.




Hetkel, kui Diana ja Ronk jalgadega taas kindlale pinnale maandusid, valitses kõikjal pimedus ning ülevalt sadas alla musta söövitavat rahet. Teralised killud sätendasid ja läbisid kõike, mis teele ette jäi. Õnneks polnud sadu piisavalt tihe, et teelistele suurt kahju tekitada. Sellegi poolest tõmbas Ronk tüdruku kiirelt varju alla. Selleks oli omamoodi turulett. Peale nende ei otsinud sealt keegi teine varjualust. Kaup oli kaetud punaste vargakindlate ohulintidega, mis vilkusid, sellega ka ülejäänud maailma veidi valgustades. Siiski näis isegi valgus olevat omamoodi pimedus, pimedus, mis silmale nähtav oli. Ronga silmad pilutasid kõike üle vaadata, kuid läbi saju oli seda raske teha. Nad jäid ehitise serva juurde seisma, liikumatult.

„Siin on külm,“ sosistas Diana äkitselt rohkem oma jalgu kui Ronga ilmet vaadates, „mulle ei meeldi, et me kogu aeg liigume ja liigume, kordagi õieti peatumata. See on nagunii sinu süü.“

Ronk viskas tema poole tulise pilgu, kuid kehitas seejärel lihtsalt õlgu ning üritas ikka läbi rahe midagi näha.

„Ja miks me üldse siin peame olema? Ma olen palju parem inimene kui sina, miks me koos oleme?“

Ronk surus alla kerge naeruröhitsuse, talle poleks see sobinud. Kuid nüüd avas ta suu:
„Esiteks pole sa inimene ja teiseks, ma ei lasekski kellelgi arvata, et ma hea oleksin. See ei ole mina ja päris kindlalt ei sobi minuga kokku. Minu poolest võid minema astuda, kui soovid, aga kohale jõuad sa ikka. Sinna, kuhu mina tahan. Kogu aja jooksul, mil ma seda tööd teinud olen, ei ole mind saatnud ebaedu. Ära arva, et sinuga midagi teisiti on,“ ta sõnas seda külmalt, pistis käe varju alt välja ning lasi paaril tibal oma nahka kõrvetada, „sadu hakkab lakkama, varsti saab edasi liikuda.“

Diana vaikis ja vaatas vaid enda ees tõrvana tilkuvat maailma. Piisad langesid tõepoolest üha harvemini, aeglaselt venides ja enda ees kõike hammustades ning kõrvetades. Oma sõnade kinnituseks astus Ronk kumera taeva alla. Lauge maapind klõbises tema jalgade all. See ei olnud metallist, aga ka mitte mullast, lihtsalt mustade kivide alla kaanetatud. Sealt, kuhu langesid söövitavad piisad, aurus hetke vältel mullitavat ja suitsust udu, mis lähemale astudes võttis naha korraks kuumusest kobrutama.

Ronk suundus otse vastutulevate ehitiste poole. Need nihkusid tema sammude peale veidi kõrvale ning pilutasid oma suuri musti aknalaugusid. Naine jätkas kõndimist korrakski peatumata. Diana heitis pea kord ühele, kord teisele poole. Tegu oli linnaga, millest kogu see katlamaailm koosneski. Liikumiseks vaba tee oli kitsuke ja majad olid üksteise otsa kuhjatud. Mitte lihtsalt väga lähestikku, vaid otseselt nii mitmelgi juhul teineteise peale ehitatud. Nad kõigutasid, nihelesid ja nihutasid end, kuid üksteisest kaugemale ei läinud sellele vaatamata.

Mida vähem piiskasid alla langes, seda tumedamaks maailm muutus, must ei olnudki siin enam värv, pigem üleüldine seisund. Ja siis järsku lõid akendes lõõmama eredalt kollased, oranžid ja punased leegid, korraks võis mõelda, et linn süttis põlema. Isegi neid kattev selgelt söemust kuppel lahvatas leegitsema.

Ronk liikus nüüd kiiremini, Dianat kaasa vedades. Korraga ta seisatas, keeras end tagasi ja astus rahuliku olekuga majast sisse. Ka seespool valitses tule ja musta olemuse kombinatsioon. Valgustatud koridorist astus neile vastu lühike ja kiitsakas mees. Tema jalad hüplesid vaid talle kuuldava rütmi taktis, ent nägu oli hall ja surmtõsine.

„Kas Keeruk on olemas?“ päris Ronk mehe silmadesse süvenedes, võimalik, et neist vastuse peegeldust otsides.

„Ma jätan sellele parema meelega vastmata,“ kõlas mehe kähe hääl.

„Ja mina vastuseta ei lahku,“ limpsas Ronk korraks oma kuivi huuli.

„Noo, eks siis ilmselt jäämegi viisakusi avaldama. Kuidas elu ka kulgeb? Minul läheb lõbusalt-kõbusalt nagu alati,“ mehe juttu ei vürtsitanud ükski tundevirve, tema nägu oli endiselt tõsine ja ilmetu.

„Mul läheks kahtlemata paremini, kui ei tekiks ajutisi suhtlemistõrkeid.“

„Ronk,“ kõlas teine hääl kusagilt ülevalt ning nähtavale ilmus Keeruki pea, „sa kõnnid tulistel sütel.“

„Otseselt või kaudselt?“ päris Ronk korraks üles vaadates.

„Hetkel veel kaudselt,“ liugles Keeruk naeratuse saatel nendega ühele tasapinnale, „mu kallis partner pidi vist kuskile minema?“ küsis ta sellesama naeratusega pisikeselt mehelt, kes korraks nina kirtsutas.

„Aga muidugi, pole üldse minu asi, mis jamadesse sa end selle naisega segad. Üldsegi mitte minu asi,“ ta vaikis hetkeks ning jätkas end pöörates, „aga olgu. Peaasi, et sa mind sellesse ei mässiks.“

„Ma ei oodanud sind,“ sõnas Keeruk, kui nad lõpuks kolmekesi olid jäänud. Ta viskas pilgu Diana poole ja pöördus siis uuesti Rongaga vastakuti, „sinu saabumine jällegi oli väga lärmakas. Üldse mitte sinu moodi.“

Ronk kehitas õlgu: „Mis teha, kui takistused teel jalus vedelevad.“

„Pahtar on tõeliselt tähelepanunäljas. Mitte, et ta seda väärt ei oleks, kuid ta oleks võinud teid ka vaiksemalt siia juhatada. Kummaline, et sa üldse tema poole pöördusid. Äraspidises on ju veel teisigi, kes isegi parema meelega sulle teene oleksid osutanud. Muidugi, teatava tasu eest. Ja eks neid, keda tõeliselt usaldada jääb üha vähemaks, endalgi see mure,“ Keeruk oli asunud taldadega ruumi mõõtma ja tema hääl muutus iga sõnaga üha vaiksemaks, „ja sina saaksid lihtsa võlumisega ka ise hakkama, kui vaid mõned sõnad ära õpiksid.“

„Mina ammutan oma jõu talismanidest ja mul on tõesti parematki teha, kui manasõnu õppida. Kes mu jälil on?“ küsis Ronk nüüd otse välja.

Keeruk naeris helisevalt ja kõditas maja seina, mis seepeale kokkupoole tõmbus.
„Ma arvan, et sa ise tead seda minust palju paremini. Ja kuuldused käivad, et Tähkar on veidi kannatamatuks muutunud.“

„Veidi?“ kergitas Ronk veidi kulmu.

„Lisaks,“ liikus mehe vaade nüüd Ronga haavale, „ma ei imestaks, kui verekoerad sul jälil oleksid.“

„Kui sa piiritletud deemoneid mõtled, siis nendega saan hakkama. Õigemini temaga, kahel ülejäänul pole mingit tähtsust.“

„Kindel? Minu meelest on nad endale väge juurde saanud. Ei ole enam nõnda maa-alusesse aheldatud, kui varem. Kuigi, ilmselt on sul ka õigus, neid sa tunned. Jätkates Tähkajaga, sa ei usalda mind vist enam. Alles siin kuulsin, et sa tema käsul liikvel oled,“ mehe pilk vilksas taaskord Diana poole, kes samuti edasi-tagasi oli asunud kõndima. Tüdruk ümises midagi, kuid terav pilk reetis, et ta samal ajal ka igat sõna hoolega tähele pani.

„Ma töötan üksinda, kui see kellelegi veel märkamata on jäänud,“ ta mõõtis Keerukit ja jätkas, „ma pean siis edasi liikuma, kui mind nõnda pingeliselt juba otsitakse.“

„Me kõik jõuame tagasi juurte juurde. Võimalik, et seetõttu see viimane tööots sul nõnda kaua aega võtnud ongi.“

„Jälle sa alustad mõistukõnega!“ pööras Ronk ennast juba ukse poole.

„Oota!“ hüüatas Keeruk talle veel järele, naine seisatas asendit muutmata, „su haavale, et deemonid kohe ei tabaks,“ haaras ta ruumi kaugemast nurgast musta hunniku adrut meenutavaid taimi.

„Ilmselt niipea me enam ei näe,“ noogutas Ronk taimi oma taskulisse rüüsse peites.

„Põletatult on need inimesele mürgised,“

„Taimedele pole kunagi teised taimed mürgised,“ teadustas Diana äkitselt vestlusesse sekkudes.

„Ole ometi vahelduse mõttes vait,“ andis Ronk sedapuhku keelele voli. Ta tegi seda vaikselt, kuid siiski võis tema häälest märgata sügavat tüdimust.

„Võimalik tõesti,“ jätkas Keeruk häirimatult, „muidugi, seda vaid füüsilises võtmes. Elu ja maailm aga ei koosne vaid silmaga märgatavast ja käega katsutavast.“

„Ma olen su lugudest välja kasvanud, palun säästa,“ torkas Ronk teda nüüd salvavalt, „ma oletan, et ma leian ta otseteed?“ küsis naine veel korraks kõklema lüües ja majast välja pöördudes.

„Selleks tulidki? Hoia seda haava peal,“ viipas Keeruk veel mustale puntrale, mida Ronk oma sõrmede vahel libistas ja saatis nad mõtliku pilgu saatel kergelt köhatavast majast välja.

„Miks me siit läbi tulime? Kas meil kiire polnudki?“ asus Diana välja jõudes Rongalt kohe pärima. Küsimused jäid ettearvatavalt vastuseta.

„Kuhu me siis läheme? Tähkaja juurde? Kes see selline on?“

„Tule,“ sõnas Ronk vaikselt ning viipas peaga tiheda rahvasumma poole. Koheselt jäid nad elanike umbusaldavate pilkude saju alla. Mitte keegi neid jälgivatest ei lausunud aga sõnagi ning rahvas tõmbas kahte lehte.

„Või vae Ronka!“ kostus ootamatult nende selja tagant. Ronk seisatas järsult, kuid sammus siis edasi. Diana pööras aga pead ühele ja teisele poole, et näha, kes kaaslast kõnetanud oli.

Hääl kostus uuesti.
„Või vae Ronka!“

Viimaks andis naine alla, pööras end ringi ja hõikas kiledalt:
„Mulle öeldi, et te mul sabas käite! Milles asi, hauas hakkas igav?“

Tema küsimuse peale hõljusid kõrgustest alla kolm deemonikuju. Kuldsete, punaste ja siniste silmadega.

„Ma ei tee üldiselt teiesuguste väikeste käsilastega kokkuleppeid, aga mul on hetkel väga kiire. Jätkame ehk mõne hetke pärast, kui kauba kohale olen viinud?“ siratas Ronga silmades kavalus.

„Või vae! Ma ei tabanud siit ühtegi kokkulepet, mis meile kasu tooks. Lisaks on meile kõige parem, kui,“ deemoni keelnilpsas üle huulte ja silmad liikusid Dianale, „ütleme nii, et kaup jõuaks kohale tänu meile, ilma sinuta.“
Viimaste sõnade saatel põletasid tema silmad end Ronga näkku, mis püsis muutumatuna.

„Tõesti? Ja mina mõtlesin, et te ei oskagi mõtelda. Räägime hiljem,“ keeras naine deemonitele taas selja ja sõrmitses kergelt kleidi alla jäänud hõbejast kaitsetalismani.

Koheselt lendasid deemonid tema teele ette.
„Või vae! Sa oled kuumas katlas ja kõnnid hõõguvatel sütel,“

„Naljakas, mulle just öeldi täpselt seda sama,“ katkestas Ronk kõnelejat ükskõikse häälega, „pealegi, minu mäletamist mööda pole ka teie siinses kliimas päris omas kodus.“

Kuldsilma kogu olek peegeldas viha ning ta ajas käed laiali. Ronk tõstis kulmu, vangutas pead ja sõnas iseendale:
„Vähemalt mõned õiged manasõnad on minus olemas,“ seejärel tõstis ta taas oma külma pilgu ja lausus valjult, „me räägime hiljem. Amulettidel pole siin jõudu, ma tean, kuid teie pidurdamiseks on ka teisi mooduseid,“ ning deemonitele võimalust andmata nipsutas ta kolm korda sõrmi saateks kolmele sisisevale sõnale
kassastveeli, kassastveeli, kassastveeli!

