Citysaitung-artikkel mis mind ärritas

Noor naistudeng kirjeldab kuidas ta 50 £-ga nädalas –proovimise mõttes,püüdis Inglismaal ära elada-ja ei jäänudki nälga-sa mu meie!Netitasin talle-tulevasele sotsiaaltöötjale ühe e kirja-sellise -
Tervitus! Kysimus-vastus-vol.35-le.


Kill Bill(Kibe bill)-vol.3-vaesus tappis nad kõik.

Anna andeks-50£-ga nädalas?Aga milleks see võrdlus mulle-konkreetselt?Mis võrdlusruumi täitev-täiendmaterjal ?Mida tähendaks ylalnimetatud summa Eesti kontekstis,millisest statistikast lähtuda?Ma lähtun enese omast-2500 krooni kuus-ela või sure.Õigem oleks vegeteeri-sotsiaaldarwinism õitseb meil Eestis hoolimata väliskliimast ja aastaajast.Sotsiaaltöötaja ütles:“Kui ei meeldi,vaheta kodakondsust!“-tsitaadi lõpp-oligi,lihtsalt sellisest väljendist vihastatuna saatin ta mutiurge kokku lugema ja ega seda kerjatundi eriti korrata ei tahaks.Väike matemaatiline ülesanne,võrrand mitme tundmatuga-irw,sorry.Minu sissetulek kuus seega 2500 krooni,lahutame sellest eluasemekulud-ca 1100 krooni,jääk:1400 krooni-pole sadat eurotki,ometi asume vist Euroopas,kuigi nii äärealal,et kuku või yle eluserva-ääre.Lisateenistuse otsimine?Aga kuhu ja kellena-ma 100% töövõimetuna ja raske puudega,oht giljotiinina rippumas lisaks- kui liigteenid,minetad õiguse sotsiaaleluruumile.Ma isiklikult ei poolda a la Jyri Lina’likke vandenõuteooriaid-aga kummitab kyll selles laburyndis mida kutsutakse Eesti sotsiaalabiks,kysimustondid kummitavad.Ei vajata ju ainult haletsusabi-vajatakse lihtviisilist toimetulekukindlustust,ja seda mitte ainult seal-va vanal,heal Inglismaal,vaid ka Maarjamaal –seda kysimata,lunimata-põlvitades põlved puruks.Riik pyyab lähtestada olukorda,kus isik peab oma fyysilist-vaimset hälvet häbenema-varjama.Eriliselt kiidetakse yles-haibitakse neid,kes iseseisvalt?! hakkama saavad-kysimus-millise hinnaga?Ja kas see pole mitte kynism-ja seda siis riiklikul tasemel?Või hoopis avaliku arvamuse kujundamine-on ikka kunstnikud seal Riigikogus-naera surnuks!-vana Baskini häälega.Jätan nyyd selle halleluujatamise,see ei aita-isiklikud põrked antud probleemidega on mind muutmas kalkimmuunseks-irw.

Kõikse tobedam asja juures on see,et minu välimusest ei loe seda invaliidsust kuidagi välja-ja kas seegi aitakski,meil ju Eestis kylmsydamete periood,elik-varajase kapitalismi staadium,lisaks veidi veiderdatud,ylekandlik ytlus täiendamas:“Röövi röövitut!“(A.Solženitsõn).

Saigi öldud,mida arvan,sulle tinti sulge,tulevane sotsiaaltöötaja!Ise pyyan edasi vegeteerida,leppides sellega-omadele võõras,võõrastele kylaline.

Thavet Atlas-eneselegi pseodonyym.

Tänapäeva materiaalses maailmas tunnevad inimesed tihti, et midagi nende elus on justkui puudu. See on tühimik hinges, mida ei saa täita värskelt ostetud allahinnatud kingapaari, joogise peo ega hea ameti või kõrge ühiskondliku staatusega. Me elame heolu ühiskonnas, vabas riigis, ometi vaatame jahmatusega iga aastast enesetappude statistikat. Me oleme jõudnud olukorda, kus elul ei ole tihti enam inimese endagi jaoks väärtust, rääkimata teistest. Igapäevases elus oleme me tarbijad, numbrid, poldid suures ühiskondlikus masinavärgis ning igat ära kulunud või roostetama läinud polti annab välja vahetada.

Midagi on siit ilmselgelt puudu. On selleks ehk vaimsus?

Mõned aastad tagasi tehtud uuringu kohaselt ei tunnista enamus Eestlasi ennast usklikuks ning kaldub pigem loodususundite poole.

