Rabavalt mitmetahuline romaan sõja mõttetusest, inimlikust surmahirmust ja elu mõtte otsimisest on endiselt iga lugejat isiklikult kõnetamas. Kes raamatu kätte võtab, võib kogeda magus-pineva iroonia kõditust, sest kuigi autor osaleb küll ka ise pealtnäha kuulekalt sõjas, argielus ja surmas, paljastab ta samas visa järjekindlusega vahendeid, millega valitsus on inimesi sugereerinud sõda, argielu ja surma tõsiselt võtma, kartma ja pühaks pidama. Ta on lugeja ja propagandamasina vaheline agent, kes pöörab kaarte ja avab silmi. See USA-vastane iroonia on ka põhjus, miks sai võimalikuks raamatu avaldamine Nõukogude Liidus 1971. a ja miks oli nii vajalik anda välja kordustrükk aastal 2003. Kurt Vonnegut on end alati nimetanud humanistiks; ta pooldab eelkõige inimlikkust ja tegeleb selle avamisega läbi oma kirjutiste. Ehk on just see tõsiasi põhjuseks, miks „Tapamaja, korpus viis“ on kaasaja üks populaarsemaid sõjavastaseid romaane.
See on jutustus Billy Pilgrimist, kelle prototüüp Edward R. Crone Jun. heitis hinge vähem kui kuu enne sõja lõppu Saksamaal, sai oma vanemate korraldusel ümber maetud New Yorgi kalmistule ja hiljem regulaarseid annetusi kalmu hooldamiseks kuulsalt kirjanikult Kurt Vonnegutilt – oma sõjasemult. Pilgrim, nagu Crone päriselus, ei kuulunud sõtta. Vonnegut mõtiskleb ühes vestluses hiljem, et „Crone ei saanud aru mis toimub ja õige ta on – sõda ongi mõttetu“. Erinevalt oma prototüübist jäi Pilgrim aga ellu: ta elas ühes Vonnegutiga üle Dresdeni linna pommitamise 13.-15. veebruaril 1945.a, viibides sõjavangi langenud Ameerika jalaväelasena endise tapamaja viienda korpuse sügavas külmkambris varjul, ning elas hiljem ootamatult rahakana kodumaal pereelu. Õnnetu Billy Pilgrim pääses tänu erilisele oskusele rännata ajas. Ta teadis, et kuigi hetkel on tema kohal olev kaunis Dresden üks suur tulesammas, on elu paljudel teistel hetkedel päris turvaline ja õnnelik. Autor lisab selle mõtte illustreerimiseks raamatule ulmelise mõõtme ja laseb Pilgrimi tema tütre pulmaööl tulnukate poolt ära röövida. Neil – trafalmadoorlastel – on ajast sarnane arusaam: kui nad näevad surnukeha, mõistavad nad, et selle vennikesega on hetkel pahad lood, kuid paljudel teistel hetkedel on ta parimas korras. Nende jaoks pole aeg üksteisele järgnevate sündmuste ahel, millest iga eelmine on lõplikult kadunud, vaid kõikide olnud, olevate ja tulevaste hetkede kooseksisteerimine. Tervet raamatut läbib ütlus, mis näitab tralfamadoorlaslikku õlgukehitavat suhtumist kellegi suremisse: „Eks ta ole“.
Nii koosnebki romaan Pilgrimi ajarändudest erinevate olukordade ja eluetappide vahel: kord leiab ta end 1945. a Saksamaalt, järgmisel hetkel aga 1967. a Ameerikast, seejärel on ta puuris Tralfamadore'i planeedil, kus kohalikud teda loomaaias vaadelda võivad. Pinget hoiab tunne, nagu oleksime lugedes kassipoegadena kaelapidi autori lohutavas haardes: viinud meid üsna lähedale sõja koledusele ja lastes tunda õudu, rändame järgmisel hetkel mõnda turvalisse keskkonda kakskümmend aastat pärast sõda ja võime rahulikumalt hingata. Samas näidatakse meile, kui pikaajalised on sõja tagajärjed ja kuidas see inimest jäädavalt laastab. Meil lubatakse muiata filmides nii vaprana ja kangelaslikena tunduvate Ameerika sõdurite tegeliku trööstituse ja krantslikkuse üle ja mõista, et Hollywoodi särava surematu raudrüü taga peituvad praeguselgi sõjatandril nurjatud, hirmunud poisikesed, kes paljudel teistel hetkedel on kas lihtsalt surnud või siis sõjast laastatud, katkised inimesed, kes kogevad aeg-ajalt argipäeva õnne. Ja sedasi – vapruse maskideta – pälvivad nad meie kaastunde. Eks ta ole.
Naljaka ja murettekitavana mõjub selle raamatu juures üks kentsakas tõsiasi: nimelt ei leidu selles ühtegi naistegelast, kel oleks muud funktsiooni kui innustada mehi neile tittesid tegema, või kelle IQ ületaks 110 punkti. Nad on tundelised, pealiskaudsed, isukad ja veetlevad olevused, kes peavad meelsasti sõjaveterane kangelasteks ja on valmis neile anduma, tänulikud, et mõni selline neid peaks tahtma. Tundsin lugedes kõhedust, et ainsad päriselt reaalsust tajuvad tegelased, kellega end samastada, olid selles raamatus (peale autori enda) vaid rohelised mehikesed Tralfamadore'i planeedilt. Feminist minus pidi pettuma.
Oma mitmekihilisusega, kus autor lubab lugejal vaadelda ka kirjutamise enese protsessi ja kus eksisteerivad korraga mitu reaalsust – sõja reaalsus, peategelase hilisem elu, elu teisel planeedil ja autori päriselu sinna sisse põimituna – pakub „Tapamaja“ kõigile võimalusi äratundmiseks, paralleelide vedamiseks kaasaja ja oma eluga, ning mis peamine – õppuse võtmiseks ajatutest kogemustest. Eks küsi igaüks neidsamu küsimusi iseenese kohta ja see on raamat, kust saada häid vihjeid vastuste leidmiseks.