Kolm deemonit tardusid nõevihmast kujudeks. Ronk pööras end taas soovitud suunas: „Tule, nad on varsti tagasi ja minul on juba liigagi kiire!“ viipas ta taas Dianale.
Tüdruk aga seisis paigal ja vaatas kujudelt Ronga poole ja vastupidi.
„Nõidus on siinsest kliimast. Niipea, kui tilk hapet neid tabab, on nad tagasi.“

„Ma ei taha minna,“ sõnas Diana iseendale, kui ta Ronga järel edasi sammus. Ta raputas muudkui pead ja korrutas iseendale seda üht ja sama lauset.
„Kas Tähkajas on kurjus?“ küsis ta äkitselt, kuid raputas siis jälle pead ja pomises edasi.
„Ma ei taha minna, ma ei taha minna.“
Sammud viisid teda aga Ronga järel läbi musta ja tule edasi ja edasi.



.

Võsaäär hakkas hõrenema ja paistis lagedus mu ümber. Hein kõdistas sääri ja sääsed tapsid mind jätkuvalt. Ma olin alla andnud nende rünnakute all ja tundsin kuidas maailm sügeles mu sees ja ümber. Elamise ja elusolemise tunne. Ürgne ja kutsuv.

***

„Andekas... Oleneb, milles ja kelle jaoks.“ vastasin rummipudelit taskusse surudes. Tema käes ilutses kallis õlu.
„No ma ei tea. Su sõbranna siin rääkis, et silma ja kätt sul on. Kas ta siis valetas?“
Linalakk surub küünarnuki ribidesse.
„Ei valetanud. Lihtsalt... mul oleks vaja rohkem fakte, et milline on seis ja mida täpselt te vajate.“
Proovisin võimalikult asjalik olla, kuigi rumm oli oma tööd tegem asunud. Tundus, et iga sõna, mis minust väljub, teeb kukerpalle ja muutub arusaamatuks pominaks.
„No ma ei tea...“
„Ma pakun, et me peaks kunagi kohtuma ja täpsemalt selle asja üle vaatama. Pakuks järgmise nädala algust. Praegu on ikka pidu, mitte tööaeg.“ Asjatasin ma edasi. Olin enda üle lausa uhke.
„Palun siin on mu visiitkaart,“ ütles ta ulatades mulle hõbedase varjundiga paberikese.
„Olgu. Esmaspäevani siis“
Keerasin minekule ja tirisin Linalaka kaasa. Mees jäi oma kallist õlut lürpima. Meenus, et ma ei küsinud mehe nimegi.
Vajusime rahvasumma ning nägin silmanurgast punapead üksi tugitoolis istumas. Tirisin Linalaka seinaäärde.
„Mis, kurat, sa jälle siis korraldasid?“
Ta tegi jälle oma toredaid hirvesilmi ja sosistas karjudes mu kõrva, et see on mu elu võimalus ja et ma peaks Toomasele kindlasti helistama. Noogutasin ja kookisin kitsast taskust rummipudeli välja, jagasime märjukest vennalikult. Ta lehvitas kellelegi ja kadunud oligi.
Keerasin ümber ja nägin, et tundmatu punapea silmab mind. Naeratasin leebelt ja seatsin sammud tema poole.
„Ma pole teid enne näinud,“karjusin üle muusika.
„Mida!?“ raputas ta pead ja naeratas kohmetult, „ma ei kuule sind.“
Haarasin ta käe, mille peale ta võpatas, kuid lase end siiski kööki ja siis sealt aknast välja juhtida. Vihm oli üle jäänud ja õhk oli puhtusest paks.
„Siin saab rääkida vabamalt.“
Ta noogutas varmalt.
„Ma pole sind varem siin näinud ja üldse on harv juhus mitte tantsivaid naisolevusi siin kohata.“
Ta haaras libedast redelist ja hakkas üles ronima. Järgnesin talle sõnatult.
Keerasime vineeritüki teistpidi ja saime kuiva koha istumiseks.
„Ma ei teagi kuidas ma siia sattusin. Sõbranna tõmbas kaasa ja kadus ise massi. Pole nagu tuju lihaletile minna ja end parimast küljest näidata.“
Pakkusin talle rummi. Kõhklevalt haaras ta kaelast kinni ning kummutas pisikese lonksu tulist kraami kurku. Kangus oli vist noorele neiule liiast ning ta hakkas köhima ja läkastama.
„Vabandust. Ma pole nii kange kraamiga harjunud. Ma pole üldse harjund...“
Sõnad kadusid vaikusesse.
„Ei ole hullu. Kõik on ju alguses algajad. Pärastpoole nad lihtsalt oskavad end rohkem variata ja seega paistavad eluvennad. Algamist pole mõtet häbeneda. Ausalt.“
Üksikud pilved olid vaid taevasse jäänud. Äiksehingus vaid lehvitas lahkudes.
Ta võttis veel ühe lonksu, kuid seekord ei läkastanud.
„No näed! Asi on harjutamises,“ lausisin ma kelmikalt. Mul oli kuidagi tuju uurida seda noort inimlooma.
„Eks ta ole jah.“
Vaikus võttis maad ja puid. Mul oli kummaline olla, sest pole eriline vaikuse armastaja. See kuidagi lammutab kaitsevallid ja muudab mu nõrgaks. Talle aga näis see kõik, aga sobivat. Silmad kilasid peas ja uurisid linna enda all. Ta oli nagu noor varss, kes oli koplist välja lastud.
„Mulle meeldivad kõrgused ja samas ma kardan neid,“ lausus ta asjalikult.
„Mul on sama lugu. Mulle ei meeldi laskuda kõrgustest alla, alati võib ju midagi viltu minna. Kukkuda...“
Ta käsi riivas vaikselt minu oma, kui ta haaras mu sülest pudeli.
„Ega sa ei pahanda, et ma su kraami nii hoogsalt hävitan?“
„Ei. Eks mulle meeldibki olla õpetajaks. Ajada noori hukka.“
„Muideks, sa ei saa kedagi hukka ajada, kes seda ei taha. See on lihtsalt sinu illusioon. Ego.“
Alt kostis kellegi vihast karjumist ja üldine häältekogum oli muutunud mesilaspesa sarnaseks. Kõik sumises kuidagi ähvardavalt. Meid see ei puudutanud. Õnneks.
„Ja miks sa siis hukka tahad minna?“
„Ma ei taha minna hukka. Ma tahan kogeda, näha, tunda. Õppida!“
Võtsin lonksu.
„Juues ja laaberdades sa õpid?“
„Ma loodan. Kogen kindlasti midagi uut.“
„Aga see ei pruugi ju olla hea ja meeldiv?“
„Ei, ja ei peagi. Kogemus on kogemus. Midagi on sealt ikka õppida.“
„No on, aga alati ei pea kõike kogema...“
„Noh, siis peab kõrvad lahti hoidma ja kuulama teiste lugusid.“
„Tõsi see on ka võimalus.“
Naeratasin talle jälle. Seekord meie pilgud kohtusid liialt kauaks. Meid katkestas ähkiv ja puhkiv Linalak.
„Te ei kujuta ette, mis seal all toimub. Sain sealt tulema õnneks.“

***

Õhtupäikesse astudes nägin enda ees vana küüni. Uksed olid irvakil ja kutsud ekslevat möödujat. Ilusasti naeratusest oli saanud auguline irve. Aeg oli teinud oma töö ja üksindus vaid hoogustas seda. Kõndisin läbi heina ja vajusin mõnes kohas. Ei, pigem vetrusin. Olin raske ja samas nii kerge. Ma olin jõudnud peaaegu kohale. Midagi sillerdas küüni taga ja ma olin õnnelik.

Kes on kurvas või siis rõõmsas meeleolus ja kelle syda on vastuvõtlik maailma imepärasustele, sellele on sipelgate toimetused metsas kohustuslikuks vaatemänguks.
Seekord võtsin neid kohata metsatukas, kus vana surnuaiaga kõrvu toimetasidki nad otsekui inimkonnale irvituseks erilise vilkusega. Sikutasid männiokkaid, oksaraagusid, surnuid kärbseid ja muud pudi-padi, mida hädapäraselt tarvis.
“Nendele on kõik hädapärane”, sosistas üks hääl kuskil selja taga, puulatvades (või minu peas?).

Keskendusin uuesti sipelgatele, me teame neist vist õige palju? Arvutivõrkudele on nad paketiedastuse logistilised põhimõtted kinkinud, mõned neist oskavad ehitada uskumatult efektiivseid ja suuremõõdulisi ventilatsioonisysteeme, mida teadlastel vaid suu ammuli imetleda jääb. Jah, osad sipelgad kasvatavad isegi seeni, nii nagu meie põldu harime!
Mu sõber ytles kord, et mõnedki visionäärid usuvad, et inimkonna huku korral katsetab evolutsioon või tulnukrass sipelgalaadse tsivilisatsiooniga.
Nõnda nad siis veeretasid-tirisid siin oma koormat: pisikesed sisyphosed, kellede asjatamised paistsid rumalatele inimestele nii põikpäised ja tyhised.
Nyyd, kus kommunism on oma esmastes esinemistes läbi kukkunud, olekski aeg.
Evolutsiooni poole palvetada paraku ei ole mõtet ning tulnukatega ei ole mul aastate kaupa yritades õnnestunud yhendust saada, jääb yle ise taoline liik geenide massilise kõpitsemise teel aretada. Selleks mul pole kahjuks taipu.

Aga minu peaga on imelik lugu. See mõtleb vahel ise asju välja. Nõnda laksatas mulle yhel päeval, aastajagu tagasi, röögatult geniaalne mõte pähe. Seda tyypi, mis on geniaalsed oma lihtsuses.
Sipelgate ime oli mulle juba aastaid sydamelähedane olnud ja samavõrra pingsalt huvitas mind inimkonna tulevik. Olin nyydseks rahmeldanud päris arutul määral, eks omajagu tyhjagi. Ent selle geniaalse mõttesähvatuse valgus oli lambiks mu teel, mille esimesel verstapostil mind praegu toimetamas loete.

Olin kummargil sipelgate kohal. Nendele on tõesti kõik hädapärane, sedastasin ma uhkusega, tundes näo juures hõngumas hapukat lehka, mis kuidagi kapitalismi ei meenutanud. Mitte yhelgil myygimehel ei õnnestuks neile kortsudevastast kreemi pähe määrida!
Läigatasin liitrijagu spermat esimesse kuhilasse, siis liikusin viisteist meetrit edasi, kus teadsin olevat teise kuhila ja kallasin selle yle elujõulisemate eesti meeste ihumahlaga. Kolmaski pudel leidis Kolgata tee. Vaatasin rahulolevalt kymnete meeste kätetööd, mis valgus venimisi laiali, tõotades lõpuks ometi kanda vilja meie rahvuse tulevikupõllul.
Seljakotis loksus veel tosin pudelit eesti nokiat, kohendasin koti mugavamalt õlgadele ja sättisin kiirelt minekule. Oli palav päev, ma ei tohtinud Abja-Paluojale hiljaks jääda.

.




Tüdruk seisis liikumatult, käänas siis oma pead sinnapoole, kust nad tulnud olid ning raputas pead. Ronk viskas samal ajal pilke vasakule ja paremale, pead madalal ja silmi all olles, et möödujate vaadet vältida.
„Mis Axelist saab? Üldse, kus me oleme?“ vaatas Diana uurivalt Ronga poole. Järsku tõmbusid ta näolihased pingule ning tüdruk lisas, „Ma nägin sind enne siin. Miks?“

„Axel? Keda see ometi huvitab,“ pomises naine tüdinult, haaras Dianast kinni ning astus kiirelt, kuid sellegi poolest täie ettevaatusega otse kivist seina vastu. See oli hallim kui kõige vihmasem päev, virvendades sajuga sarnaselt. Siiski kõva ja külm, tugevatest kividest kokkulaotud.
„Hoia ennast varjus,“ lisas Ronk tüdrukut oma laia rüü musta värvi käisega kattes. Diana hakkas selle peale köhima, kuid rääkis kerge paanikaga edasi.

„Ma nägin sind siinsamas, enne.“

„See oli ainult peegeldus minevikust. Miks ma seda sulle üldse räägin?“ pomises Ronk iseendale, sulges silmad ning kriipsutas suu jälle endale nõnda iseloomulikult kinni.

„Mul on õigus teada, mis toimub!“ hüüatas Diana ettevaatust unustades, kuid naine ainult vaikis, avas aeg-ajalt silmad ja heitis pilke harvadele mööduvatele olenditele. Need oli erinevad, nõnda nagu peegeldusestki paistnud oli, kuid nad kõik olid siin ükstesit täiendamas, kogu õhustikku täiendamas. Vangitornid, mille vastas nad seisid, õhkasid ohtu, neist väljaliikuvaid köidikuid võis peaaegu näha. tundus, et isegi siinsed asunikud ei julgenud nende lähedusse kauks jääda. Hirmuäratavad varjud peletasid eemale kõik, kellel polnud vajadust just seda teed kõndida.