Selles pole ka midagi imeks panna.
Uskliku staatusega inimesed omavad prototüüpi, kui ukselt uksele käivad jutustajad, kes levitavad usku, mis räägib ligimese armastusest, kuid mis suruti meie esivanematele peale mõõga, tule ja piitsaga. See on topeltstandart, millest paljud mööda ei suuda vaadata.


Teine põhjus, miks usklikesse halvasti suhtutakse on meie kliima. Eesti on koht, kus pidi talvel ellu jäämise nimel tohutult tööd rügama. Jutt ei olnud tähtis, vaid tegevus. Usukuulutajad läksid kategooriasse "Palju juttu, vähe villa" - neist ei olnud kogukonnale kasu ning pigem said nad tihti isegi vihkamise objektiks. Eestlaste praktiline suhtumine ei ole ajaga kuhugi kadunud.


Mis puudutab otseselt kristlust, siis see oli ka mitte just palavalt armastatud sakste usk, mis võeti kunagi osaliselt omaks olude sunnil. Pühade ajal kirikus käimine on paljude jaoks pelgalt harjumus - ühiskondliku standardi omaks võtmine - mitte religiossus. Huvitaval kombel kasutavad mitmed eesti poliitikud endiselt ära saksa rahva prototüüpi, toetades ja tunnustades kristlust rohkem kui teisi religioone.


Kolmandaks põhjuseks, miks eestlased pole just väga usklikud, on kultuurikeskkond. Kristlus, religioon mida Eestis kõige rohkem levitatakse, ei ole kohaliku algupäraga, mis tekitab raskusi ja konflikte selle mõistmisel. Tuletagem kasvõi meelde, et sõna "kõrb", mis tekkis meie keelde alles sele religiooni juurutamisega, tähistas esialgu suurt metsa. Kujutlus üüratutest liivaväljadest oli eestlaste jaoks liialt absurdne, kuna sellist kohta siin ei leidunud. Legend aga rääkis kuidas Jeesus eksles päevi kõrbes, kohtamata ühtegi teist inimest. Ainus koht Eestis, kus sa võisid ekselda päevi ilma kedagi kohtamata, oli suur mets.


Need punktid seletavad, miks kristlus ei ole ja arvatavasti ka ei saa siin mail täielikult juurduda. Enamus eelkirjeldatust käib ka iga teise sisse toodud religiooni kohta, olgu selleks siis budism, satanism, vene õigeusk. Paljude Eestlaste suhtumine on sama, kui sa räägid avalikult, et oled usklik, on sul järelikult kas liiga palju vaba aega või pole peas kõik korras. Sa võid uskuda, mida iganes sa soovid ning sa võid pühade ajal vanast harjumusest kirikus käia, kuid oma usklikkuse kuulutamine ei too midagi head.




Põhjuseid eestlaste suhtumise kohta leiab ka meie minevikust ning põlisest animistlikust maailmavaatest. Meil ei ole küll enam kindlaid teadmisi oma kunagise religiooni kohta, kuid me saame teha oletusi, nii kohalike leidude kui teiste põlisrahvaste uskude järgi. Erinevalt mitmest teisest Euroopa riigist, leidub meil veel iidseid pühapaiku.

Animismi suhtutakse tihti, kui vähe arenenud inimeste religiooni.
Siinkohal oleks aga tähtis meeles pidada, et animism oli loodusrahvaste usk. Kui jumalate panteonid ja ainujumalaga religioonid tekkisid linnades, võttes eeskujudeks linna elu siis animism tekkis looduses, võttes eeskujuks loodust ennast. Linn on inimese ehitatud koht, loodus aga mitte. Pole ka imestada, et linnas inimeste kekel tekkinud usk oli rohkem inimeste enda nägu.

Samuti toimus linnas usu väärkasutamist. Leidus võimukandjaid, kes soovisid enda, kui Jumala, kummardamist. Taoline asi ei saa juhtuda usu puhul, mis baseerub loodusnähtustel, mida inimesed igapäevaselt näevad.


Mõned aastad tagasi tehti Ameerika umbes nelja aastaste laste seas uuring, mis näitas et enamus neist usukusid, et asjadel on hing ning kõik on olemas mingi põhjusega. Need kaks punkti on animismi alustalad ning on imelik vaadata kuidas me vanemaks saades ja aja möödudes need suhtumised kaotame.


Vaadates sügavamale meie kunagise religiooni sisse, tuleb tunnistada, et see polegi midagi enamat kui sügav austus meid ümbritseva vastu. Selle parimaks näiteks on ohvriannid.

