on.

naine: kus?

mees: no.. jalas ja..

naine: mida sa kõige rohkem vihkad?

mees: kui mu valu ei sobi sulle? kurat küll, ma siin tõesti üritan.

naine: ah, sa ei saa aru.. vahet pole vist.. lähme lahku.

mees: sest su väiksed hambad ei suuda mu suurde lihavasse säärde verevalumit tekitada? no ilus põhjus tõesti. oleks meil lapsed ja nad küsiksid „issi, miks sa meie juurest ära läksid?“ siis oleks kahtlemata väga suurejooneline öelda, et „aga kullakesed see on sellepärast, et teie emmel olid ilusad väikesed kikud ja issil suured tundetud alajäsemed.“

naine: KUIDAS SA OMETI ARU EI SAA?

mees: millest? mu füüsiline valu ei ole sellega, mis meie vahel on, ei võrdses ega pöördvõrdelises, minu pärast, kurat võtaks, isegi seksuaalses suhtes, pole nad mitte. aga muidugi, kui sa seda tahad, siis lase käia, ainult, et ma annan sulle natuke nõu. proovi sõnadega.

naine: millistega?

mees: ükskõik. unusta komad, silbita, lühenda, kasuta nurksulge. ükskõik, mida. improviseeri. aga katsu teravalt. võta kõige suurem kööginuga. see, millega liha lõigatakse.

naine: see millega liha lõigatakse?

mees: seesama.

naine: aga ma ei taha ju su.
.
mees: see on sinu teooria. sina tahtsid seda tõestada. mina ütlen sulle, et ma armastan sind. aga kui sulle sellest ei piisa, siis kasutame sinu teooriat. ütle!

naine: oota, ma proovin korra veel.

(hammustab kõigest jõust mehe õlga)

mees üritab valu teeselda

naine: näh. ära näitle! sa ju teeskled, et sa armastad mind?

mees: ma..

naine: ära õigusta ennast.

mees: kallis, võib-olla armastus ei peagi haiget tegema.

naine: peab! kindlasti peab. valu on möödapääsmatu. kui armastus haiget ei tee, on see ükskõiksus mitte armastus.

paus.

naine: kas proovime veel?

mees: või?

naine: või lähme lahku?

mees: ja muid teid ei ole?

naine: muid teid ei ole.

mees: siis lähme lahku.

naine: miks sa teed mulle nii?

mees: kuidas nii? sa ise ütlesid, et muid teid ei ole.

naine: miks sa mind ei armasta?

mees: sa vist pead mu tapma.

naine: tapma?

mees: muid teid ei ole.

naine: et siis armastus ongi.

mees: mis?

naine: sajandeid säilinud kuulujutt.

mees: kuidas nii?

naine: valetame ümberringi kogu õhu tühjust täis, nii põhjalikult ja pöördumatult, et jääme lõpuks isegi uskuma.

mees: kas sina siis ei usu?

naine: mida? kuulujutte?

mees: armastusse.

naine: ma olen naine. ma armastan kuulujutte. kui need minu kohta ei käi.

mees: ehk siis tõlkes: sa armastad armastust, mis sinu kohta ei käi. seda armastust, mis sind ei armasta.

naine: ma armastan kuulujutte. aga see ei muuda neid millekski muuks. ikkagi on nad vaid õhku täis puhutud sõnad.

mees: minu meelest päris ilus kuulujutt sel juhul.

naine: kuhu me jäimegi?

mees: sa hakkasid mind tapma parasjagu.

naine: ja kui kaugele ma sellega jõudsin?

mees: mitte väga.

naine: siis on hästi. sest ma mõtlesin just ümber.

mees: sa ei tahagi, et mul valus oleks?

naine: tahan.

mees: aga?

naine: aga armastust ei saa peale sundida.

mees: kuulujuttu, sa mõtled.

naine: jah, ma ei saa teha nii, et sina usuksid, mida ma sulle räägin.

mees: mina ju usun. meil on natuke vastupidi. sina oled see, kes minu sõnades kahtleb.

naine: ma proovin igaks juhuks veel kätt. ükskord, päris alguses, sul ju ometi oli valus, kui ma sõrmusega kogemata selle marraskile tõmbasin ja..

mees: on praegu ka.

(naine hammustab mehe kätt)

naine: no?

mees: kallis, ma olen sellest väsinud.

naine: ega ma sind iga päev ei hammusta.

mees: mitte sellest. hammusta või iga päev. ma olen väsinud tõestamast.

naine: ma usun sind. lähme uputame su ära.

Usuinimese ja....,kah usuinimese dialoog.

-Olete te mõelnud Piibli ja Jumala peale?

-Jah, olen küll.

-Ja mida te arvate?

-No tegemist on kathlemata tähelepanuväärse tektsiga ja tänapäeva postmodernses maailmas on hea kui keegi ja miski pakub inimestele kindlaid väärtusi.

-Ahhaa(usuinimestel tekib kohe lootus, tundub hea saak tulema),tähendab te ka usute Jumalat?

-Jah, usun küll. Aga ma ei usu, et Piibel on Jumala sõna.

See on tavaliselt neile löök allapoole vööd, pigem eelistavad nad seepeale uuesti alustada.

-Tänapäeval tehakse palju seda viga, et ei tunnistada seda, mis pole silmaga nähtav. Maailmas on lisaks materiaalsetele väärtustele ka vaimsed ja hingelised väärtused.

-Jah, olen täiesti nõus. Millised on aga õiged vaimsete väärtuste alustalad, selles on küsimus. Ma kahtlen inimkäega kirjutatud tekstis, ma ei usu, et ükski selline tekst oleks Jumalasõna. Pigem tuleks minu meelest Jumala sõna püüda tabada vaimseid praktikaid läbi viies, üritada meditatiivsete meeleseisundite kaudu Jumalat tabada.

-Selleks ongi palvetada vaja, mu sõber. Koputa, ja sulle vastatakse, Jumal vastab su palvetele.

-Kas palvetama peab kõvasti ja koos teistega?

-Ei, peaasi, et sa usud, seda võib teha ka omaette ja rahus.

-Siis ma palvetangi, kõik on korras.

-Ja Jumal vastas sulle?

-Ma ei ole kindel, aga ma arvan, et mitte. Võib olla ta ei vastagi,selles elus, siinses dimensioonis. Ehk on seda palju tahetud?

-Ei, Jumal kindlasti vastab kui seda südamest teha. Loe veel Piiblit....

-Millesse ma kahjuks ei usu, vähemalt teie mõttes.

-Ära ole nii kivist südamega, loe, palveta siiralt ja küll Jumal sulle vastab.

-Aga kui ma ei usu Piibli kaudu Jumalani jõudmist, siis ma ei saa seda kuidagi siiralt teha?

-Proovi veel, loe ja küll sind saadab ka edu ja hakkad rohkem mõtlema ka Jumala peale.

-Ma mõtlen Jumala peale päris palju.

-Ja mida te arvate?

-No tegemist on kathlemata tähelepanuväärse tektstiga ja tänapäeva postmodernses maailmas on ......