Järsku sirutas Ronk oma saapa välja ja pani jala ühele pidevalt hajameelselt pomisevale möödujale ette. Ninuli lennates keeras mees näo Ronga poole, kahvatas silmnähtavalt, kuid oma pomisemist ta ei jätnud. Ta ajas end istukile, tumelilla karvamüts vajus talle silmile. Seda tagasi lükates sirutas mees sõrme naise poole, ta silmad sähvatasid hetkeks ja huulte vahelt lipsas välja nüüd juba Ronga pihta suunatud sosinana: „Sina! Sa-sa tood ainult kurja!“
Mees neelatas ja ajas end püsti, hirmunud pilke enda ümber heites, eelkõige aga Ronk vaadates, samal ajal kõigest väest naise pilku vältides.

Naine kõverdas oma huuli üht silmahammast paljastavaks irveks ja sõnas:
„Siis on ju hästi, kui ainult kurja. Ükskordki me mõistame teineteist.“

„Sa oled siin tagaotsitav, mina sellistega koostööd ei tee!“

„Ja ometi jäid sa seisma, puhusid minuga juttugi, kes küll ütleb, et see ei ole koostöö?“ pilutas Ronk kavalalt silmi.

Mehe ümmargune nina tõmbus punaseks ja ta hingas kiirelt kogu kehaga sisse-välja, vajudes lössi ning kerkides taas pikkusesse lõõtsana edasi-tagasi kõikudes.

„Mul ei ole aega,“ jätkas Ronk sellele tähelepanu pööramata, „pean kiirelt Tähkaja juurde jõudma, olen niigi liialt palju teelt kõrvale kaldunud.“

„Tähkaja?“ mehe hääl oli nüüd peaaegu kuuldamatu ning ta astus tahtmatult sammukese tagasi.

„Pahtar, sa tõmbad endale tähelepanu. Seda tahadki?“

Mees võpatas Ronga teravate sõnade peale, piilus enda ümber ning astus Ronga ja Diana juurde seinavarjudesse.

„Nii juba läheb. Sa pead meid viima kuskile, kus poleks üleliigseid kõrvu.“
Pahtar märkas alles nüüd Dianat, kes tusaselt talle otsa vaatas. Mees kortsutas kulmu ja ohkas raskelt:
„Olgu. Aga see jääb viimaseks korraks!“

„Loomulikult, loomulikult, kuidas aga soovid,“ pilge võimendas Ronga häält ja mees viskas talle kurja pilgu, taaskord midagi arusaamatut pomisedes. Seejärel tõstis ta pea, vaatas enda ümber ja astus mööda seina edasi, Ronka ja Dianat järele viibates.

Aeglaselt liikusid nad tornile peaaegu tiiru peale tehes. Korraga Pahtar seisatas, koputas oma kõhnade sõrmedega vastu kivi, heitis ettevaatusest täis pilke nende ümber, lükkas sõrmega kivi serva ja see nihkus aegamööda eest ära, paljastades avause, mis viis otse vangitorni sisse. Aega viitmata nad sisenesid. Kivi tagasi müüri lükkamine oli raskem töö, kui algselt paistis. Nii Pahtar kui Ronk pidid pingutama, et see viimaks tagasi augu ette nihkuks. Diana ainult vaatas neid segaduses.

„See on sinu ettekujutus ohutust paigast?“ päris Ronk viimaks hingeldades müüri vastu toetudes Pahtarilt. Sedapuhku oli mehe kord pilkavalt naeratada:
„Kus veel on ohutum kui kohas, kuhu sa ka tegelikult kuulud?“

Ronga silmad tõmbusid jälle kitsaks ja tema sõrmed klammerdusid tugevalt üksteise vastu. Seejärel ta lõdvenes veidi ja sõnas:
„Ilmselt on sul õigus. Ükskord üle pika aja. Ja edasi?“

„Edasi… selles suunas,“ näitas Pahtar väikese kõhklusega kitsale käigule paremat kätt.

„Oled kindel?“

„Loomulikult olen ma kindel. Või eelistad omapäi tegutseda ja päriselt mõnda kongi sattuda?“ päris mees teravamalt, kui tema olekust välja võis lugeda. Silmades sähvis korraks jälle see tuli, mis andis tunnistust sellest, et ta polnudki nõnda nõrk ja kõhklev kui välja laskis paista.
Ronk mõõtis teda pika pilguga ning noogutas paremale pöörates. Käik oli valgustatud seinte külge kinnitatud küünaldega, mille leegid võbelesid iga tuule- või hingeõhu peale. Nii seinad, lagi kui ka põrand olid sellestsamast külmast kivist, millest välismüürgi oli laotud ning olid läbiimbunud rõskusest.

„Siia,“ viipas Pahtar korraga sosinal ning kõik kolm astusid sisse väikesest uksest, mis oleks teadmatule silmale jäänud märkamatuks. Mees surus selle õlaga kinni ja tõmbas võidunud käisega üle lukuaugu. See täitus koheselt küünlarasvaga. Ronk vaatas ülesse ning katsus ruumi seinad üle.
„Olgu,“ kõnetas ta viimaks Pahtarit, „mul on Tähkajale tellimus viia, aga mind on selle juures liialt segatud. Kõigepealt aetakse Kratti mingil põhjusel taga, siis jälitatakse mind läbi seina ning lõpuks üritab mingi hull mind deemonite kätte anda.“

„On see siis tõesti nõnda hull?“ naeratas Pahtar magusalt, klõbistas oma sõrmi ning pomises midagi taaskord nina alla.

„Hull? Aga Axel? Ta ei teadnud ju milles asi oli! Ma loodan, et temaga sinu pärast nüüd midagi ei juhtunud,“ hüüatas Diana äkitselt vahele ja vaatas Rongalt Pahtari poole ning vastupidi.

Ronk heitis tüdrukule vaid ühe käskiva pilgu ja sõnas vaevalt huuli liigutades:
„Sinule oleks parem, kui sa praegu üldse vait oleksid,“ ning Pahtari poole pöördudes ta jätkas, „Keeruki sõnul on kõik ettevaatlikumaks muutunud. Ma näen, et ka sina kuulud nende hulka.“

Mees vaikis hetke mõttesse vajunult, näris huult ja sõnas lõpuks taas mütsi paremini pähe surudes:
„Jälitati? See kõlab uskumatult, ma pole kunagi kuulnud, et kedagi läbi seina oleks jälitatud. Muidugi, sul on ka palju vaenlasi, see võib väga vabalt keegi nendest olla.“

Ronk vangutas pead ja liikus saabaste klõbinal ruumis ringi:
„Õigemini öeldes tuli keegi mulle vastu. Võib-olla on sul õigus ja see on tõesti mingi hädine kättemaksukatse. Mind juhatati seeläbi otse lõksu, aga,“ ta seisatas, silmad põrandasse puuritud ja tõstis pea Pahtari poole, „võimalik, et asi on hoopis saadetises. Tavaliselt, kui mul teel probleeme on tekkinud, siis on tegu tellimuse kättesaamise takistamises. Ma poleks arvanud, et seekord nõnda võib minna. Ma ei tea kedagi, kes Tähkaja ees hirmu ei tunneks.“

„Sina ise muidugi välja arvatud,“ pistis Pahtar vahele.

„Loomulikult,“ jätkas Ronk häirimatult, „loomulikult, hirm võib samuti viia kättemaksuni. Aga kõigepealt,“ vaatas naine nüüd teravalt mehe poole, „pean ma kuidagi edasi liikuma. Ma ei pääse isegi siit välja. Kahjuks polnud muud võimalust minema saamiseks ja kasutasin viimase silindri ära.“

„Nii et sul on päris tõsiselt abi tarvis? Poleks arvanud, et sind lähiajal üldse siin näha võin. Tagaotsitavana on sul seda raskem abi leida.“

„Ma leidsin sinu ja sellest täiesti aitab.“

„Ka minu võimetel on piirid. Pealegi, mis annab sulle alust arvata, et ma oleksin üldse sinu abistamisega nõus?“ keeras mees aeglaselt oma pead.

„Tõesti?“ naise hääl oli kõrgeks kerkinud, „ja mida sa siis praegu teed? Pealegi, vabanda, ma ei oska mesimagusat häält teha, kasutaksin muidu seda,“ sõnas Ronk kõvera muigega pilkavalt, „mida sa siis praegu teed?“

Naeratus saatis Pahtari noogutust:
„Ma kõnelen sinuga. Selles on vahe. Sa peaksid ka ise vastavat mana tundma?“ kerkis tema hääl küsimuseks, „et siit lahkuda, ma mõtlen.“

Ronk vaikis, heitis siis pilgu taas mehe poole ja ütles:
„Mul on hädavajalikud oskused igas vallas, kuid sa tead väga hästi, et ma ei ole manaja. Ilma abivahenditeta suudan vaid enesekaitsele mõelda. Mäletad, mis juhtus viimane kord, kui ma enesekaitsele mõtlesin?“ naine vaatas teravalt ja väga kaua Pahtarit, tema silmis lõõmas ohutuli.

„Loomulikult, loomulikult, ei mingit kahtlust. Ma arvan, et kõik sinu tõelist nime teadvatest inimestest mäletavad seda. Sa pole mitte ilmaasjata tagaotsitav.“

„Ja ometi sain ma tagaotsitavaks alles tükk aega hiljem. Ja kui tohib meenutada, siis ainult selles tagurpidises paigakeses,“ nähvas Ronk vaevukuuldavalt, kuid luuni läbilõikava häälega. Oht tema silmis ei kadunud, pigem muutus see veelgi ähvardavamaks.

„Kallis Ronk, kas see on sinupoolne ähvardus?“ tõstis mees taas oma mütsi kohendades kulmu.

Naine ei vastanud midagi, ainult kissitas mehe poole, huuled valgeks surutud ning sõrmenukkides veresooned siniselt tõmblemas.

Viimaks katkestas Pahtar vaikuse, mis isegi rõsketest kividest läbi tungis.
„Sa oled alati käskjala jaoks liiga võimukas olnud, aga…“

„Täpselt parasjagu leian mina ise,“ katkestas Ronk teda otsustavalt.

„Ma tean mooduseid, kuidas sind edasi aidata. Sinu valik, aga peale seda arva mind enda mängude seest välja, Tähkaja pole just minu eriliste lemmikute seas. Kaua sa temaga juba oled?“

„Nii kaua kui vaja, see pole sinu mure, ma tunnen teda. Sa saad mind tema juurde juhatada?“ päris Ronk nüüd teemasse süvenedes ja kiirelt edasi-tagasi liikudes.

Pahtar vilksas oma pilgu Dianale, mõõtis tüdrukut rutakalt ning pöördus taas Ronga poole, silmades kumamas valge hõõgumine. Ta libistas sõrmedega üle pisikese kivikambri, kus nad peatusid ja sosistas enda ette arusaamatuid ja arusaamatult vaikseid sõnu.

„Me peame edasi liikuma,“ sõnas ta järsult taas tavapärase häälega. Tema toonist oli kadunud see haiglaselt sõnuneelav heli.

„Palun väga, minugi poolest. Pahtar,“ liikus Ronga vaade veel kord ähvardavalt mehe poole, „kui sa mind lõksu juhatad, siis ei suuda isegi sina oma elust enam kinni hoida. Arusaadav?“

„Ja-jah, nagu su ähvardused mind üllataksid,“ vastas Pahtar rahulikult ukse poole liikudes. Ta pomises sõrmi lukuaugule asetades taas midagi, mis kõlas kaagutusena ning uks avanes. Nii Ronk kui ka Pahtar piilusid ettevaatlikult välja, et mitte otse valvuritele sülle joosta. Mees haaras seinalt ühe rauast küünlajala, kustutas selles põlevad küünlad oma külma hingeõhuga ning nipsutas need uuesti süttima. Sedapuhku leegid ei värelenud, need püsisid muutumatutena ja heitsid punase kumaga valgust nende ümber. Pahtar suundus vasakut kätt, Ronk ja Diana tema kannul. Käik oli nõnda kitsas, et kõrvuti käimine oleks võinud raskusi valmistada. Jõudes järgmise käänakuni Pahtar seisatas, viipas leegid surnuks, Ronk pressis küljega temast mööda ja vaatas, et keegi järgmisest käigust neile vastu ei tuleks. Tema silmad hõõgusid hallitava valguse käes, kui naine käega märku andis, et nad võivad pöörata ning edasi liikuda. Punane kuma kõndis taas nende ees, sedakorda astusid nad juba kiiremini, Pahtari silmad muutusid üha ettevaatlikumaks. Diana avas korraks suu, et midagi küsida, kuid Ronga hoiatav pilk sulges selle uuesti. Järgmine pööre viis neid juba kerge päevavalguse kätte. Tillukestest trellitatud ja mustusekorra all vaevlevatest akendest hõõgusid mõned päikesekiired.
Ronk vaatas ringi ja sosistas Pahtari poole pöördudes:
„Miks me sama teed välja ei lähe?“
Pahtar pani sõrme suule, kuulatas üksikuid veetilke, mis nende alt kõlasid ja sõnas vastuseks:
„Sest me ei lähe välja. Hoolimata oma ähvardavast välimusest ja varitsevast ohust on vangitorn parima võluvõnkega paik lähikonnas. Me peame üles torni jõudma. Oleme praegu maapinnast natuke kõrgemal, kuid pikk tee on veel minna,“ venitas ta nende sõnadega oma kaela pikka, kustutas küünlad ja kiikas edasiviiva raja poole.
Võimalikult hääletute sammudega teekonda jätkates nad vaikisid ja tundus, et isegi Diana kikitas kõrvu, et mitte kellelegi jalgu jääda. Iga väiksemagi krabina peale nad seisatasid, kuulatasid ja liikusid aeglaselt, kuid kindlalt torni tipu suunas. Üha kõrgemale ja kõrgemale tiirutasid neid käigud, mis vahel muutusid laiadeks astmeteks, paaril korral aga suisa järsuks trepiks. Viimaks voogas neile vastu juba värsket õhku. Selles oli parajal hulgal niiskust, kuid kaheldamatult oli seda kergem hingata kui allpool valitsevat rõskust. Nende ees seisis trepp, mis viis lageda taeva alla. Pahtar astus sellest paar sammu ülespoole ning loendas tipus viibivad valvurid üle.
„Viis,“ sõnas ta vaikselt alla Ronga poole, „saad sa nendega ise hakkama?“