Ohverdamist vaadatakse tihti kui jumalale kingituse tegemist, et jumal ei vihastaks ja ei karistaks sind selle tegemata jätmise eest. See väärausaam on kardetavasti põhjustatud Piiblitekstidest, kus Jumalale on omistatud võime inimesi karistada. Loodusjumalad ei vihastanud, nad kas aitasid sind või mitte.

Ohverdamine on tähtis igas šhamanistlikus ja looduslähedases kultuuris. Miks? Sest selle teguviisiga tunnustad sa millegi endast võimsama olemasolu. Enne sööma hakkamist ohverdati esimene leivakäär. See näitas, et ohvri saaja seisis ohverdajast kõrgemal, mitte madalamal, mis puhul oleks ohvrianniks vaid toidujäänused. Ka paljudel loomadel on hierarhia, mille kohaselt sööb esimesena kõige võimsam kogukonna liige ja siis alles teised.

Haiti Vodou šhamanismis on ohverdamine sama tähtis kui igalpool mujal. Et saada abi esivanemate hingedelt, on seal kultuuris ohvrianniks toit mida too surnud esivanem elusana armastas. See on isikustatud suhtumine, millega esivanemat austati ja peeti meeles. Kui esivanema toidueelistuses kindel ei saanud olla, ohverdati sigareid ja rummi. Ehk oli selle algseks põhjuseks nii nende väärtuslikkus, kui ka asjaolu et kõik ohverdused tuli rituaalselt põletada. Erinevalt supist, mis võis olla mõne esivanema meelistoit, põlevad sigarid ja rumm hästi.

Eestis olid väärtuslikuks ohverduseks hõbemündid, mida jäeti pühapaikadesse.

Overdamine oli igapäevane tegevus,nii nagu mõnes kristlikus perekonnas on iga söögi eelne söögipalve, igapäevane tunnustus inimesest võimsamatele jõududele. Suuremate pühade ning pidude puhul olid ka ohverdused suuremad.

Kindlasti ohverdati Eestis ka verd, kuid seda ei tuleks mitte võtta kui rumalalat eneselõikumist, millega ka tänapäeva teismelised ennast lõbustavad. Aadrilaskmine toimus siiski vaid kindlate pühade puhul ning pühad tähistasid muutust looduses, üleminekut ühest looduse tsüklist teise. Olles kevade alguse puhul verd ohverdanud, toimusid ohverdaja kehas sarnased protsessid kui ümbritsevas looduses – vana, kulunud ja määrdunud oli eemaldatud tehes ruumi uuele ja puhtale.


Aga milleks tänapäeval vaimsus?

Enamik nõustub, et me ei ole vaid füüsiline keha vaid ka hing (vaim, energiakeha jne nimetusi on erinevaid, aga mõte on üldjoontes sama). Me pöörame küll tähelepanu oma kehale, kuid tihti mitte vaimule. Selleks, et elu korralikult nautida, peaks need kaks asja olema vähemalt isiklikul tasemel tasakaalus.

Ma ei eeldagi, et tänapäeva linnas elavad inimesed hakkaksid ohverdama, küll aga oleks kasulik vana aja mõtteviisi meeles pidada. Meie ümber on (ka tänapäeva teaduse jaoks) mõistetamatuid jõude, mis on meist võimsamad ning neid tuleks austada. Samuti tuleks austada elukeskkonda ja loodust milles me elame.

Üks šhamanismile, mida ka kindlasti mingil määral Eestis kunagi viljeleti, omane nähtus on kogukonna eest hoolitsemine. Šhamaan oli persoon, kes suutis tihti näha probleeme teise nurga alt ning leida niimoodi lahendus, millele inimene ise poleks tulnud. Šhamaanid suutsid inimest teavitada ka tema alateadvuse maailmapildist, mida esindas väeloom.

Tänapäeval ollakse šhamanismi suhtes äärmiselt skeptilised, kuid me võime seda seletada ka teaduslikumalt: tihti oli šhamaanidel mõni eluohtlik haigus, kuid nad suutsid seda ära kasutada teiste aitamiseks – see haigus ning selle sümptomid tekitasid tavapärasest erineva maailmapildi, mis aitas ka asju teise nurga alt näha. Samuti võis olla see soov aidata oma kogukonda nii kaua, kui tervis lubab, mis tihti neid ennast tervemaks tegi. Me näeme ka tänapäeval, et kui inimesel avastatakse eluohtlik haigus, muutub ta vaimsemaks, kuid kui tihti toovad nad oma teadmisi kogukonnale tagasi?