Luulekogu analüüs
„Teiselpool järve“
Jaan Kaplinski
2008

Jaan Kaplinski- salapärane, kummaline ja praeguse aja kohta mitte eriti märgatav mees. Enda kohta on ta kirjutanud, et ta on opositsioonis valitsusega ja opositsioonis opositsiooniga. See näitab nii mõndagi, ka seda, et temas on olemas see loomingu jaoks vajalik rahutus, minemis- ja muutmis- ja muutumistahe. Jaan Kaplinski on sündinud 22. jaanuaril 1941. aastal Tartus ja nagu võime tema kodulehelt lugeda: surmaaeg ja –koht on seni veel teadmata. Ta sündis kõigile väga raskel ajal ja suur osa tema elust on möödunud Nõukogude Eestis, mis teatavasti ei olnud loometegevuseks just parim paik siin päikese all, kuid tänasel päeval võime olla kindlad, et keerulistest aegadest väljus tema võitjana. Kaplinski lõpetas 1958. aastal Tartu 1. Keskkooli ja õppis 1958–1964 Tartu Ülikoolis prantsuse filoloogiat. Töötas erinevatel aladel Tartus ja Tallinnas, oli vabakutseline kirjanik, teisel ärkamisajal osales poliitikas, hiljem oli professor mitmes Euroopa ülikoolis. Praegu elab Põlvamaal Kõlleste vallas, Mutiku talus. Jaan Kaplinski sai tuntuks kõigepealt luuletajana (esikkogu 1965), hiljem on avaldanud ka proosat: romaane, mälestusteraamatuid ja artiklikogumikke, on võtnud sõna paljudel ühiskonna jaoks olulistel teemadel, kirjutanud filosoofilisi tekste, tõlkinud eesti keelde luulet ja proosat. Jaan Kaplinski on tänapäeva Eesti tuntumaid ja tõlgitumaid kirjanikke. Tema teoseid on tõlgitud inglise, rootsi, soome, prantsuse, ungari, läti, leedu, islandi, taani, tšehhi jt keeltesse. Peale selle on ta ise esitanud ennast kahel korral ka Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks, seni pole tiitel talle veel osaks saanud, kuid juba selline teguviis on väga huvitav ja minu meelest väga eba-eestlaslik (kuigi ega Kaplinski ju puhastverd eestlane olegi).
Haikukogumik „Teiselpool järve“ ilmus 2008. aastal ja on hetkel viimane Kaplinski üllitatud luuleraamat, küll on ta hiljem avaldanud esseistikat („Paralleele ja parallelisme“ 2009) ja proosat („Jää...“ 2009). „Teiselpool järve“- see on 101 lehekülge Jaapani minimalismi, sügavat filosoofiat ja inimolendeile omaseid tundeid: rõõmu, nukrust, leidmisõnne ja kaotusvalu. On suisa jahmatav, kuidas Kaplinski suudab 17-sse silpi mahutada maailma toimimise mõtte, olemise kerguse ja kulgemise keerukuse. „Teiselpool järve“- kogu nimi on samas ka ühe raamatus peituva haiku pealkiri-esimene rida.