Ronk vajus korraks mõttesse, pomises sõrmenukkidel viieni lugedes vaikselt iseendale ja noogutas viimaks. Ta astus kiirete ja otsustavate sammudega esimesest kolmest astmest üles, seisatas ja kuulatas taaskord. Seejärel kummardus naine astmetele lähemale ja ennast poole väiksemaks tehes jätkas teekonda trepist üles. Eelviimasele astmele virutas ta kõigest jõust oma saapaga. Lärmi peale üleval kõndivad valvurid ärkasid ja üks neist astus tõtakalt otse Rongale sülle. Naine haaras tal randmest, pööras seda jõuliselt ja paiskas mehe trepist alla. Kolina peale lähenesid teised ettevaatlikult, eesmärgiga Ronk oma piiramisrõngasse tõmmata. Pahtar haaras Dianast ning kiirelt jõudsid nad naise selja taha, teda silmist kaotamata. Ronk aga asus rünnakule, lubamata valvuritel enda ümber koguneda. Paljaste kätega haaras ta korraga kahe piikidest, mehi tasakaalust välja viies. Üks neist kukkus nõnda õnnetult, et tema enda relv läbis tema kõri, enne elust lahkumist ei jõudnud ta isegi karjatada. Ohtlikult ründavaks oli jäänud veel vaid kaks meest. Ronk põikles osavalt kõrvale esimses löögist, kuid teise torkeriist tabas tema vasakut õlga. Naine liikus kiirelt parema küljega ründaja ette ning tema küünarnukiga antud löök tabas mehe paljast kaela, viimast korraks õhust ilma jättes. Selle aja peale oli taas rünnakule asunud teine valvur, kelle relva suutis Ronk endale haarata ja meest sellega rindkeresse torgata. Järgmine löök lükkas mehe trepist alla veerema. Õhku ahmiv valvur oli nüüdseks taas end kogunud, kuid Ronga liigutused olid nõnda kärmed, et mees lendas kiirelt teistele seltsiks. Pahtar sulges kiirelt trepist alla viiva ukse ja koos Rongaga lükkasid nad raske raudkuju sellele ette. Lisaks neile kolmele oli nüüd torni tipus vaid surnuks torgatud mees. Ronga õlast immitses verd, kuid ta ei teinud sellest välja ning kiirete liigutustega vaatas rinnatiselt alla maapinnale. Nad olid väga kõrgel. Maast vaadates ei paistnud vangitornid nõnda kõrged, pigem lihtsalt massiivsed ja jässakad, kuid ülevalt oli vaade hämmastavalt kaugeleulatuv. Pahtar astus samuti torni sakilise äärise juurde ja kiikas alla, samal ajal kivisid sõrmedega nipsates.

„Kas see on nüüd sinu jaoks piisavalt võluvõnkene paik?“ päris Ronk viimaks mehe poole pöördudes. Pahtar ei vastanud naise küsimusele, vaid mõõtis sammudega torni laiust. Tagasi Ronga ja Diana juurde jõudes ta noogutas ja sättis veelkord oma karvast mütsi.

„Kuhu te täpselt jõudma peate? Ma ei saa teid otse sihtmärgini juhatada, sest vaheetapist ma ise kaasa tulemata mööda ei saa, kuid kas vaja on jõuda maa-alusteni või maapinnani?“ küsis mees omakorda justkui möödaminnes, sest küsimusega samal ajal kõndis ta ikka veel edasi-tagasi ning pomises sõnadele vahele tundmatuid häälitsusi.

„Sa saad meid otse alla viia? Oled kursustel käinud, sa pole varem kordagi nõnda lahkelt kaugele mind juhatanud?“

„Vaid ühe korra ma sind juhatanud olengi. Nii et siis alusteni? Oled kindel, et selleks pärale jõudes valims olete?“ ta heitis jälle kummalise pilgu Diana poole, „Roosinupud on sealkandis teistegi hulgas hinnatud. Rääkimata sellest, kuidas sa deemonitele pidevalt konnasilma peale astud. Mõned neist on kindlasti kättemaksuks valmis. Maapinnalt sinna minnes oleksid paremini ette valmistunud.“

„Milline eriline hoolitsus minu eest!“ Ronk peaaegu hüüatas seda iroonilist vahemärkust.

Pahtar vangutas pead:
„Meie ühine minevik ei anna mulle ju teist valikut. Sina tead minu elust kõike ja mina sinu omast. See poleks minu huvides, kui sa lõksu peaksid sattuma.“

Naine vaid muigas ega vastanud midagi, käega vaid verejooksu kinni pidades. Pahtar heitis veel viimase pilgu Dianale, sulatas kuju uksega kinni, et olla kindel, et keegi neid segama ei pääseks ning alustas manamisega.
Ta tõstis käed kõrgele pea kohale, pomises alguses vaikselt sõnu, mis ühes tema hääletooniga valjenesid ja selgemalt kõlasid. Torni kividest imbus ühes sellega kõikides mõeldavates värvitoonides kiiri Pahtari sisse, meest läbi valgustades. Valgusest nõretav mees jätkas sõnade lausumist.

„Sahtar! Karramise valdamine, tükke-tükke-tükke!
Paramasta, iidest valta, tükke-tükke-tükke!
Valta käherikuult mulgetükke!“

Nõnda hõikas ta peagi juba täie häälekõla ulatuses, oma tooni aeg-ajalt madaldades, lastes sõnadel iseenesest kõrist läbi voolata ja samal ajal kiledalt sinna juurde kriisates. Lõpuks näis, et mees süttis täielikult põlema. Valgus tema seest imbus nõnda eredalt välja, et pimestas silmi. Sama kiirelt tuli ka kustus ning must auk ilutses keset kivist põrandat. Sillerdas kutsuvalt ning neelas tumeda veena valgust enda sisse. Ronk haaras kiirelt Diana õla alt kinni, noogutas Pahtarile, kes juba vangitornist lahkuma asutas, sest aegamisi tema füüsis haihtus ja Rongale noogutas vastu veel ainult kehata pea. Naine sukeldus kõvasti Dianast kinni hoides mustast august sisse. Tema pea kohal lõi see korraks keevalt kobrutam ning muundus siis taas kivist põrandaks.


.

MINU ELU LUGU

Põline võrokas

Ma sündisin Venemaal. Tegelikult on mu sünnitunnistuses küll kirjas, et see juhtus Eestis ja nii ka oli, sest ilmale tulin tegelikult Võrumaal Misso haiglas: mu kaksikvend Peeter pool kaheksa hommikul, mina pool tundi hiljem. Koju läksime juba jällegi Venemaale - selleks oli Upmali talu, mis asus üle Pedetsi piirijõe umbes 50 meetri kaugusel künka otsas. See oli mu emapoolsete vanavanemate koht ja Eesti ajal kuulus umbes seitsmehektariline talu Laura ehk Lõuna valda. Alles ema surma järel sain teada, et me oleme ühtede sugulaste kaudu ka Parmu kandis asuvate maatükkide omanikud, mis nüüd riigi poolt maha müüdi. See, et meil Võrumaal maid lohakile jäi, piinab mind siiani.
Mu emapoolne suguvõsa on läti päritolu Vecinid. Seepärast on mul siiani sugulasi Lätis Aluksne rajoonis ja endisel Petserimaal. Vanaema ma ei mäleta, tema suri juba enne meie sündi, küll aga vanaisa Eduardi, kes on mu mälus kiilaspäise vanamehena, kes koos sõbra Akmentini Arvediga armastas sageli tipsutada ja siis lamenti lüüa. Vahel me kuisasime teda, narritasime, kutsusime läti keeles vanaks kirveks, mis on tuletis vanaisast. Siis ajas ta meid taga, meie aga pugesime voodi alla peitu. Pärast saime ema käest sugeda, et vanaisale nii pahad lapselapsed oleme.
Vanaisa tuli hiljem meiega Viljandimaale, kuid kustus siin ruttu. Ta viidi tagasi Petserimaale, kus maeti ühe mäe otsas asuvasse surnuaeda vanaema kõrvale. Seda kalmistut praegu ametlikult enam polevat, kuigi sinna on maetud ka Nõukogude sõdurid. Veel mitu aastat pärast Eesti taasiseseisvumist saime seal käia, siis aga pandi piir lõplikult kinni.
Oma vanaema kohta tean rääkida, et ta suri vähki ja et ta oli olnud paras mõrd. Hiljem on sageli jutuks tulnud, et tema kaudu on meile, lastele tulnud halb aura või needus.
Minu isa Ernst sündis Misso vallas Rammuka talus. Ka tema lapsepõlv oli õnnetu: tema ema suri, isa võttis uue naise, too aga ei sallinud mehe lapsi esimesest abielust ja seetõttu lahkus ka isa varakult kodust. Ta läks tööle veskisse, kus töötas ka tema tulevane äi ja sinna ta koduväiks jäigi. Minu vanemad pandi paari isa õe Alli ehk Alfriide poolt, kes nad kokku viis, kuid nagu me hiljem teada saime, polnud see armastusabielu. Ema Ludmilla armastas üht Läti leegionäri, isa aga kedagi, kelle nimegi ta vanaduses sageli omaette välja ütles. Pulmapiltidel tunduvad nad küll õnnelikud. Sel päeval abiellus koos kaks paari ja neil olid ühised pulmad.
Isa varjas ennast sõja ajal nii sakslaste kui venelaste mobilisatsiooni eest ning saadeti pärast sõda Valge mere äärde asumisele, kust ta peagi siiski vabanes. Vangipõlve mälestuseks jäi talle vigastatud puus, mistõttu ta elu lõpuni lonkas, palju kordi operatsioonil käis ja enneaegu pensionile jäi.
Oma kodutalu Upmali (Jõeääre) kohta tean, et sõja ajal pommitasid venelased Pedetsi silda ja pihta sai ka minu vanaisa talu, mis ehitati taas üles veidi eemal. Mu üks naabertalus asuv sugulane sai jällegi pihta juhusliku kuuliga.
Meie kodukoha omapära oligi see, et isa-ema käisid Eestis tööl, majapidamine aga oli Venemaal Laura külanõukogus. Kui Misso oli Eesti ääremaana suhteliselt kehvas seisus, siis Laura kant veel enam. Näiteks mu ristiisa Jaan, isa lapsepõlvekaaslane, tuli sealtmailt minema 1963. aastal, sest polnud majandist aastaid palka saanud. Juba Viljandimaal elades sai ta kohtus õiguse ja ühismajand pidi talle palga välja maksma. Aga muidu oli Laura kant trööstitu: näiteks tohtis inimene oma lehmaköksile heina teha alles siis, kui majandi loomasööt oli tehtud. Aga see venis hilissuvesse, tavaliselt augustisse, ja siis polnud heinal enam suurt söödaväärtust. Tegelikult tohtis ka varem heina teha, aga küüni vedada ei tohtinud, see oli karistatav.
Meie koduküla Kiviora vastas asus vene küla Stukolovo. Eks ta üks räämas külake oli, aga mulle on ta heade meenutustega meelde jäänud. Majad asusid küngaste otsas, kõikjal hulkusid koduloomad ja -linnud, ridaküla ääristasid tarad, tagapool asus kõrge Mildina mägi. Need on imetoredad lapsepõlvemälestused. Praegu pidi Stukolovo juba inimtühi ja ahervaremeis olema.
Sealkandis elades kujunes meil välja oskus rääkida kolmes keeles - eesti, läti ja vene keeles. Praegugi Kivioral käies külastame peret, kus isaga räägime vene, emaga läti ja pojaga eesti keele võro murrakus. Minu isagi rääkis eluaeg ainult murdekeeles. Meie parimad sõbrad olid meist vanemad vene poisid Miška ja Volodja Solovjovid. Nad painutasid näiteks leppi alla, et meid tüve lahti lastes üles lennutada, koos püüdsime Pedetsi jões kivide alt lutsusid. Need poisid ehitasid jõele täiesti toimiva elektrijaama ja Miška seal surma saigi, kui läks elektrikahvaga kalu püüdma.
Lapsepõlvest on mul meeles, kuidas me hommikul kasteses rohus mäest alla jõe äärde jooksime; kuidas see jõgi kevadistes tulvavetes kohises, kui me seda purdelt jälgisime, kuidas me jões suure kivi juures ujumas käisime. Ülesvoolu oli ka veskijärv ja see on meeles väga laiana, kuigi ilmselt vaid lapsepilgu läbi. Meeles on ehtne vesiveski, kus ka isa töötas, samuti puutöökoda, kus lauavabrik ja höövlipink töötasid mootori jõul: kutsusime seda tseh-puh, sest just sellist häält masin tegi. Meeles on ülejõe kõrge ilus küngas, kust lasime kelkudega alla ja meie laudatagune koht, mis kandis nime Kieveskols, sest sinna olevat üks surnud mära maetud.
Isa ja emaga koos käisime luhaheinamaal heina tegemas, laudas lüpsi vaatamas, Kiviora poes, laupäeviti Gruzanite juures saunas.
Olen üks vähestest õdedest-vendadest, kes mäletab tubade asetust meie Upmali kodus. Seal oli suur kitsikus, eraldi olid isa-ema ja vanemate laste tuba, köök, kus asus ka vanaisa treipink ja tagatuba, kus elasime meie vanaisa ja kaksikvennaga. Vanaisa magas ahjul, mida kütmisega sai soojaks. Veel üks tagatuba oli niiöelda külm tuba. Üks meie naaber Vene poolel oli Gruzanite pere, kes elasid ilusas kahekordses punasest tellisest majas. Nüüdseks on seegi ahervare. Esiisast Rein Gruzanist põlvnes meie emapoolne Vecinite pere, samuti veel mitu suurt, nüüd peamiselt Eestis elavad suguvõsa. Upmali talu eest saime me taasiseseisvunud Eestis kompensatsiooni, kuigi boniteet on nii erinev, et hektar maad seal on samas hinnas, mis pool hektarit siin. Osaliselt võttis isa kompensatsiooni ka Rammuka kodutalu eest.
Viljandimaale kolisime 1967. aastal. Algul kõhklesid isa-ema, kas minna elama Misso või tulla praegusesse kodukohta. Otsustavaks sai see, et Viljandimaa Mõnnaste külas elas juba Gruzanite pere. Isa sai siia osta Kõre talu, seda otse omanikult, mistõttu me ei pidanud omandireformiga seda tagastama. Isa tuli uude kohta juba aprillis, meie emaga mai lõpus ning vanemad õed ja vend pärast kooli lõpetamist juuni algul. Märgin ära, et Missos koolis käinud vanemad lapsed elasid kohamuutust rängalt üle. Nad ei harjunud Mustla kooliga iialgi - väidetavalt olid Missos kordi lapsesõbralikumad õpetajad. Ka mina igatsesin Võrumaad pikalt taga, see künklik maastik oli kümneid kordi meeldivam, kui Võrtsjärve-äärne madal lepavõsadega maa.
Käime siiani igal suvel Kivioras, mis kauni ridakülana on nii südamelähedane. Oma kodukohta saame vaadata üle Pedetsi piirijõe ja läbi lepavõsa. Maja seal enam pole, see võeti kohe meie lahkudes koost lahti ja viidi mujale. Kohalikelt kuuleb veel vaid õhkõrnu uudiseid sellest, mis piiri taga Stukolovos sünnib. Varem toimus sealkandis kõva salakaubavedu, millele Eesti ja Vene piirivalve lõpu tegid. Külastame ka Rammukat, kus nüüd on isa õed manalateed läinud. Mulle meeldib väga sealne külaelu, mis sest, et Misso on endiselt ääremaa.
Võrumaa inimesi on Viljandimaal palju, sest nad jätsid maha oma vaesema kodukandi ja tulid siia küüditamisega tühjaks veetud taludesse. Üks jutt räägib sellest, kuidas kunagine Tarvastu kolhoosi esimees Ilmar Suits ei lubanud võrokatel suvise heinateo ajal kokkusaamist korraldada. "Kes siis töö ära teeb?" oli ta küsinud. Sedavõrd palju oli kolhoosis Võru- ja Petserimaa inimesi.