Tihti arvatakse, et šhamanistlik kollektiiv, oli nagu kirikukogudus, mida juhtis autoriteetne pühaisa. Pigem saaks siin aga tõmmata ühendusniite Judaismiga, kus rabi on nõuandja nii vaimsetes kui maistes asjades ning juudile on kodu samasugune Jumala tempel nagu sünagoogki.

Šhamanistlikus kultuuris tegeleb iga indiviid ise-enda puhtana hoidmise ja oma vaimsusega ning šhamaani abi palutakse vaid olukorras kus endal pole hakkama saamiseks piisavalt teadmisi. Pealegi on aitamine šhamaanile omane. Mitmes kultuuris sai šhamaan tuua väeloomi vaid teiste, mitte enda, aitamiseks – tema roll oli teisi aidata, ning kui ta seda tegi hoidsid jõud teda.

Nii Carlos Castaneda raamatud, kui ka mitmed teised šhamanistlikest kogukondadest rääkivad teosed rõhutavad inimese pidevat siseheitlust puhtuse nimel. See, kas ideaal mille poole püüeldakse on ka reaalselt teostatav, ei oma niiväga tähtsust, kui püsiv enesekontroll ja isiklik areng.


Mille poole aga tänapäeval püüeldakse?
Kui suur osa nendest ideaalidest baseerub isiklikul arengul?

Ma ei hakka rääkima tänapäeva ühiskonna pealiskaudsetest ideaalidest vaid pigem arenguvõimalustest, millest pakatab me elu. Me kõik sünnime siia maailma võimalustega isiklikuks arenguks.

Inglismaa tunnustatud luuletaja Philip Larkin pani kunagi kirja järgmised read:

Nad saadavad su põrgu, sinu ema ja isa;
Nad vist ei mõista mida teevad,
Kui pärandavad sulle kõik oma vead
Ja lisavad veel midagi just sinu jaoks...

Need read annavad hästi edasi mõiste, mida kelti šhamaanid nimetasid Geis ja voudou šhamaanid Wanga. Sõltuvalt vaatenurgast võib seda võtta kui needust või kui püha väljakutset. See on justkui kohustus teha midagi, enne kui sa saad kasutada oma elujõudu oma tegeliku elueesmärgi jaoks. Kelti muistendid on selle näiteid täis. Näiteks ema, kes keeldub nimetamast oma last või lubamast tal abielluda enne kui ta on teinud kindlaid tegusid.

Ka tänapäeva Lääne maailmas on wanga tavaline nähtus, kui linimene peab alluma teiste diktaadile kodus, koolis, sõjaväes,elukutses ja karjääris.Sellisel juhul on selle inimese pühaks väljakutseks diktaadi eest põgenemine ning oma tõelise mina leidmine.

Esimene wanga on see, mille vanemad panevad meie peale, sõnastades eeskirjad, mida me peame elus järgima. Harilikult algab see laiskade lausetega nagu: „Eks ta ole oma isa moodi?“,“Ta on nagu tema vana-vanaema.“ Sellega võetakse teilt teie enda identiteet ja teie elu vaadatakse kui kellegi teise elu.

Protsess areneb ja hakkab edaspidi kujundama teie tulevikku. Kommentaarid muutuvad juhenditeks, mida jagatakse noorele inimesele , öeldes talle mida ta peaks tegema: „Sinust ei saa kunagi midagi mõistlikku“ või „Sa oled nii hoolas ja andekas. Küllap saab sinust ühel päeval doktor“ jne.

See algab varakult ja ei toetu sageli mingitele teadmistele lapsest, kui isiksusest. Psühholoogid Smith ja Lloyd leidsid, et lapse elu tsenaariumi loomine algab juba tema sündimise päeval, tundidel, kui ta tuleb siia ilma.

Meie jõu äravõtmisega alustavad meie vanemad, kes võtavad ära osa sellest, kes me peaksime olema. Nad teevad seda, öeldes, kelleks nad tahavad meid kasvatada. Isegi kui seda harilikult tehakse halba soovimata, on see meie suhtes halb, sest seda ei määratleta meie isikliku elujõu põhjal. Nii võivad nad aga paika panna teie edasised sotsiaalsed suhted ja tee mis tuleb käia.