Teiselpool järve
pilliroos sahisevad
kiilide tiivad

Haikukogumiku pealkirigi kannab enda idamaadele, eriti Jaapanile, omases lihtsuses ja minimalistlikkuses minu arvates mitmetimõistetavat sümbolit, vahest lausa mitut mitmetimõistetavat kujundit. Esiteks teine pool- koht, kuhu me kunagi ei jõua, paik meie unistustes, mõtetes, hirmudes, meie homses. Teisel pool võivad meid oodata rõõmud või vahest hoopis kurvastus, hirm, üksindus... Ka järv omab kogu pealkirjas oma kindlat tähendust- mõneti on ta samastatav merega, kuid järvel on võrratult teistsugune loomus. Järv kätkeb endas suuremat rahu, püsivust ja igavikulisust. Järve muutumatus ja kindlus on miski, millele saame ka elumere räsivates tormides toetuda. Kindlasti on pealkirjal lähedane seos ka Kaplinski eluga- ei ela ta ju mässavmuutliku mere kaldal, vaid hoopis Kagu- Eesti kuplite ja sinisiniste järvesilmade vahel. Luuletuse arenedes võime kuulata kiilide tiivasahinat pilliroos- me võime seda kuulda, kuid me ei näe seda iialgi. See on lummava looduse, üksildase suveõhtu vaikne muusika, mida me tänapäevase kiirustamise juures märgata ei suuda. Kiilide tiivasahinat ei võimenda mikrofonid ega kõlarid- kas me ilma nendeta üldse midagi kuulda võtame? Kiilide tiivad on nii õrnad, kiilid ei ole enam need, kes nad olid enam kui saja miljoni aasta eest- ürglooduse graatsilised ja alistamatud kuningannad- kiilid on muutunud ja meiegi oleme muutunud. Vahest peaks inimkond seisatama ja kuulama kiilide pajatusi möödunud aegadest, ehk mõistaksime siis, et isegi meie- loodusse säravad kroonijuveelid, ei ole alistamatud, hävitamatud.
Eesti luuletaja ja tõlkija Maarja Kangro kirjutas ajakirja Looming 2008. aasta luulekokkuvõttes nii: „Jaan Kaplinski haikukogumikku „Teiselpool järve” on Alari Allik arvustanud hiina ja jaapani kunstis au sees olnud mageduse (dan) mõistet kasutades: magedus tähendab justkui mingit tähenduste või võimaluste potentsiaali, millest iga teravus või ere värv oma lõplikkuses eemaldub. Kui Allik leiab kogumikus eelkõige värvide-helide-eelsust, siis minu meelest on eos-olemine lausa paljude tekstide teema: „Urvalind eks ju / pungades / ainult on tõde”. Siin on liigutavat igatsust teise järele ja tundlikkust välise suhtes („vette hüpates / mõtle — vahel ka vesi / võib haiget saada”); raamatu parim ja veenvaim oli mu meelest aga haiku: „Sind oodates jäin / kompuutri ees tukkuma / tuisk jäi järele”. Siin on piisavalt dan’i, aga ka tõlgendamisvõtmeid: võib näiteks võrrelda inimese vaimu/igatsus tunnet tuisuga, mis uinudes vaibub, samas on selles üksi kompuutri ees tukkumises ka justkui midagi nukrat.“ Ma arvan, et Kaplinski on autor, kes kirjutab eelkõige lähtuvalt enda vajadusest, ta kirjutab endale ja see teebki ta eriliseks ja, paremat sõna leidmata, heaks.
Kolme haiku analüüs

Kägu tõesti saab
kahe silbiga öelda
kõik siin maailmas
Kui palju asju, aegu, inimesi, mõtteid ja tundeid on meie maailm näinud. Kui vähe oleme näinud meie, kui vähe on näinud kägu. Inimesed püüavad kõike seletada, tungida elu sügavaimatesse saladustesse.- Mida me sellest saame...- tunde, et meie teame, julguse pidada end rassiks, liigiks, kellel on õigus otsustada, luba muuta maailma. Kui oleks võimalus, kas paneks siis inimese Maa teistpidi pöörlema- lihtsalt selleks, et näha, mis juhtub ja veelgi enam tunnetada oma võimu? Kägu- tihti käsitletakse teda kui hoolimatut ema, kes oma munad teiste lindude pesadesse poetab- vahest ta lihtsalt teab, et nemad tulevad tema laste kasvatamisega paremini toime. Mida ütleb kägu iga kord kui ta kukub?- Ehk üritab ta väljendada oma igatsust ja armastust laste vastuja vahest tema lapsed vastavadki talle- sama häälitsusega, et anda märku andestusest. Meiegi peaksime õppima rohkem andestama. Kuid samas on kindlasti mingi piir, piir, mida igaüks peab ise tajuma. Selleks, et andestada peame me õppima mõistma ja me ei tohi kaotada usku. Kas kägu usub? Vahest on tema kukkumine vahend, millega ta soovib Päikesele näidata, et elu on ikka veel olemas ja see on tema palve päikese poole...