Kolimine Viljandimaale
Viljandimaale tulles tabas meid tõeline šokk - erinevalt Misso kandi küngastest oli see maa madal ja vesine, täis lepavõsa. Asja tegi oluliselt hullemaks see, et sealkandis oli just olnud maaparandamine. Maa oli savist punane, täis ekskavaatori üles tõstetud pinnast ja juuri. Mäletan, kuidas me Võrtsjärve äärde läksime, ikka mööda rohuta kraavipervi. Ainuke asi, mis meile maaparanduse juures meeldis, olid kraavitagused pinnasemäed, mille otsas sai turnida. Aga maaparandus pühkis minema ka kaks talu, ühe Laanesilla teeristis, teise meie metsatee otsas.
Parem oli oma kodutalus - seal saime joosta mööda niitusid, mis vaheldusid kasesiiludega. Sinna tegi isa puuokstest aedadega koplid ja haris üles ka esimese põllulapi. Esmalt aga tegi ta korda maja - see oli aastaid tühjana seisnud. Mäletan, et seal oli ohtralt kola, sest endine peremees oli küüditamise järel seda tühjaks jäänud majadest kokku vedanud, näiteks ühe veisenaha. Mitte, et ta ise oleks küüditaja olnud, pigem oli tegu põhimõttega, et ehk läheb elus vaja.
Majal oli lahtine veranda, mille isa hiljem kinniseks ehitas. Mets ja võsa ulatusid igal pool majani ja esimese tööna raadas isa ümbruse puhtaks. Meie maja taga pesitses isegi laanepüü. Hiljem tegi isa ka maja juurde otsetee suurelt maanteelt. Seni olime kodus käinud mööda üht niitu kulgevat vankriteed pidi - selliseid teid oli tollal läbi metsa ja üle soo palju, sest hobune oli peamine liiklusvahend. Vaknriteed olid tavaline liiklustee.
Tee tegemiseks lõikas isa metsa sihi, pildus kuuseoksad tammile ja kolhoosi autod vedasid kruusa peale. Sinna teesse on läinud tohutult kruusa, sest seda tuli pidevalt peale vedada. Isa kaevas labidaga kraavid, sattudes seejuures näiteks padrunikasti peale, mille sisu me vennaga hiljem pommide valmistamiseks ära kasutasime. Aga teel tuleb praegugi välja neljakümne aasta vanuseid kuuseoksi, mis veel üsna kõbusad on.
Minu vanemad pidasid tollal igasuguseid loomi - üks-kaks lüpsilehma, pulle, sigu, lambaid, kanu, ka hanesid ja kalkuneid. Omal põllul kasvatasime samuti kõike - poest osteti tollal ainult leiba, kruupi, tangu, suhkrut, see tähendab toiduaineid, mida ise kasvatada ei saanud. Ema küpsetas head saia, mida me karaskiks kutsusime, tegi piimast oivalist võid, kohupiima ja sõira. Igal kevadel suitsutati sealiha. Mäletan, kui hea oli minna laupäeva õhtul sauna ja lõigata just allatõstetud ja rasvast tilkuvatest lihatükkidest kopsakaid viilusid. Isa pani liha üles neljapäeval ja küttis siis kogu aeg tasase tulega ahju. Rasva jaoks pandi alla mitmed erinevad nõud. Lihasuitsutamise lõhn hõljub veel siiamaani meie aidas, mis asub koos saunaga, lauda ja küüniga ühes hoones.
Vahemärkusena räägin veel sedagi, mida mu isa toiduainetest ise tegi. Kui mingil ajal nappis kohvi, kasvatas ta sigurit, mille juured viilutati, röstiti ja pandi siis kohvile juurde. Jõime ka puhast sigurikohvi, aga see oli kuidagi kibeda maitsega. Siis tegi isa ka suhkrupeedist siirupit, mida kasutati lihtsalt toidu juurde, näiteks saia peale määrituna, aga pandi ka kohvile ja teele magusaks tegemiseks juurde.
Oma sauna meil esialgu polnud, selle ehitas isa hiljem. Seni käisime laupäeviti naabrite juures. Meist umbes poole kilomeetri kaugusel elasid kaks vanainimest, Peeter ja Linda Tikud ja neil oli väike saun. Aga me käisime ka pooleteise kilomeetri kaugusel Muugal, kus elasid Kornõljevid, kes olid samuti Stukulovost pärit. Vahemaa polnud meie jaoks sugugi pikk, hoopis meeldiv oli külas käia, sest mõlemas peres oli televiisor, mida meil tollal polnud. Selle hankisime alles 1973. aastal. Mäletan, et see oli suur sündmus.
Kuna mu isa oli invaliid, siis käis ta esialgu puutöökojas tööl, hiljem aga jäi koju majapidamist korras hoidma. Ema töötas lüpsja ja põllutöölisena, seda kordamööda, nagu vaja oli. Põllutöid tehti tollal suures osa hobustega. Külas oli mitu talli, kust siis naised hommikul pärast brigadirilt saadud tööjuhiseid hobused võtsid ja tööle asusid. Nad vedasid heinu, peete, viljakotte, kõike, mida aga vaja oli. Minagi olen hobusega praktiliselt kõiki töid teinud, peale kesakünni - seda tehti ikka juba traktoriga. Aga palkide vedu metsast, vagude ajamine, muldamine, äestamine - kõike sai tehtud.
Kolhoosikorrast hoolimata käis tollal külas kõva seltsielu. Isegi vanemad naised käisid mardisandis. Naabrite juurest oli pidevalt kuulda lõõtspilli häält, seal mängis Ruusmäe mees Ruudi Harik. Jaaniõhtudki olid kogu külarahval ühised.
Koolimajas näidati ka kino. Esimene film, mida ma nägin, oli "Helisev muusika." Muidu oli esimestel aastatel saalis ainult üks aparaat ja lindi lõppemisel tuli alati paus, kuni kinomees uue filmi sisse pani. See oli omamoodi huvitav hetk, kuigi häiris olulisel, filmi tahtnuks ikka järjepidevalt vaadata.
Kolhoosikorra lõpu poole tähendas kolhoos juba kümneid põldudel mürisevaid kombaine, suuri lautu, pidevat ehitamist, aga ka rikkalikke lõikuspidusid. Seda taga ma ei igatse, aga maaelu oli tollal elavam küll.

Meeldiv väikekool
Olime napi aastakese kodus ja hakkasime siis Väluste algkoolis käima. Muidugi olime vennaga harjunud kahekesi olema ning olime seetõttu kartlikud ja eluvõõrad. Mäletan, kuidas meid viidi Mustlasse mingit etendust vaatama ja meie hakkasime seepeale nutma. Varsti harjusime siiski teistega ära ja kolmanda klassi lõppedes oli meil juba raske oma koolist lahkuda. Väike maja andis oma kooli tunde.
Õpetajateks olid Välustes Harri Lõhmus ja meie klassijuhatajaks sai Asta Kobahija. Lõhmus oli rangem õpetaja. Meie klassis oli ka mitu istuma jäänud poissi, kellest üks õppis minuga koos 11. klassi lõpuni. Lõpus ta lausa veeti klassist klassi.
Välustest edasi Mustla keskkooli minnes sattusime kõva surve alla: me olime Mustla laste jaoks maakad ja meid narritati igal võimalikul viisil. Meie perekonnanimi oli selline, mis andis küll võimaluse igati naeruvääristada - näiteks "kikerikii" karjudes või "petuhh" öeldes, aga samas välistas see teistsugused hüüdnimed. Tegelikult olime paariaseisuses kuni põhikooli lõpuni.
Mind ja venda peeti üldiselt tarkadeks ja andekateks. Algkoolis olime nelja-viielised, hiljem aga läks kõik allamäge. Põhjus oligi ennekõike kiusamises, sest kusagil viiendast seitsmenda klassini hakkasime me kõvasti poppi panema ja jäime teistest maha. Just selle perioodi tõttu ei jõudnud ma hiljem teistele matemaatikas, füüsikas ja keemias järele ning olin neis ainetes lõpuni "kolmeline." Üldiselt istusidki mulle kõige rohkem ajalugu, geograafia ja teised sellised ained. Minu klassijuhataja ja emakeele õpetaja Malle Kuningas arvas alati, et võiksin eesti filoloogiat õppima minna.
Meie popipanemine käis tavaliselt nii, et tulime maalt bussiga Mustlasse, kuid kooli ei läinud, vaid liikusime meist paar aastat vanema sõbra Jussiga mööda metsi kodu poole ning kui liinibuss oli läinud, läksime koju nagu õiged mehed kunagi. Nooremana oli meil kombeks hommikul bussist maha jääda: ütlesime kodus, et buss läks liiga vara. Naljakas oli seegi, et õde jõudis peale, meie mitte. Kodus tegime vennaga kõikvõimalikke töid, kuid vaid sundimise peale. Kuigi meie isa oli kõva töömees, ei osanud ta oma teismelisi poegi tööle panna.
Oli üks asi, mida ma oma poegade juures poleks iialgi tahtnud näha, kuigi see on poiste juures tavaline. Nimelt olime me suured püromaanid - tegime pauku kõikvõimalike paugutajatega. Kui isa tegi läbi metsa teed, leidis ta kasti padruneid, mille me hiljem lõhkeainena ära kasutasime. Nimelt oli meie naabruses Nõukogude Armee polügoon ja seal kasutati ohtralt paukpadruneid. Meie viilisime nendele külje peale augu, panime lõhkeainet täis, sidusime sütikuks ümber padruni tikud, kraapsasime põlema, viskasime minema ja tulemuseks oli vägev pauk. Tegime paugutajaid ka vasktorudest, kuhu pandi sisse kummiga kõver nael, lõhkeaineks tikuväävlit ja kärakad said vägevad. Muidugi ei lõppenud sellised asjad alati ohutult - üks mu klassivend sai karbiidipudelist killuga põsehaava, minu kaksikvend aga laskis endal pöidla puruks.
Meie küla läheduses oli Nõukogude Armee laskepolügon, praegu kuulub see Kaitseliidule. Õppuste ajal võis küla vahel kümneid autosid ja arvukalt mehi näha.