Need wangad ei pruugi teid mõjutada, te võite neist üldse mitte välja teha ja olla teie ise. Aga need võivad teid ka juhtida mugavasse tsooni, kus teete kaasa kõik selle kirjeldusega antu ja nõustute elu parameetritega, mida teile sisendati ja mida te järele mõtlemata uskuma jäite. Sellega harjudes ei suuda te näha alternatiivi – te jääte sellesse kinni.

Me tunnistame seda, mida keegi teine on meie kohta öelnud, sest nii on lihtsam ja kergem, ja me ei proovigi enam leida tõde iseendast. Mis juhtub, kui me seda siiski teeme? Meie ilm võib puruneda, sest võime aru saada, et oleme elanud valesti. See on kainele mõistusele ohtlik ja nii jäämegi mugavasti „rumalateks“.

Kuid me peaksime ju toimima teisiti, nõudma õigust elada vabalt ja enese tahtmist mööda.

Wanga sisendab meile, et me peame end ainult ühel kindlal mõel üleval pidama. See muutub harjumuseks, sest meie iseloom seguneb nagu näitlejatel teiste poolt kirjutatud tsenaariumiga.

Muutume hästiistuvates kostüümides ja lipsudega ennasttäis ärimeesteks; loobume kõigest maailmas mis pole must või valge, lihvitud ja kuivatatud, tuntud reaalsus ja tuntud äritehing.

Aga võibolla hakkama mängima kibestunut, muutudes „vaene mina!“ mängijaks, kelle maailm on täis kaabakaid, lurjuseid ja on üldse üks ohtlik koht.

Aga kuna me rühime mitte millestki hoolimata aina edasi, siis kannatame veel enam.


Ei ole nii, et me ei sooviks alternatiivi, lihtsalt tegelane keda me mängime ei suuda ühtegi alternatiivi näha.

Wangast vabanemiseks on meil vaja lubada endal muutuda; ükskõik kas see luba tuleb meilt endilt või kellegilt teiselt, kes aitab meil võrrelda oma vabaduse hinda ahelates elamise hinnaga, mida me sageli oleme ise valmis kandma.


Eestlased on töökas rahvas. See on osa meie kultuurist nii nagu ka allumine kõrgemale võimule. Tunnistagem orjapõlve osa meie kultuurist ning leidkem tagasi isiklik vabadus mille poole püüdlesid ehk ka meie esivanemad.

„Seni kui te usute, et olete vangis, ei suuda te vanglast põgeneda“. - Gurdžijev


Me elame vaid korra ning see elu on ainult meie enda kätes.

Istun, käes on pastakas. Närin pastaka otsa, et enda mõtteid koguda, kuid siis kargab mulle pähe mõte. Mõte sellest , et ei peagi olema mõtteid . Mõtelge kui mõtteid poleks ? Sa lihtsalt teeksid seda , mis jumal juhatab . Pole rassist , aga venelasi ei salli . Pole Eikeegi , kuid samas olen . Liiga palju mõtteid , mind valdavad hetkel . Mõtlen mida teha siis , kui polekski mõtteid . Mõtteid ,mis meid alatihti reedavad . Liiga vähe mõtteid ? Ei tänan , vaja on mõtelda . Mõtelda , mõtelda, mõtelda . Ajan sogast teksti ? Ei meeldi ? Aga mõtelge , et kui mind poleks ? kui poleks mitte kedagi ? Mitte ühtegi inimest maamuna peal . Aga tulevikus võib nii juhtuda . Inimesed hävitavad vihmametsi , muid metsi ja üleüldse reostavad loodust . Liiga palju on juba reostatud . Liiga palju on juba juhtunud . Paljud loomaliigid on juba välja surnud . Pandad ? Mida nemad on teile halba teinud ? Nad on ju kõigest loomad . Oleks meil alles vihmametsad , mis päestaksid meid . Vihmametsades elab tuhandeid loomi . Kõik need kannatavad , kui te hävitate loodust . Tean , et minu mõtteviis on keeruline , kuid kui tahad maailma päästa , alusta iseendast . Kõik , kes te olete emod või rokkarid , hipid või niisama hiphopparid . Hoolige loodusest , hoolige enda tulevikust , hoolige loomadest ja kaasinimestest . See on ülekutse kõikidele , kes arvavad , et maailm on küllalt suur , et ei siin tule mingit maailmalõppu . Kuid te eksite , kui te nimodi jätkate ja hävitate loomi ja metsi ja üleüldse loodust , hävib ka maailm . Terve maa kattub veega . Antarktikas sulab juba jää . Globaalne soojenemine , on selle nimi . Kui nii edasi jätkata , juhtub maailmaga katastroof . Maailm on vee all , jääb järele ainult mõned üksikud mäetipud . Linnud surevad nafta reostuse pärast . Linnud surevad kilekotide pärast , sama asja pärast surevad ka loomad . Ärge visake kilekotti maha . Kas teate , et India ookeanis on Prantsusmaa suurune kilekotisaar ? see on inimeste enda tekitatud . See pole naljakas kussjuures on see väga oluline , et meie sugu jääks elama ka mitmeks mitmeks aastatuhandeks . Meie elame küll enda elu ära , aga mis saab meie järeltulijatest ? Nemad peavad meie süü tõttu surema . Palun , olge hoolsad . Ärge visake prahti maha , proovige mitte loodust reostada . Aitäh .