Vette hüpates
mõtle- vahel ka vesi
võib haiget saada

Vesi- kujutu, samas kujundatav, värvitu, samas ükskõik, mis tooni, õrn, teisalt hävitav, lähendav ja kaugendav- veel on musttuhat nägu. Veeta poleks elu, kuid kui poleks elu poleks ka surma- poleks rõõmu ega kurbust. Aga vesi on olemas, nii nagu on olemas ka elu, surm, rõõm ja kurbus. Meie esivanemad austasid vett kui võimsat olendit, neile oli vesi elav, see oli andja. Meile on vesi enesestmõistetav vahend- vahend millegi saavutamiseks, kuhugi jõudmiseks. Me ei suuda kujutleda vett võrdsena. Me ei mõtle, et ka tema võib haiget saada. Kui me mõtleksime rohkem teistele kaaseksisteerijatele oleks meie maailm parem paik. Vesi on olnud siin aegade algusest ja ei näita märki kadumisest, kuid vahest tuleb see ootamatult, ilma ühegi märgita. Vesi solvub ja lahkub, nagu muinasjutujärved vanadel aegadel. Inimesed mõtlevad tihti oma kolba mahu ja aju suuruse kohta üllatavalt- kohutavalt- kurvastavalt vähe. Kõige vähem mõeldakse neile, keda peetakse alamateks, kuid kas pole just mitte see saanud saatuslikuks paljudele suurtele väejuhtidele ja nende pealtnäha alistamatutele sõjavägedele?

Päikses tukkuv kõuts
näeb unes kuidas ükskord
talle öeldi KIISU

...Kaks neegrit mõnulesid päikese käes, üks suri mõnust, siis kui mõnu oli käes. Järgi jäi neid üks... Need Juhan Viidingu luuleread, pisut julmad ja õõvastavad, kuid kirjeldavad siiski siiski mõnu, mida pakub meile päike, vahel liigset. Päike, samuti nagu vesi, on elu aluseks. Päike tähendab meile alati pigem rõõmu ja lootusi, meeldivaid mälestusi. Kass- olgu siis kõuts või kiisu, tunneb päikesest mõnu enamgi kui inimesed. Talle võib meenuda see aeg, need päevad, mil ta oli alles väike kassipoeg, mil ta pandi pehmele padjale, uude korvi ja nina ette asetati portselanist alustass piimaga. Päevad muutusid. Potselan asendus klaasiga, saviga ja lõpuks vana võikarbiga. Padi jäi alles, aga korvi vajas ema lillede jaoks- elu on selline. Kuid kas peab olema. Kas me ise tahame olla unustatud, olla paigutatud kapinurka tolmu koguma? Kass, hoolimata kasvamisest ja pisut pulstunud karvast, on ikka see sama, kes varem. Paljude asjadega siin maailmas on nii, et muutub väline, mitte sisemine, kuid otsustatakse siiski esmamainitu järgi. Elu on kummaline ja sellest ei saa tegelikult lõpuni aru ei kass ega ka inimene. Kuid isegi sellest aru saamata võiksime olla õnnelikud, et meile on antud võimalus midagi nii harukordset, ainulaadset ja imelist kogeda. Oma hinnangutes peaksime esmajoones hindama just elu ennast, seejärel kõike muud. Ja hinnakem ka kasse- nad on meie juurde asunud, sest nad usaldavad meid, usuvad meisse ja loodavad meile- ärgem vedagem neid ja üldse teisi elusolendeid alt.
„Teiselpool järve“ on kogu, mis annab lugejale midagi ainult siis, kui lugeja loeb seda raamatut avatud silmadega ja tahtmisega. Lähtudes ühest Krõlovi valmist võiks öelda, et sundida inimest Kaplinskit lugema on sama mõttetu, kui üritada eeslile seletada ööbiku laulu ilu. Kaplinski haikusid ei saa lugeda käsu korras. Neid võiks soovitada küll kõigile, aga kaasa tuleks anda juhis, et neid võib lugeda alles siis, kui sa suudad hinnata teisi lähtumata iseendast. Jaan Kaplinski sõnad on lihtsad, aga moodustavad kokku panduna mosaiike, mille kokkupanemiseks on lõputult võimalusi. Iga lugu näeb iga inimene läbi oma luubi- ja sel luubil on oma täkked, plekid, värvilaigud. Kaplinski palub läbi oma luuletuste panna tähele maailma liikumist- muutumist ja kuulata tema asukate rääkimist. Me ei tohi võõranduda maast, sest siis kaugeneme me ka iseendast. Raamat annab tagasi lootuse neile, kes on selle kaotanud, innustab otsijaid leidma ja leinuid uuesti otsima. See raamat räägib kuulajale imetabase loo maailma sünnist ja sellest, mis on tegelikult ilus ja tähtis.