Poisitemp tegi vabadusvõitlejaks
Seega meie lapsepõlv saigi läbi. Mu kaksikvend läks Viljandisse Jakobsoni gümnaasiumi, mina üritasin saada Luua metsakooli, kuid jäin sinna minekuga hiljaks. Nii jätkasingi õpinguid Mustla keskkoolis.
Üheksandas klassis tegin ühe teo, mis ilmselt muutis oluliselt minu elu. Nimelt kirjutasin ma Eesti Ülemnõukogule kirja, kus nõudsin meie riigile iseseisvust. Tegelikult polnud ma mingi vabadusvõitleja, ma lihtsalt tahtsin esile kutsuda mingit relvakonflikti, milles sõjamehena kaasa lüüa. Teismelisena, nagu ma olin, tahtsin lihsalt sõdida. Ilmselt oleks ma pigem kaasa löönud mingis sisside jamas, sest nii oli meid nõukogude propagandas õpetatud. Ikka Che Guevara moodi. Julgen tunnistada, et minu põlvkonda see kiskus kaasa.
Samas kirjutasin ma kirju kahte Viljandi kooli, vene- ja eesti keelsesse. Kutsusin noori välja omavahel arveid õiendama, lootuses, et see vallandab rahvustevahelise konflikti. Ühesõnaga, julgeolek uuris selle asja ruttu välja, no mis raskust neil sellega oleks olnud. Käekirja järgi polnud seda ju raske välja selgitada. Ma teadsin seda juba ette, et meie käekirju uuriti - seda oli koolis kuulda.
Järgnevalt võeti mind tõsiselt ette. Mõistagi polnud 16-aastast poisikest kerge murda. Ma kirjutasin avalduse, et olen "Ameerika Häälest" valeinfot saanud ja kahetsen nüüd seda kirjutist. Järgnevad aastad panin oma päeviku vahele teadlikult Breznevi pildi, et näidata, kui riigitruu ma olen. Minu bioloogiaõpetaja Oliver Tobro ainult muigas selle peale - tema sellist meelemuutust ei uskunud. Arvatavasti pandi keegi koolist ka mind jälgima, aga kes see oli, võin vaid oletada.
Paljud õpetajad kiusasid neid õpilasi, kes võisid vaenulikust propaganda mõjutatud olla. Mõni käis jõulude ajal kirikus vaatamas, kas seal noori pole, teine aga lausus pärast nõukogudevastase loosungi avastamist töökoja seinal, et kui ta süüdlast ei leia, lavastab kedagi süüdi.
Mul oli siiski sees see mõte, et pean kuskil lahingutes kaasa lööma. Nii kirjutasingi enne sõjaväkke minekut tovariršitš Breznevile kirja, milles palusin ennast saata kusagile, kus inimesed sõdivad vabaduse eest. Siis juba teadsin, et jooksen kohe üle - Che Guevara saatus mind enam ei paelunud. Paraku mulle seda võimalust ei antud, ilmselt kardetigi, et ma seda teen. Isegi Afganistani ei lastud.
Sõjaväkke võeti meid kummalisel kombel lahus - sel ajal oli nii, et kaksikvennad pandi ühte väeossa. Ilmselt mõjutas seda minu minevik. Algselt läksin siiski mereväe raudteevedude eriüksusessse. Meie ülesandeks oli saata erivedusid, nii et kui rong peatus, hüppasime välja ja valvasime vaguneid. See oli huvitav kogemus - nii sai mööda suurt Nõukogude Liitu reisida. Käisin ära Murmanskis ja Jurjuzanis ehk Uuralites. Teenistus oli raske: mäletan, kuidas lasin ühe valvatava vaguni valele raudteele lükata ja sain seersandi käest rängalt pähe. Aga ma ei osanud ju midagi ette arvata, noor nagu ma olin. Aga muidu oli selline ringi sõitmine vahva - olin kogu aeg vaguniuksel, et loodust vaadata.
Vene kroonu oli selline nagu oli - kuigi väidetavalt võideldi määrustikuväliste suhete vastu, olid need korra aluseks. Et noorsõdurid end mõnitada lasid, polnud ime, sest enamik meist oli sattunud tavapärasest erinevasse olukorda. Lihtsalt vanad olijad olid kõigega kursis, meie mitte. Meil tuli õhtuti kätekõverdusi teha nii, et mingi vana käis meie selgade peal. Iga teenitud poolaasta tõi lähemale "vanaks" olemisele, teise aasta mehed võisid juba ise noori käsutada.
Varsti läksin ma venna väeossa, kus teenis kümmekond eestlast. Palusin ise ennast sinna üle viia ja nagu kaksikvendade puhul, nii ka tehti. Tegelikult sattusin vihma käest räästa alla - tegemist oli keemiaväeosaga, kus sõdurid pidid tegema saastejärgset loputamist. Midagi head see endast ei kujutanud. Dedovštšina oli seal veel hullem. Paljud noorsõdurid olid magamata, sest öösel tuli vanade tegemisi teha. Olin ise palju päevi komandopunkti relvastatud valvur ja mäletan, kuidas magasin postil, ikka vargsi, et ei avastataks. Sõjaväes oli üks tore asi, tulupp, mis lasi ka kõige suurema külmaga selles magada. Aga seersandid leidsid meid üles ja karistasid. Karauulis käimine oligi kõige kurnavam. Magada seal praktiliselt ei saanudki, sest tuli ka vanade olijate eest hoolitseda.
Ma pole õieti aru saanud, mismoodi sai selline asi nagu Nõukogude Armee üldse eksisteerida. Lahinguolukorras oleksid noored kõik vanad olijad selja tagant maha kõmmutanud. Ise julgen tunnistada, et meie vanaks saades noori niimoodi ei piinanud. Juba vana olijana käisin korra ka viiepäevasel distsiplinaarkaristusel spetsiaalses roodus - vaat seal oli sõduri mõnitamine tipptasemel.
Vene armees olid ohvitserid nagu Hitlerid. Nad ei püüdnudki inimlikult käituda. Omaette kari olid praporštšikud ehk praeguses mõistes lipnikud, üleajateenijad. Nende kohta öeldi, et kui tööd teha ei taha, hakka praporštšikuks, aina kamandad teisi ja ise midagi ei tee.
Üks omaette nähtus oli zampolit ehk poliitohvitser. Tema pidi hoolitsema nö ideoloogilise kasvatuse eest. Mõttetumat ametikohta ma ei oska ette kujutadagi. Aga selles ametis oli tavaliselt leitnant, meie mõistes juba kõva auaste. Muidugi oli kogu nõukalik süsteem mäda ja seda ka armees, seal ennekõike. Näiteks püssi sain vaid paar korda lasta, aga suure haamriga betooni purustada sadu kordi enam.
Minul oli sõjaväeteenistuse ajal ka oma tüdruk, ühe ohvitseri tütar ja minust paar aastat vanem. Tema jäi siiski minust Moskva lähistele maha.


Tööpõllule
Koju naasnuna ei osanud ma algul midagi teha. Tööd oli, aga ametit mul polnud. Mu vend hakkas bussijuhiks, aga mina lohisesin esialgu niisama. Viimaks läksin vanema venna soovitusel Viljandi EPT-sse lukksepaks. Alustasin huvitavalt - kuna ma autoga sõita ei osanud, sõitsin üht autot teisaldades kohe firma aia maha. Kõik imestasid, kuidas ma seda niimoodi oskasin, kaks korda aiast läbi. Aga varsti harjusin selle mustavõitu tööga - käed olid töötanud õlis kogu aeg mustad ja tavott nina peal, nagu meil kombeks öelda oli.
Mu töökaaslased olid omaette tegelased. Ühte neist kutsuti Tasakäijaks, sest ta liikus ettevaatlikult ja tasa. Tema oli piirituseveinide sõber - selliste meeste kohta öeldi, et ta läks Lemmikuga Kiievisse Lehesadu vaatama. Need olid tollased tuntumad veinid. Kõige suuremaks sõbraks sain autojuhi Jaaguga, kellega koos käisime sageli iga päev nüüdseks lammutatud Vikerkaare kõrtsis möllamas.
Siis tuli Breznevi lahkumine. Toosama Tasakäija kutsus mu kord kanalist välja ja ütles, et laseme tiba kanget, isake on surnud. Mina küsisin, et kas meie töökoja boss, aga selgus, et terve Liidu boss. No kärakat võtsime ikka mõnuga ja ilma mingi leinata! See vanadusest värisev kompartei boss oli juba naerualuseks saanud.
Järgnesid kaks erinevat Liidu juhti ja siis tuli Gorbatšov. Tema kehtestatud viinakeeld oli minu arvates just vastupidide mõjuga - kui enne seda võtsime me napsu nii-öelda suutäie kaupa, siis kuiv seadus pani seda lõuatäite kaupa ahmima. Olin tollal bussijuhina tööl ja me võisime õhtul töö lõppedes pudeli ära võtta, teist keegi ei tahtnudki. Alles alkoholipuudus sundis meid kõike pakutavat kohe vastu võtma. See oli karm aeg - mäletan, kuidas me ostsime mutikestelt talonge, et remondis olles veidigi juua saaks.
Tšernobõl mind ei kummitanud - millegipärast hoidus Nõukogude Armee mind kordusõppustele võtmast. Seevastu minu kaksikvend sai täie rauaga. Teda taheti reaktorile saata, aga õnneks oli külanõukogus üks tuttav tüdruk, kes sellest ette teatas. Venna paarimees bussi peal andis teada, et tema kompanjon läks suvitama ja nii vend pääses. Muidugi aitas ka bussipargi tsiviilkaitse ülem, keda sai "määrida." Hiljem võeti vend Kaliningradi kordusõppustele ja tehti tast ohvitser. Aga üks minu sõber käis Tšernobõlis ära, tema pääses pärast puhkust tänu kohalikule velskrile, kes andis välja tõendi, et poiss on ennast kuuma veega ära kõrvetanud ega saa minna.
1988. aastal olin kolhoosis bussijuht, kui algas laulev revolutsioon. Mustlas käis see eriti omapäraselt - 24. veebruaril heiskas kohalik poiss Hans Blumenfeldt Tarvastu juustutsehhi korstna otsa sinimustvalge lipu. Sõitsime seda spetsiaalselt vaatama ja seal olid kaabeešnikud väljas. Läks mööda napilt poolteist kuud ja ma käisin äia-ämmaga Lalsis vabadussõja mälestussammast avamas. Veel enne seda kanti Tartus muinsuskaitsepäevadel rahvuslippu. Juunis aga saatsime juba oma saadikuid Moskvasse meie õiguste eest seisma. Kõik käis väga ruttu. Muidugi on ajalukku läinud ka sündmus, mida ei olnud - nimelt 1987. aastal kavandatud muinsuskaitsepäevad Tarvastus, mis sisuliselt keelati ja KGB uputas Mustla oma agentidega üle.
Iseseisvumisega on mul meeles kaks päeva: üks see, kui internatsid tulid Toompeale meelt avaldama ja Edgar Savisaar kutsus rahvast appi. Tegelikult on takkajärgi raske Savisaart hukka mõista. Pigem pean tobedaks Eesti Kongressi, kes oli kogu aeg kuidagi passiivne, tegi ainult sõnu. Rahvarinne vähemalt tegi midagi asjalikku. Augustiputši ajal oli Savisaar samuti tegusam poliitik. Kongress oli muidugi vajalik, muidu oleks ehk tõesti Isemajandav Eesti läbi läinud. Aga poliitiliselt EK midagi olulist ei teinud.
Teine kord oli see, kui pärast augustiputši Jeltsini Venemaa Eesti iseseisvust tunnustas. Olin sel hetkel bussi roolis, Tallinnast välja sõitmas ja raadiost kõlas Tõnis Mäe "Koit." See oli nii ülev hetk, et mul tuli lausa pisar silma. Mõistsin, et Eesti iseseisvus on reaalsuseks saanud.