==Areng==

Mees on arenenud primaatide hominiidsest tiivast juba kaks miljonit aastat tagasi. Hominiidsest tiivast on veel arenenud ka naine. Mehele on iseloomulik püstine kõnd, käte kasutamine, tööriistade valmistamine ja kasutamine, artikuleeritud kõne ja vähene karvkate. Naisel on tavaliselt karvkatet veel vähem. Segatoiduline. Toitu töödeldakse enne tarvitamist.

==Elustiil==

Mees on levinud koos oma kõrvalharuga laialt üle maailma. Peamiselt kohtab teda linnastunud piirkondades kuid sageli elab ka hõredamalt asustatud aladel. Peamiseks toiduks on mehel õlu, mida ta valmistab riknenud teraviljaleotisest. Elatumiseks kasutavad mehed enda arust ainulaadset valemit ja selleks on võitlus. Mees on ainuke loom, kes võitleb võitlemise nimel. Mees elab võitlemiseks ja sureb seda tehes.

==Võitlus==

Metsikumad ja vähem arenenud mehed võitlevad tänavatel pärast seda kui on toitunud. Mehed, kelle eestvedajaks on natuke arenenum mees, võitlevad tegelikult palju metsikumalt ja nad on õppinud selle tarvis ka tööriistu valmistama, mida nad relvadeks kutsuvad. Relvi kasutavad mehed võivad mõnikord võidelda mitmeid aastaid – nad paljunevad selleks, et veel kauem võidelda ja surevad selleks, et nende suguvennad saaksid rohkem võidelda. Palju arenenumad mehed kasutavad võitluseks kaudseid vahendeid.

==Poliitika==

Mitusada aastat tagasi leiti haritud mehe poolt moodus, kuidas võidelda nii, et ise viga ei saa. Sellele pandi nimeks poliitika. Enamuses tänapäeval poliitikaga tegelevatest meestest on suhteliselt nõrgamõistuslikud ja järgivad tavaliselt kedagi, kes on nende endi poolt targemaks valitud. Sisuliselt tähendab see, et mees, kes ise ennast ebakindlatl tunneb valib kellegi enda asemel otsustama. Juhtiv mees otsustab tavaliselt endale parimal viisil ja teiste heaolu teda ei kõiguta. Poliitika toimib tänu ajaloole.

==Ajalugu==

Mehele on ajalugu tähtis. Kui ajalugu poleks siis poleks mehel millegi nimel võidelda. Suurem osa ajaloost on parajasti juhtivate poliitikute poolt välja mõeldud. Mees arvab, et ta ei saa ilma ajaloota hakkama. Ajalugu õpetatakse väikestele meestele, et neil oleks tulevikus millegi pärast võidelda. Samas ei adu mees, kes ennast ekslikult mõistusega olendiks peab, et ajalugu mehele meelepärast süüa ei paku. Ajalugu aitab õppida ja meeles pidada infokogum, mida nimetatakse meediaks.

==Meedia==

Et meestel oleks ajaloost ja ajast, mis homme ajalooks saab parem aru saada on nad endale välja mõelnud info levitamismooduse, mida nad nimetavad meediaks. Meedia koosneb paberile kirjutatud ja televisioonis kujutatavast ajaloost. Televisiooni ajalugu on enamasti kaugematest aegadest ja on suunatud väikestele meestele. Paberile kirjutatud ajalugu on enamasti see, mis homme alles ajalooks saab.

Tõdede pluralism – kas tegelikkus või unistus?

Kui absoluutset tõde üldse olemas on, siis viib selleni vaid avatud meel. Maailm koosneb paljudest väga erinevatest ideoloogiatest, maailmavaadetest ja uskumustest ning nendevahelistest vaidlustest, omaksvõtmistest ja tagasilükkamistest.