Lähed portfellis
pikkamisi jahtumas
suur must leivapäts

*

Mul on praegu selle teksti kirjutamisega taoline mure nagu kunagi põhikoolis, kui päike ja armastus ei lubanud läbi lugeda „Wikmani poisse“ ja ma pidin lugemiskontrollis vastama õpetajale teistelt kuuldu põhjal. Etendus „Second-hand emotions“ (SHE) jäi mul suuresti nägemata, kuna enamuse ajast viibisin ilusate tüdrukutega riietusruumis. Tolle lugemiskontrolli sain siiski viie, ehk läheb nüüd kah õnneks.

Need on mõned mõisted, mis mulle miskist otsast SHEga seostuvad.

ALGUS

Müüdid õpetavad, et kõike vana annab kuidagimoodi uuesti kasutada. Sul on üks üleliigne känd? Palun väga, tee sellest inimene. Munakoored? Need sobivad ju suurepäraselt taeva tegemiseks. Posu kive vedeleb niisama? Viska need taevasse tähtedeks.
Sul on meeletu kuhi riideid ja sõbrad? Tee moeetendus!

EMOTIONS

„Ma käisin ühel etendusel eile.“
„Mis nägid seal?“
„See oli siuke nagu moeetendus. Aga hullu hästi tehtud. Nagu... ma ei teagi, meelde jäi. Selline... raputas läbi, ja nalja sai ja. Mingi psühhot ei pandud vaata.“
„Äge ju.“
„Jaa nagu. Siukest teatrit võiks rohkem olla“.
Bussivestlus, kaks tüdrukut, nii 16-18 aastat vanad, väga tõenäoliselt nad just SHEst rääkisid.’

KAMM

Jap, kammis ära küll.

MÜÜRILILL

Harilik müürilill (Cymbalaria muralis) on pisikeste õitega müüridel elunev taim, millise peamine leviala on Vahemeremaades, kuigi kaks liiki (C. muralis ja C. pallida) kasvavad ka Eestis. Müürilill on algselt positiivselt fototroopne (püüdleb päikese poole) kuni viljastumiseni, seejärel viiakse seeme päikesest eemale, sügavale lehestiku taha vuuki või mujale „silma alt ära“, kus seemnel hea on idanema hakata. Muutume aga mürtsti poeetiliseks ja ütleme, et SHE oli sööst päikese poole ning kui rohelise mõtteviisi ja taaskasutuse idee kelleskigi üks-kõik-kui sügaval idanema hakkas, on juba superhästi läinud.

SECOND HAND

Second hand (sekundiosuti) tuletab oma tüütu tiksumisega pidevalt meelde, et me oleme ajalikud olendid ja kõik see, mida me seljas kanname, on samuti kaduv, ajalik. Ainult et me võime anda riietele uue elu. Näiteks Müürilille täikal.

SECOND-HAND

Paik, kus poliitika jääb ukse taha, kus saavad tülitsemata läbi vanaisa ülikond ja isa SDVst toodud „teksad“, tanksaapad ja ketsid, pisike must kleidike ja neoonrooza miniseelik.

STEREOTÜÜP

Stereotüübid on naljakad, stereotüübid on võimsad. Klassikaline moedemm, millises tõmblevad „erandlikud inimesed“, s.t näljas ja veidralt riides, ei suuda tavalisele inimesele kunagi nii lähedale pugeda kui SHE, mis mängis stereotüüpidega, kõigile äratuntavate rollidega.

TAASKASUTUS

Mulle väikseks jäänud kombeka sai endale mu õde. Kui see temale väikseks jäi, oli loogiline see karumõmmile selga toppida. Karudele riided väikseks ei jää. Võibolla – väidan, ei tõesta – on perestroikalapsed taaskasutuse ideele vastuvõtlikumad kui need, kelle ajal on poed kaupa täis olnud?

TARTU

Tartu on linn, kus pole kunagi midagi lihtsalt minema visatud. Katariina II ajal täideti piiskopilinnusest alles jäänud kiviprahiga tähetorni ja endise naistekliiniku vahel olnud mulk ning – väidetavalt Maarja kiriku varemetest saadud tellistega – ehitati sinna püssirohukelder; too naistekliinik aga on ehitatud kasarmu müüre silmas pidades; teine Maarja kirik, see Kuperjanovi tänava oma, oli pikalt võimlana kasutusel; oma linnapäid taaskasutame poliitikas jne jne. Tartu lihtsalt on taaskasutav linn. Tore, et Berliin Tartus asub.

