Mineviku uksed avanevad:
mõned mis kallilt kaitstud...
määratud olema suletud ja
jääma kinni, mitte avatuks.

Pimeduse varjus ma näen
end ja neid teisi...
näod, võõrad naeratused, graatsilised liigutused,
midagi tuttavlikku hoovab vastu,
mis nii vastik, et eemale astun
...kas läheb mööda? Ei, hoopis teretab vaikselt!

oh!

Kaame näoga sammun tasa,
et mitte vääratada ja leida mida kardan...
Otsides väljapääsu, mõnda heledat ust,
hirmunult kõrvale piilun,
et eemalduda, otsida valgust.

Kõik on tume, tasased sosinad,
laste naeru ja pisaraid kuulen ma...
mitte midagi ei näe selgelt,
ainult tunnen ...midagi tuttavat,
midagi võõrast, nagu lahti silmi oleksin pime pooleldi.

Tunnen ära lapsepõlve,
esimese mängukanni, kollase...
näen vanemaid, suhte varemeid,
armastust, mida pooleldi pole...
Viina hõngu tunnen toas...küünla valgel,
ka midagi magusalt kibedat... veri ja piin,
hingevaev, kes aeg-ajalt külas meil käis.

See tume tunne seob mind paigale,
ei lase lahti, kinni hoiab..
Nii seistes, hirmu tunnen, mälestusi näen...
...kuid äkki...
tunnen valgust, hea tunne silitab mu põske.
Sulen silmad ja hingan seda enda sisse...
Selles valguses on õppetund, hea usk..
Sellest hetkest tean, olen saanud targemaks!
Selgelt näen kuidas elama pean,
mida vältima ja kuidas käituda!

Sa oled mu päike, mu lemmikmäng
mu piisake rõõmu,
mu tormine äike.
Sa oled mu ärevus, ootus ja nutt,
sa oled mu töö ja unejutt.
Sa oled mu viski ja torditükk,
need luuleread ja kirjatrükk
sa hurmavalt vesine õunalõik,
sa oled mu meeletus,
sa oled kõik.
Ja habras kui siidine ämblikuvõrk,
sa oled mu suudlus
ja meelemürk.
Sa oled mu vesi, mu laul ja mu king
mu tulbisibul ja puurilind.
Sind alati tahan ma endaga näha
sa oled mu hing, minu vaim , minu keha.
Sa oled mu õnn ja mu amulett
mind soojendav villane
punabarett.

Sügise peorõival
nööbid on ulakalt valla
kirgastab soengut
peotäiest lennukas kuld
päev langeb linnale
naeratab ülevalt alla
tüdruku poole paludes
endale tuld
punaselt kleidilt
mis lühem kui ilmselge pilkki
kombekalt köhatab
märkamist tornikell
heliseb telefon
peatuja püütakse pinki
tukslevad tirelid
hingamispausidel

korra veel silitab
sõrm üle tuttava numbri
tõustes
komistab jalgades rutakas iil
pargitee pillerkaar peatub
paludes lisada tundi
aga tüdruk on läinud
ja rõõmgi
kadunud siit.

Kui hinge puudub näljelmise vängus,
siis rõõmrammus seakeha,
toob rinda armastuse leha
ning kasvab kulinaarne kangus.

Võdipekk ja vaalaskala varbad.
Merihobud ja teised sõbradki harvad.
Voogude all on semud kõik koos,
parima neist vaid ankrukett poos.