Pealtnäha võiks ju küsida: kes takistab meid omamast avatud meelt demokraatlikus ja arvamuste pluralismi põhimõtteid omavas ühiskonnas? Hoolimata riigikorrast või režiimi nö rangusest on alati olemas juhtiv ideoloogia, mis märkamatult teisi ideoloogiaid mõjutab – ideaal, mille poole püüeldakse. Isegi demokraatliku vabaduse põhimõtted on ideaalid. Miks seda paremaks ideaaliks peetakse kui muid maailmavaateid, selle kohta on argumente toonud nii Winston Churchill kui mitmed teised teoreetikud. Mina sellega ei nõustu, et demokraatia on halvimatest variantidest parim, kuid see on juba hoopis teine teema.


Ma ei hakka sugugi vaidlema ideaalide vajalikkuse vastu, sest ka minul on need olemas, aga küsimus on just nimelt absoluutse tõe olemasolus või selle puudumises. Võib küll väita igas ühiskonnas, et absoluutset tõde pole olemas, aga ometigi seda absoluuti enda jaoks omada. Kui vaadata domineerivat maailmakorda (antud juhul demokraatiat), siis kas pole see arvamusevabadus ja vaadete pluralismgi vaid üks arvamus ja ideoloogia, mis teised seda ideed vähem toetavad ideed vastu maad surub? Keda siis surutakse?

Järgnev lõik saab ilmselt olema selle kirjatüki üks ketserlikumaid ning võib tekitada nö okserefleksi ja viia selle kirjatüki lõpliku hülgamiseni, ootamata ära lõppu. Näitena kasutan ma Eesti ühiskonda või vähemalt seda poolt, mis minule nähtav on, seega ei soovi ka mina olla absoluutse tõe kuulutaja, vaid lihtsalt ühe alternatiivi otsija. Teatavasti on fašistlik maailmavaade rahvusvahelisel tasandil ametlikult hukkamõistetud. Käisin aastaid tagasi gümnasistina raamatukogus uurimas, kas „Mein kampf“ on eesti keelde tõlgitud. Kui olin riiulite vahel pool tunnikest tuhlanud, astus minu juurde raamatukoguhoidja, et mulle abiks olla. Kui avaldasin oma soovi, muutusid kultuuritöölise silmad suureks nagu tõllarattad:“Issand, millest teie huvitatud olete!“. Tõsi, minu soovile tuldi mingil määral vastu ja uuriti, kas midagi taolist üldse Eestis on (raamatukogus muidugi polnud). Selgus, et „Mein Kampfi“ mõned osad on tõlgitud vene keelde eestlase poolt, aga see on ka kogu side Eestimaal Hitleri teosega. Hiljem avastasin Eesti Päevalehe juba vananenud Jaak Urmeti 2003.aasta artiklit lugedes, et tõlkija Peeter Kask võttis enda kätte teose tõlkimise, kuna leidis(vähemalt nii lugesin mina välja): selleks, et midagi hukka mõista, tuleb mõista. Kask viitas sellele, et levinud kirjanduses on rebitud teosest kontekstiväliseid tsitaate välja muutes kogu teose naeruväärseks, aga teos ise polevat seda üldsegi, kui välja arvata kohmakas kirjaviis.


Viimane lause peegeldab minu arust vägagi elavalt valitseva ühiskonnakorralduse suhtumist, mis võiks välja näha umbes nii: kui on ühine otsus, et see maailmavaade kusagile ei kõlba, siis tuleb seda ka sellest valgusest lõpuni näidata! Kompromisse tehakse ainult teatud piirideni. Ei soovi küll siin tulihingeliselt näiteks toodud natsionaalsotsialismi otseselt kaitsma hakata, kuid paar protestivat lauset panen kirja küll. Teada on, et Nürnbergi sõjakohtus mõitseti kohut ainult kaotajate üle nagu alati (kas ka viimane postulaat kuulub demokraatliku maailmapildi alustalaks?). Selleks kaotajaks oli jälle Saksamaa. Isegi Göringi üks viimaseid lauseid oli:“Ma tegin seda , mida igaüks sõjaajal teinud oleks!“ Nõukogude Liidu tegelased pole oma ideoloogia tagajärgede eest senimaani vastust andma pidanud, samuti mitte teine impeeriumiriik USA (näiteks Vietnami sõjakoleduste eest, mainimate tänapäeva sõdu). Sama kehtib ka Föderatiivse Venemaa kohta, kes juba aastaid Tšetšeeniatki enese okupatsiooni all hoiab. Gruusia seisukorda ma parem ei käsitlegi, sest see on ka nn demokraatlikus maailmas rohkelt vastukaja ja hukkamõistu saanud. Ometigi sõidutatakse ratastoolides kohtu ette vaid kunagi koonduslaagrite juures tegutsenud ametnikke.