ÕNN

„Vaieldamatult huvitab kaasaja inimest ennekõike kogemus, see tähendab ikka ja alati uute, senitundmatute sünteeside saavutamine, seninägematute tõdede, naudingute või pettumuste avastamine, ühesõnaga: üllatuslikkus, heterogeensus, ainulisus. Vaieldamatult sõltub ka ehtne õnn just sellisest kogemusest ja igasugune areng – emotsionaalne, intellektuaalne, esteetiline, eetiline – võib toimuda vaid seesuguste uute sünteeside varal. Sünteeside varal, mis kaasavad alati inimisiksuse olulise osise ja mida enamasti saadab täielik mõtteselgus või vähemasti l e i d l i k k u s.“
(M. Eliade, „Kogemata avastatud tõdedest“, LR 2002 32-33, lk 46, „Dekoori õigustuseks“)

SHE täpselt selline oligi: üllatuslik, heterogeenne, ainuline.

*

*

Laval

PostUganda on justkui mõne ooperi kontsertettekanne, selle vahega, et ooperit ei ole, on seebiooper. Lõuna-Ameerika seebiseriaal koosneb stereotüüpsetest tegelastest, kes tavaliselt on rikkad, nende vahel toimetavad „väikesed inimesed“, kes jõuavad veendumusele rikka maailma valskuses ning kurjuses. On väidetud, et need riiklikku toetust saavad seriaalid on mõeldud vaeste ohjamiseks, et nood ei nuriseks oma vaesuse pärast. PostUganda on pahupidi seebiooper – seisustevahe muudetakse otseselt mees-naine vaheks; ohjamise asemel ärritatakse, Maidre ja Londi muusika koosneb kordustest, sample’itest, low-fidelity esteetikast, laulude sõnad räägivad kõigest muust kui armastuse võidust („minu isa on pornoteatri näitleja ... minu isa on litsi koju tassija ... minu isa on suguhaigusega pensionär“ jne); ja võib-olla kõige tähtsam – kui seebiooper kisub pisarat, siis PostUganda on pööraselt naljakas (kuigi ma naeran suuresti enese meherolli üle).

Rollides

Kõige lihtsam oleks ütelda, et rolle polnud, pole. Tõepoolest – mina, siin, saalis, olen mina, laval on kaks naist, kes ei varja, et nad on Riina Maidre ja Maike Lond. Väiksed konksud ometi on, neid konkse võiks ehk nimetada „rollidest loobumiseks (paaris)rolli loomise kaudu“. Üsna kiiresti taandatakse mehed meesteks ja naised naisteks, nendeks rollideks, mis meil igapäevaselt on. Lavale tekib pisikene „altar“ kingadest ja muust naiselikust kullast-karrast. Mehele tehakse selgeks juba enne etendusele jõudmist, et ta on mees – kaks isast saavad sisse ühe hinnaga. Mis selle eesmärk on? Poststrukturalistid Derrida & Co esitavad binaarsete opositsioonide kriitika – pole must ja valge, pole hea ja kuri, kõik on palju keerulisem. Ent PostUganda väidab n.ö laboritingimustes, et sellegipoolest me käitume vastassugupoolega suheldes mees ja naine opositsiooni kaudu. Ning põhjustame nõndamoodi asjatuid kannatusi. Kuidas? Sageli stereotüüpidel baseeruva meedia kaudu.

Stereotüübid ja neljas sein

Stereotüüp-olemine on vabastav – oma välimise, konstrueeritud mina all on inimene vaba ja saab tegeleda sellega, mis talle endale meeldib, saab „mõtelda omi mõtteid“. Laval on kaks naist, kes vahepeal laulavad, lobisevad niisama, trallivad väheke ja siis on etendus läbi. Laval on üks mees (Maike Londi esituses), melanhoolne kauboi, kes laulab, kuidas tal hirmus kahju on, et oma naise peotäie dollarite eest maha müüs (käraka ostmiseks). Need kaks naist, näitlejat ise, on kaugel stereotüüpsusest, kuid nende suhtumine mehesse kui sellisesse on demonstratiivselt stereotüübiline. Neljas sein publiku ja lava vahel kaob päriselt siis, kui Riina Maidre publikusse astub ja ühe noormehega juttu hakkab ajama – „kas ma meeldin sulle? Sa oled nii cool“, jne. Mehi ja naisi kohvikus või kõrtsis kaitsev stereotüüp-mudel on täpselt samamoodi neljas sein – vastassugupool on publik ja „mina“ olen näitleja, kui sein kaob, ei oskagi justkui enam suhelda (too noormeeski ei saanud suust rohkem sõnu peale kobava „lähme pärast välja“). See on küsimus, mille „PostUganda“ meisterlikult esitab – kui me oleme suheldes pidevalt kaitseolukorras, hoiame stereotüübiseina püsti, siis kuidas saab tekkida armastus? Kuivõrd me isegi seksides loobume oma kaitsvast näitleja-publiku suhtest?