Algus: inkubaator
Sain roolikeerajaks Tartu õppekeskuses viiekuulistel kursustel, mida nimetati inkubaatoriks. See tähendas, et bussijuhiks said õppida needki, kel lube varem polnud. Ju siis oli selle ameti pidajatest tollal suur puudus. Inkubaatoritibudesse suhtusid vanad juhid väga üleolevalt.
Eks see õpe puudulik olnudki. Kui ma bussiparki ainult D-kategooria lubadega nasesin, olin üsna kogenematu ja pikka aega ei saanud bussist õieti jagugi, kui vana LAZ nässu läks. Mul oli liinihäireid nii palju, et kolonniülem tahtis mind liinigraafikust sootuks välja jätta ja ainult vahetusmehena kasutada. Nii kaugele asi siiski ei läinud.
Kursuste alguses rääkisid õpetajad meile iga päev, et vähemalt pooled meist langevad enne lõpetamist välja, ülejäänutest pooled ei tee aga eksamit ära. Ajapikku langes selline norimine ära ja kui me eksamile läksime, öeldi juba, et ärge pabistage, küll saate kõik läbi. Ja kõik saidki, isegi kui tuli selleks mitmel korral eksamiaparaadil klõbistada. Kursuste keskel tahtis üks poiss ise ära minna, aga teda ei lastud.
Õpetajad olid tegelikult vahvad. Direktori perekonnanimi oli Kütt, liiklust ja bussi tehnilist osa õpetas Köst. Kummagi eesnime ma ei mäleta. Köst igal juhul oskas kõike nö puust ette teha ja punaseks värvida. Kui aga õpetatu polnud kontrolimisel selge, siis armu ta ei andnud.
Elasime ühikas. Sõit Tartusse ja koju oli tollaste tavade järgi prii, oma reisisoovist tuli ainult bussijaama eelmüügikassasse eelnevalt teada anda. Nädala algul kogusime kõigilt kokku söögiraha makaronide, konservide ja muu söögikraami ostmiseks, ülejäänuga pidutsesime õhtuti. Ainult juhul, kui järgmisel päeval tuli õppesõitu minna, tuli piiri pidada.
Kuigi tüdrukuid ei tohtinud ühikasse lasta, käisid kaks tibi meil ikka külas. Üks oli kenake, teine mitte eriti. Vähemalt meie ruumides keegi nendega ei seksinud, kuid hilisematest kursustest tean, et seda tuli sageli ette.
Koolieksami päeval tegime õpetajatele laua, kus ei puudunud ka naps. Mõnelgi neist oli juba enne eksamit hea tuju sees. Pärast riigieksamit said meist täieõiguslikud bussijuhid. Tegelikult küll mitte, sest järgnes stazööri sõitmine vanema kolleegi käe all ja kolm aastat pidime sõitma lähiliinidel, enne kui kaugliinidele lubati. Enne tööle minekut kutsus direktor noored mehed vestlusele. Tema küsimusele, kas kellelgil on ka alkoholiga probleeme, vastas üks kollanokk: "Ei, probleemid tekivad siis, kui alkoholi pole!"

Remont
Bussidega sõideti paaris, tavaliselt kahepäevaste vahedega. Paarimees enamasti määrati, aga mehed leppisid ka kokku, et hakatakse koos tööle. Minul oli kokku paarkümmend paarimeest - mõni lahkus töölt, mõni lasti lahti, mõni leidis õigema olevat kellegi teisega sõita. Ühe kolleegiga töötasin koos päris mitmeid aastaid.
Noortele anti kätte vanad LAZ-bussid, mis reeglina olid logud. Nende kohta oli selline küsimus: "Nimetage LAZ-i kolm head omadust." Vastus: "Kui vihma sajab, ei aja tolmu sisse; kui päike paistab, ei saja läbi; kui buss seisab, siis ta ei kolise."
Oma staazi jooksul sain minagi uue bussi, mille tõi Lvivist ära paarimees. Need sõidukid tulid tehasest välja toorikutena: selleks, et koju sõita, tuli meestel kohapeal neid vähemalt päev aega sõidukõlbulikuks teha. Et korralikumat bussi saada, võtsid mehed kaasa Vana Tallinnat ja siis lubati neil endil valida.
Üks mees sattus teel koju haiglasse, sest jäi rihmu pingutades sinna näppepidi vahele. Õnneks olid ühe bussi järele tulnud kaks meest, üks neist tõi sellegi bussi ära - masinaid toomas käisid mitme bussipargi mehed koos, sest neid lasti välja partiidena.
Koju naastes anti meestele kuu aega, et buss korda teha. Suuremateks töödeks olid neetidega kinnitatud alumiiniumpõranda asendamine raudpleki ja poltidega, õhukoguja ehitamine mootori kohale katusele ja uute soojenduskanalite paigutamine. Mehed tegid busside kallal ära tõelise inseneritöö.
Kuigi töökojas olid lukksepad olemas, tegid mehed ka ise remonti, eriti kui vabu töömehi polnud. Alles Vene aja lõppedes hakkasid ülemused aru saama, et juht peaks olema puhaste käte ja riietega roolikeeraja. Kui ikka suvel tuli lühikesest liinivahest endal remonti teha, siis võis kindel olla, et posti alla sõidab higine, õliste käte ja mustade küünealustega juht.
Mõistagi putitasid mehed masinad omajagu üles. Näiteks bensiini kokkuhoidmiseks paigaldati tagasillale aeglase reduktori asemele ülikiire, mis oli mõeldud kaugliinidele. Mootorile sätiti teine, kokkuhoidlikum karburaator. Sel kombel kokku hoitud kütus läks oma autosse või müügiks.
Iga kuu järel oli bussil kohustuslik päevane tehniline hooldus ehk T-1 ja kvartalis kolmepäevane T-2, mil võeti ette juba suuremat remonti vajavad tööd. Ehk nagu mehed naersid: "T-1 on traadi pingutus, T-2 traadi vahetus!", sest paljud detailid, näiteks lõdvikud, püsisid tihedalt paigas just traadi abiga.
T-2 tähendas suuremat joomingut. Paarimehed võtsid viinad ja sakuska kaasa, vormistasid remondi ära, pesid bussi puhtaks, ajasid kanalile ning seejärel läkskolleegide ja vajaminevate remondimeestega pralletamiseks. Esimene päev tavaliselt joomise nahka läksiki. Teisel päeval parandati pea ja asuti töö kallale. Kolmandale päeval sai juua ainult see paarimeestest, kes sõitma ei pidanud - see lepiti eelnevalt kokku.
Tuli ette ka juhuseid, kus mehed ei jõudnud esimesel päeval pesumajastki välja. Oli ka juhus, kus kolmandal päeval ronis üks mees kanalisse, keeras pidurid peale ja sellega kolme päeva töö piirduski.
Mõistagi ülemustele selline joomine ei meeldinud ja mehed said sageli karistada. Üks mees sõimas talle märkuse teinud töökoja juhataja läbi ja selgitas hiljem: "Mul oli peldikusse rada ette sõtkutud, mis ta siis astus mu teele ette!"

Alkohol
Bussijuhtidel oli hundijalaveega sama palju kokkupuudet, kui igal teisel ametimehel. Meie brigaadis lõpetas iga päev kella kaheksa paiku töö neli liini. Istusime siis koos, võtsime pudeli Vilnjale likööri või kohvilikööri ära ja sõitsime laiali. Ei tulnud mõtetki suuremat joomingut korraldada, sest järgmisel päeval oli vaja sõita. Asja keeras tuksi Gorbatšovi kuiv seadus - siis hakkasid mehed sisse lahmima nii palju alkoholi, kui sai, sest polnud kindel, kunas jälle napsu saab. Julgen väita, et just siis kadus meil joomakultuur.
Purjus peaga ma liinil sõitnud pole, pohmellis peaga aga küll. Tegelikult sõitsin korra Tartu liini ka kerges joobes - nimelt oli ülikoolilinnas seitse tundi ooteaega ja me läksime ühikaase tuttavale poisile külla. Sel oli õlut lademes ja liinile minnes olin juba kergelt svipsis. Õnneks reisijad sellest aru ei saanud.
Teiste meeste kohta tean palju juhtumeid pajatada. Üks bussijuht pani kord juhtimisõiguseta poisikese rooli ja trimpas ise tagaistmel õlut. Teine mees märkas jälle sõidu ajal tuttavaid mehi tagaistmel viina joomas. Ta väljus peatuses bussist, tõstis kapotiluugi üles ja mehed andsid talle tagumise istme all oleva luugi kaudu pudeli lonksu võtmiseks.
Kord aga oli üks juht nii purjus, et ei jaganud enam maad ega ilma. Ta sõitis pool tundi enne väljumist posti alla, peatussõites peatustes, kus polnud sisenejaid ega väljujaid ning jäi korra seisma suvalises kohas, kus arvas peatuse olevat. Keegi reisijatest andis sellest bussifirmasse teada ja veel enne lõpp-peatust võeti napsuvend roolist ja asendati teisega.
Kord pidasid bussijuhid kolleegi sünnipäeva. Üks meestest läks liinile otse lauast. Õnneks läksid teised teda saatma ja vastasid, et tollel on küll pintsak seljas, aga muidu on mees trussikute väel. Tolle sõit oli samuti nagu anekdoot, pooltest inimestest sõitis mees lihtsalt mööda.
Mina olen sõitnud bussiga purjus päi vaid väljaspool tööaega. Kord viisin ühe keskkooliklassi koos klassijuhatajaga kalale. Panime seal tigedalt jooki ja lugu lõppes sellega, et õnnelikuks kojujõudmiseks läks rooli kaine koolipoiss, sest mina kippusin teelt välja sõitma. Teine kord sõitsin õpilasmalevlastele rallit korraldades heinamaal mitu rõuku laiali.
Mõistagi korraldas bussifirma üksvahe igal hommikul ampullipuhumise, kuid meie oli nö filiaalimehed, alustasime liine väikeasulast ja meie jääknähtudest ei saanud keegi teada. Bussipargi väravas oli mõnda aega meedik, kellel mehed pidid näkku puhuma. Juhid aga hakkasid aktiivselt küüslauku sööma ja sellisel kontrollimisel oli varsti lõpp.
Pohmellis peaga sõites tuli sageli uni peale või läks süda pahaks. Sügiseti sai liinil olles pihlakamarju korjatud, et suust vastik maitse kaoks. Hästi mõjus ka esmaabikapist leitud validool.
Bussijuhid nautisid tollal privileegi, mille järgi liinil sõitvaid busse kinni ei peetud. Seega võis vahele jääda vaid avariid tekitades võis siis, kui keegi lõhna juhi juures tundis.

Raha
Piletimüügiraha omastamine oli juhtidele tollal täiesti igapäevane asi. Öeldigi ni, et söögi- ja suitsuraha peab kassast tulema. Üks bussijuht tõi võrdluseks kalamüügi, kus kalahais jääb ikka käte külge.
Nahaalsemad mehed panid päevaga tasku kuupalga jagu raha. Näiteks sai üks mees teada, et ta vallandatakse esmaspäeval. Ta vahetas kolleegiga liinid ning sõitis terve pühapäeva ühtegi piletit müümata, saates küsijad kuradile. Et selle liiniga sõideti sel päeval Võrtsjärve mängudele, teenis juht päevaga 120 rubla, mis sel ajal oli suur raha. Peamine viis raha teenida oli reisija piletita jätta või talle odavam pilet anda.
Palju võimalusi andsid rullpiletid, mida juhtidele kassaaparaatide puudumisel jagati. Mehed küsisid neid reisijatelt tagasi, korjasid põrandalt ja lasid uuesti käiku. Mõistag pidi piletite numbrid kontrollpetaustes kirja panema ja kontrollimisel oli vahelejäämine kindel, aga julge hundi rind on rasvane!
Mõnikord tüdines reisija sellest, kui bussijuht talle rodu 5-kopikalisi pileteid lappas ja soovitas lõpetda, mida ka meelsasti tehti. Piletiaparaadist löödavate piletite puhul oli tavaline see, et reisija jäeti sootuks piletita. Juht lihtsalt rehmas käega, et mindagu edasi. Muidu pidi arvestama ka seda, keda ilma jätta: Nendeks olid ennekõike lapsed, vanurid ja joodikud, samuti need, kes tahtsid väljaspool peatust maha minna. Mõnigi inimene julges seepeale siiski piletit küsida ja kui tegemist polnud väga nahaalse juhiga, siis ta selle ka sai.
Teise variandina anti inimesele alatariifne ehk odavam pilet - näiteks 20-kopikalise asemel 5-kopikaline. See oli mõnevõrra ohutum, sest mitte igaüks ei uurinud hiljem piletit. Julgemad mehed panid ka rohkem raha tasku - 1.20 maksva pileti asmele 20-kopikalist andes teenis juht terve rubla.
Kolmas variant oli "lutikas." See kujutas endast plekist stantsitud numbrit, mis sätiti kassaaparaadi trükirullil nulli peale. Kui näiteks pileti hind oli 3.70, siis nulli peale 3-st numbrit sättides sai välja lüüa 0.70 pileti, trükis oli ikka näha 3.70.
Lutika kasutamisel oli see oht, et kui kontrolör järsku bussi astus ja nullpiletit küsis, siis juhil polnud võimalik lutikat maha võtta ja välja tuli summaga pilet. Kui muude pattude korral juhti hoiatati või karistati tulemipreemia vähendamisega, siis lutika kasutaja vallandati enamasti päevapealt.
Piletikontrolörideks olid enamasti naised, sest meestele vahee jäänud jänesed kippusid neile sageli kolakat andma. Nõukaaegne piletikontrolör oli sõimu suhtes väga karastatud, ta kuulas külma rahuga ära nii juhi mõnitamised kui ka reisijate solvangud ära ja trahvis täie rauaga.
Üks bussijuht ütles "nuhkidele" näkku, et aja jooksul, mil teda ei kontrollitud, sai ta ülikonna selga ja kingad jalga. Teine jälle deklameeris: "Mis sa laulad, laulurästas, laula siis, kui laulda kästas!" ja järgmisel korral nulliti ta piletita reisijaid bussist leides kohe ära.
Muidugi oli kontrolöride hulgaski kaabakaid. Üks keskealine mees vahetas vargsi reisijate õiged piletid peos olnud kasutatute vastu tegi siis protestidest hoolimata trahvi ära. Ühel vana-aasta õhtul sai ta selliste sigaduste eest nii haledalt tappa, et sattus tilgutite alla.
Sageli juhtus linnaliinis seda, et bussist väljunud reisija pistis oma pileti sisenejale pihku - kui juht polnud aparaadis kompostri kombinatsiooni muutnud, oli see ikkagi kehtiv ja nii sõitsid mitu inimest ühe piletiga. Tallinnas aga arvutasid üliõpilased välja, et targem on jänest sõita ja vahelejäämisel trahvi maksta, kui igal päeval uut piletit osta.