Siinkohal on jälle sobiv väljavõte Eesti Päevalehe artiklist, kus „Mein Kampfi“ tõlkija Peeter Kask räägib: „/-/-/Vene sõjaväes tehti kunagi propagandaüritus, kus pidime SolĻe-nitsõnit hukka mõistma,” meenutab tõlkija. “Ütlesin, et ma pole teda lugenud. Võib-olla mõistaks ma teda veelgi raevukamalt hukka kui ametlik propaganda – aga enne tahaks lugeda. Selle peale ütles politruk: “Kas te ei usalda nõukogude ajakirjandust ja meie esitatud andmeid?” Ma ütlesin: “Usaldan küll, aga tahaks oma silmaga näha.” Siis vaadati mulle lolli näoga otsa ja vestlus lõppes.“

Ülalolev suhtumine kestab tänase päevanigi. Tabu on rääkida asjaoludest, mis õige vähekenegi II Maailmasõja-aegset Saksa SS'i mõista püüaksid, andmata sellele kõigele negatiivset varjundit juurde.

Sarnane ideoloogia ei iseloomusta ainult poliitikat, filosoofiat ja majandust, vaid isegi loodusteadust. Darwini teooria õpetamine on kui loomulik kooliprogrammi osa juba vähemalt 50 aastat, aga Darwini teooria alusteose „Liikide tekkimise“ eestikeelne tõlge peaks raamatulettidele jõudma alles käesoleva aasta novembris. Kas tegemist on pimesi usaldamisega või usaldusväärsel välismaterjalide kasutamisel, selle kohta puuduvad mul siiski andmed. Ometigi on arvatavasti tegemist usaldussuhtega erinevate käsitluste suunas, teadmata käsitleja enda objektiivsuse taset ning maailmapilti.

Hoolimata sellest, et Eestis pole veel ainuke teadaolev satanistide kogudus ühiskondlike takistuste tõttu Musta Veenuse Ordu registreeritud, on sellealast kirjandust siiski saadaval ja levik on jõudsalt kasvanud. Taas pean ma rõhutama, et ei ole antud maailmavaate tulihingeline pooldaja ning minu vaated kuuluvad pigem kristlikku maailmapilti või tõdede pluralismi, nagu ma ise armastan öelda. Just selle viimase pärast tutvun ma väga paljude erinevate ideoloogiate ja uskumustega. Pean ausalt tunnistama: ma pole veel leidnud, et ükski ideoloogia, uskumus või maailmavaade oleks läbinisti kahjulik. Tõsi, näen palju kahjulikke nüansse, aga isegi satanismist olen leidnud teese, mis võiksid kuuluda terve ühiskonna alustaladesse. Sama kehtib ka fašismi, natsionaalsotsialismi, anarhismi, kommunismi, sotsialismi või mis iganes maailmavaate kohta.. Filosoofide ja igasuguste teoreetikute poolt palju tsiteeritud lause:“Ärge visake last vanniveega koos välja!“. Mulle tuleb meelde ka üks teine lause, mida aastaid tagasi ühes reality loto telesaatejuht pidevalt kordas: „Andke õnnele võimalus!“ Seega ei näe ma midagi halba ka satanistliku koguduse ametlikus registreerimises, hoolimata sellest, et nii mõnigi kaaskristlane sellist deklaratsiooni eriti ketserlikuks peab.

Kui absoluutne tõde või õnn tõesti olemas on, siis pakun selle valemiks ebameeldivana tunduvate teooriate alustaladega tutvumise. Kuidas saab hukkamõista midagi ainult vahefiltrite kaudu? Toon väga lihtlabase näite: Minu artikli kohta ilmub arvustus. Lugedes seda arvustust, otsustab naabrimees X, et minu mõtted on ühiskonnale kahjulikud ning hakkab minu ideede vastu tulihingeliselt võitlema. Tegelikult võitleb ta aga hoopis vahefiltris moonduda võinud subjektiivse arvamusavalduse vastu, mida ta pimesi usaldab ja enda arvamuseks omistab. Selle näitega ongi kõik öeldud.


Viited välislingile:

Urmet, Jaak. 17.oktoober. 2003. 00:00. Eesti Päevaleht. http://www.epl.ee/artikkel/247953