Mees, naine ja kontsert

Just näitleja-publiku suhtele lootis ka minu sõber, kui ütles, et lähme teatrisse: Riina Maidre lippab laval pesuväel ringi. Ilmekas näide, et keha müüb. Küsisin pärast etendust tema muljete järele ja – ootamatu küll – sõber rääkis kõigest muust, ning mulle tundub, et temale, teatris harva ja klubis lantimas tihti käivale mehele, etendus suunatud oligi. Maidre ühe süntesaatoriga talle kahtlemata meeldis, naerda sai, muusikat oli ka. Vaevalt ta oma suhtumistes muutus, selleks oli etendus ehk liiga lõbus, kuid korraks oli ka tema alasti, kaitsetu kahe õblukese naise ees, kes iga hetk ähvardavad publikusse tulla ja midagi piinlikku küsida.

Mees ja mees

Mida piinlikku? Mis saab olla mehe ja naise, isegi kui nad on ainult juhuslikult kohtunud, suhtes piinlikku? Sest stereotüübid nõuavad pakutava kaitse vastu kindlate reeglite kohast käitumist. Macholik mees, ürgmees ei saa tõsimeeli küsida: „kas sa Pessoad oled lugenud?“, nagu šveitser Theo „Sügisballi“ filmiversioonis küsib, see mõjub naljakalt. Minul, minu sõbral, ka tollel noormehel, kelle juurde Maidre publikus läks, oleks olnud kuidagi kõhe teiste meeste juuresolekul siiralt ütelda: „tegelikult pole kõik üldse nii jube“, või „tegelikult on kõik hästi“, või „sul on ilusad silmad“, või „mulle meeldib Pessoa, kas sulle ka?“. Oleks see vale, siis küll, aga siirust stereotüübid ei salli, kohe kaob kaitsekiht ja inimene on alasti.

Naine ja naine

Ja mis siis? Mis siis, et stereotüüpsus ja suhted ja mehed ja naised. Mis siis – see on aastasadu niimoodi olnud ja ilmselt jääbki olema, kes seda muuta võiks ja saaks? Ega saagi, kuid aeg-ajalt on hea see kõik välja naerda, enese seest välja naerda. PostUganda on lihtne – alates lavast, kus on vaid pudi-padi ja pillid, jätkates sõnalise osa rõhutatud kergusega, ja lõpetades poolalasti naistega, kes oma lihtsuses on kaunid ja kauniduses lihtsad. PostUgandal pole maske ja eesriideid, kõik on sealsamas ning vahetu. Ja tegelikult ongi elus kõik maru lihtne – niikaua, kuni me mäletame olla inimesed ja jätame rollid-kostüümid teatrisse.

*

Filmid on mitmeski mõttes inspireerivad. Visuaalsest või sisulisest küljest õudusžanrisse kalduvad linateosed võivad üllatada vapustava taustmuusikaga. Sisu puudumise võib korvata närvesööv visuaalne vaatemäng, mis ei jäta võimalikule pettumusele lihtsalt kasvuruumi. Lärmakas märul võib „ridade vahelt" reeta, mida inimesed tegelikult mõtlevad ja mida kardavad.

Aastasadu on inimese üheks suurimaks painajaks olnud mure enda hinge saatuse pärast. Hing, see müstiline „miski", ei sure, seega peab enda hinge ja selle saatuse eest hoolt kandma, sest keegi ei soovi igavikku inimsüdame mustas augus veeta. Juba Vana-Egiptuses kaalus Anubis surnute hingi ja otsustas, kas lubada neid allilma või mitte. Budismis püüdleb igaüks taassünniahela lõpu - Nirvaana - poole, kristluses oodatakse pikisilmi elu pärast surma, elu õndsas Paradiisis. Keegi peale surnute ei tea, mis meid pärast siitilmast lahkumist ootab ja just seetõttu me kardame.

Sellised mõtted ronisid pimedast, Alateadvuse nime kandvast urust esimest korda välja ühel laupäevasel päeval, kui lösutasin laisalt voodil ja vaatasin ähvardavat kaasaegset ettekuulutust kaasaegselt prohvetilt. See kandis nime „Endgame" ja prohveti osa etendas Alex Jones, suhteliselt kuulus vandenõuteoreetik. Teisel korral tuletas mure inimese hinge pärast end meelde hämaras kinosaalis, äratajaks Jonathan Mostowi „Surrogaadid".

„Surrogaadid" ja „Endgame" pole isegi mitte sarnasest žanrist, kuid nende sisul on palju ühiseid jooni. „Endgame" maalib hirmutava pildi kapitalismi poolt moraalselt laostatud tulevikumaailmast, kus võitjaid ei tasustata mitte medalite, vaid igavese bioloogia-robootika baasil kestva eluga. Selle maailma kaotajatele ei pakuta lohutavat loosungit „tähtis pole võit, vaid osavõtt", sest kaotajad lihtsalt ei ela nii kaua, et leida kedagi, kes neid lohutada maldaks. Vihjatakse justkui sellele, et igavesti elavad vaid koletised, meie maailma deemonid, ja hing on kingitus, mida suudavad hoida ainult lihast ja luust inimesed. Vähemalt reeda seda igast kaadrist läbi nõrguv hirm inimkonna saatuse pärast. Alex Jones'i sügav endasse uskuv hääl pajatab erutunult hirmuäratavast tulevikust, vaatemänguline „Surrogaadid" maalib tema mõtetest ilusad ja peaaegu veatud pildid, mille nurkades irvitavad tumedad praod vihjavad ilu kaduvusele.

„Surrogaatide" ülesklanitud värvilise nukumaailma nurgatagustes luurab samuti pimedus, inimeste hirm iseendi ees. Hirm, mis on nii suur, et see on muutnud inimesed operaatoritoolis kõdunevateks zombideks. Kuid ekraanil jooksev eklektiline kaadrimass on justkui hiiglaslik peegel, millesse vaadates näeme inimkonna ühises alateadvuses rabelevat kartust tuleviku ees. Ajastul, mil robootika ja infotehnoloogia on praktiliselt igapäevased üllatajad, hakkab inimene ühiskonna mehaanilistes protsessides järjest enam tagaplaanile jääma ning julgemad mängivad juba roostemaigulise fantaasiaga inimese ja tehisliku ühendamisest. Küborgid pole enam ulmejuttude (anti)kangelased, vaid reaalne arenev aseaine vigasele inimesele. Vaimses vallas on see areng tõenäoliselt aeglasem, sest raudset loogikat kasutav arvutisüsteem jääb inimmõistuses valitsevale korrastatud kaosele alla. Seniks kuniks.

Hoolimata asjaolust, et olen need asjad enda jaoks üpris selgeks mõelnud, painab mind ikkagi uudishimust ajendatud küsimus - mida me täpselt kardame? Lihtne on vastata, et see kõik peegeldab inimese hirmu hinge riknemise ja surmajärgse kurva saatuse ees. Raskem on ette kujutada, et iga inimene tunnetab sisimas, et see, mida me kutsume hingeks, on tema füüsilise kehaga tugevalt seotud pool-mentaalne mootor (sest vaimu ja füüsist on võimalik täielikult eraldada ainult surres), inimaju keerulise, täppishäälestatud süsteemi käitumuslik ilming, mis väljendub siiski ainult tänu meie füüsisele.

„Surrogaatides" jagunevad inimesed üldiselt kaheks - ühed leiavad tehiskaaslastes suurepärase võimaluse enda eluaegseid unistusi realiseerida, teised vihkavad ühiskonna „robotsõpru" kogu südamest ja ei soovi midagi muud, kui nende kiiret hävitamist. Operaatoritoolidest enda unistuste avatare juhtivad operaatorid vaatavad „bioloogilistele" viltu, kuid on näha, et nad ei saa üle ega ümber ühest ülejäänud mõtete taustal tiirlevast küsimusest - kui minu elu elab keegi teine, mis sest, et ta on parem mina (üks hing kahes kehas), kas tema poolt täidetud unistused on ka minu täitunud unistused?

Kogu filmi vältel ei saanud ma üle ega ümber sellest plastmassisest võõristustundest, mis ütles, et inimest ja tema „mina" ei ole võimalik meediumite abil vahenda. Võib juhtuda, et kümne aasta pärast on võimalik mobiiltelefoni kaudu lõhna ja maitset tunda ning kolmekümne aasta pärast on paljudel kodus „nukk", kes on valmis rahuldama iga tema vajadust, kuid hoolimata faktist, et tõenäoliselt saadab neid nähtusi ka laialdane positiivne vastukaja, tunnevad paljud puudust sellest ettenägematusest, mida inimeseks olemine võib endaga kaasa tuua. Kas siis, kui suudame inimeseks olemise ohu praktiliselt elimineerida, tunneme end rahulolevana või kaotame selle viimasegi, mis meid elus hoidis - püüdluse täiuslikkuse pole? Ehk polegi täiuslikkus mõeldud kinni püüdmiseks, ehk polegi inimene mõeldud kunagi täiust saavutama? Võib-olla seetõttu me kardamegi „robotsõpru", sest need toovad meie unistused meile kätte ja jätavad meid eimillegagi eimiskisse uitama, röövides sedasi kõik, mis annabki kokku inimese hinge?



*Käratas köster Tootsile O. Lutsu romaani „Kevade" ekraniseeringus.