Reisijad
Bussijuhil tuli päevas läbi käia kümnete reisijatega ja see polnud alati meeldiv. Näiteks tuli kord minu bussi vanem naine. Hiljem peeglist salongi vaadates nägin, et paar pinki temast ees ja taga ei istu keegi: mutike lihtsalt haises sedavõrd. Praegugi tean üht kusest haisvat meest, kes tuleb bussi märgade pükstega ja ma ei saa aru, miks teda peale võetakse. Eeskirjade järgi ei pea seda tegema.
Kord ostis üks memm pileti ja kui ta mulle raha ulatas, hüppas mu käele kirp. Teine kord jälle võttis mutike pärast pakkide mahapanekut sõiduraha ... suust.
Kõige rohkem probleeme oli joodikutega. Tuleb vindinina peale, lubab olla vagusi kui hiir, paari minuti pärast aga tülitab juba teisi või tahab bussijuhiga sõbraks saada. Kord keeldusin Türil üht taolist peale võtmast. Üks daam astus mehe kaitseks välja ja ma andsin järele. Paar peatust hiljem aga tuli sama naine paluma, et ma mehe tõesti välja kupataksin, sest too ei andnud päästjale enam rahu.
Üks mu kolleeg lõpetas tööpäeva, sõitis koju ja bussi koristades avastas, et üks jota tudub õndsalt tagaistmel. Mõistagi tuli tol jalgsi koju minna, sest palvetest hoolimata keeldus juht teda tagasi viimast.
Bussi sattus ka toerdaid reisijaid. Kord Tallinnast tulles lõhkes mul poole tee peal esirehv. Sõitjate hulgas oli seltskond ülikondades venelasi, kes kiirustasid pulma. Mul tuli vaid tungraud esisilla alla sättida: pulmalised viskasid kuued seljast, kiskusid välja tagavararatta, keerasid lössis kummiga ratta maha ja panid teise asemele. Kogu vahetus kestis vaid veerand tundi.
Minul oli kombeks liinil sõites teeäärsetelt niitudeslt lilli korjata, eriti siis, kui tegemist oli kevadiste, alles õitsema hakanud lilledega. Kord peatasin bussi ja hakkasin oma lemmiktüdrukule põllult rukkililli korjama. Mõne aja pärast kuulsin hääli: mutikesed olid avatud bussiuksele tulnud ja juhatasid mind hõigetega sinna, kus mõnda õit näha oli.
Üldlevinud legend oli see, et bussijuhtidel on naisi jalaga segada. Tegelikult olenes palju ikka mehe suuvärgist: hea jutuga mehel oli igal liinil tüdruk, kidakeelsemale ei toonud populaarsustja austajannasid seegi, et ta bussijuhina töötas.
Bussi pika tagaistet kutsuti seksodroomiks: seal toimus mõnigi seksistseen. Mina pean tunnistama, et ise kordagi selleni ei jõudnud, aga mõne neiuga sai taga miilustatud küll. Üks mees aga tuli vabal päeval bussijaama, võttis paarimehel liinivahe ajaks bussi sõitis armukesega varjulisse kohta.
Noored bussijuhid olid tüdrukute hulgas populaarsed: enamikul seisis alatasa mõni näitsik ees ja lobises temaga. Reisijatele see mõistagi ei meeldinud ja alatasa tuli mõni vanem inimene ütlema, et selline asi on liikluses ohtlik. Kui aga tüdrukul oli kaasa veel paar sõbrannat ja kõik nad etteotsa juttu ajama jäid, olid mürgised märkused kohe tulemas. Hiljem sättisid bussijuhid ette niinimetatud giidi istme, millel alatas mõni neiu istus.
Vanasti peeti linnades vähemalt korra suve jooksul mõni laat ja bussid olid siis rahvast puupüsti täis, nii et mõni ei mahtunud pealegi. Ühel juhil kippusid tuttavad tüdrukud maha jääma, seepärast laskis ta nood oma ukse kaudu kabiini ning siis seisid kaks neidu terve tee tema selja taga. Juhtus ka nii, et armsam viidi liinilt koju, kuigi selleks tuli marsruudilt kõrvale põigata.

Juhused
Kord sõitsin varahommikust Tallinna liini. Ussisoo vahel kippus uni nii peale, et tükati vajus silm kinni. Lumisel teel aga oli väike jäävaba ala ja poolunest ärgates tundus, nagu oleks keegi ees. Vajutasin järsku pidurit, avastasin aga siis, et kedagi ees pole ning läksin ehmunud reisijate rahustamiseks välja ja tõstsin tagaluugi üles, nagu oleks mootoriga midagi juhtunud.
Tagaluugi juurde minek oli sagedane kavalus - eriti siis, kui pissihäda tuli peale. Üks juht sõitis kord Tartu liinil. Vahetult enne ülikoolilinna tuli tal nii suur kakahäda, et bussijaamani oli võimatu vastu pidada. Mees pidas bussi kinni, seiskas mootori, tõstis luugi üles ja roninud allalastud pükstega mootoriruumi servale, hakkas s...le. Möödasõitjad andsid kll signaali, kuid bussijuht naeris hiljem: "Ega nad tagumiku järgi mind enam ära tunne!"
Kord sisenes bussipargi väravas toimunud ülevaatuse ajal bussi üks kontrollijatest ja küsis, kas kingad on. Tema mõtles muidugi tõkiskingi, aga bussijuht viskas jalad armatuurile ja kostis: "Ega ma paljajalu välja tulnud!"
Kaks bussijuhti tahtsid kord nalja teha. Kui rahvas oli bussijaamast peale võetud, küsis juht kõrvalistmel istuvalt paarimehelt valjusti: "Kas sa rattamutrid keerasid kinni?" "Ei, ma mõtlesin, et sina keerasid. Aga nüüd pole enam aega, sõida vaikselt ja keset teed juhuks, kui ratas alt tuleb," vastas too. Mõistagi hakkas juht kihutama ja inimesed istusid hiirvaikselt, mõlema käega istme seljatoest kinni hoides.
Ka libeda teega, kui buss teel uisutas, valitses salongis haudvaikus.
Levinum bussijuhtide võlanali oli: "Ma tahaksin surra vaikselt, une pealt, nagu mu vanaisa... aga mitte hirmust karjudes nagu reisijad tema bussis!"
Sellised nägid välja kolmteist aastat bussijuhi ametis.

Pereisaks saades
Oma abikaasaga tutvusin kunagistel Võrtsjärve mängudel. Märkasin nimelt üht toredat patsiga tüdrukut, keda ma mängudelt naastes oma süles hoidsin. Ma võtsin veoauto kastis sõites veel tema patsist hammastega kinni ja sikutasin seda. Sealt arenes meie suhe edasi. Meie paarisolemise hõikas maha tema koolivend Maido, kes tervitas meid ühel tantsuõhtul. Lõplikult panime tüdrukuga asjad paika Moskva-reisil, kus mind mingi venekeelse härrasmehega ühte tuppa pandi, kuid sinna ma magama ei jõudnudki. Läksin oma tulevase tuppa ja see sai ka meie seksi- ja kooselu alguseks.
Olime seksis sedavõrd hoolimatud, et juba enne kooli lõpetamist teatas mu tüdruk, et must saab isa. Tema klassis oli veel mitu tüdrukut, kes sel ajal rasedaks jäid. Pulmade ajal augustis oli neiul kõht juba näha. Saime hiljem veel tütre ja teise poja. Hämmastav on see, et tol ajal ei saanud sünnitama viidud ema lähedased temaga kordagi kokku, seda ei lubatud enne kojusaamist. Meie, mehed, panime tavaliselt naiste soovitud asjad kotti, ülevalt aknast lasti nöör alla ja tõmmati siis kraam üles. Väljaspoolt ei lubatud noortele emadele midagi saata, et nakkus haiglasse ja pisibeebini ei jõuaks. Napilt pool aastat pärast mu viimase lapse sündi tohtisid pereliikmed juba palatis kokku saada, veidi hiljem võis isa ka sünnituse juures olla.
Kui mu ämm suhtus minu perretulekusse suheliselt neutraalselt, siis äiaga ei saanud ma algul üldse läbi. Hiljem see siiski muutus, kuid suuri sõpru ei saanud meist kunagi.
Meie lastest oli vaid tütar ette planeeritud. Huvitav, et kui tahtsime teadlikult lasta, siis mu abikaasa ei jäänudki nii lihtsalt rasedaks.
Minu abielu jooksis karile 1994. aastal. Sellel oli palju põhjusi: mina jäin 1992. aasta bensiinikriisi ajal tööta ega leidnud uut ning maapoe müüjana töötav abikasa pidi mind ülal pidama. Hiljem leidsin küll katlamajas tööd, kuid oli juba hilja midagi päästa. Teiseks võtsin naiseks ikkagi keskkoolis õppiva tüdruku, kes polnud veel elu võlusid tunda saanud ning sõpru, ka meessoost, leides jahenes tema huvi minu vastu. Tunnistan, et muutusin ise ka mingil ajal õelusekotiks, tülitsesime palju ja nii abielu otsa sai - naine läks teise mehe, uue töökaaslase juurde. Imelik, aga ma niutsusin kolm ja pool aastat tema järele, olin lausa depressioonis, kuigi tagantjärele mõeldes oli tegu ilmselt mahajäetu üleelamisega.
Eksist aitas mul üle saada üks tüdruk, kes koolis käies ikka minu bussiga linna sõitis. Tegin talle kord ettepaneku sõbraks saada, ta oli nõus ja meil tekkis vaikne suhe. Paraku hakkasin armastuse avaldamisega kiirustama, neiu ilmselt kohkus ja lõpetas suhte. Nüüd pole mul 15 aastat enam ühtegi suhet olnud.
Pärast kolme lapsega üksikvanemaks jäämist oli mul raske. Jõin sageli ja sõitsin siis autoga ringi. Kord kuulsin lapsi ütlemas, et issi sõidab kogu aeg purjuspäi ringi, saab veel surma. See kainestas, lisaks sain sama aasta lõpus bussijuhiameti peale tagasi. Minu kohta ohati sageli, et näe, kui tubli isa, kasvatab üksi kolme last, aga ma vihkasin seda ütlemist. Sest kui nii ütles seltskonnas mõni naine, siis lükkas ta kohe ka minu lähenemiskatsed tagasi. Üksikisa neile suhteks ei kõlvanud.
Lapsed olen nüüdseks üles kasvatanud, nii hästi või halvasti, kui suutsin. Muidugi tegin ka ise paljut valesti, mistõttu olen lastega sageli konfliktis olnud ja isegi väga rasketes. Eksiga on mul normaalsed suhted, kuigi me läbi ei käi. Omal ajal viisin talle peaaegu kõik fotod, kus me koos olime. Aga ma polegi inimene, kes härdalt midagi meenutab.
1999. aasta lõpus sain ajakirjanikuks. Olin nimelt pikka aega olnud "Sakala" kirjasaatja, minu lood olid sisukad ja tollane arvamustoimetaja Heiki Raudla tahtis minuga tuttavaks saada. Seejärel pani ta osa oma tööst minu õlule, nii et sageli käisin liinivahest toimetuses tööl. Sügisel aga oli mul jutuajamine peatoimetajaga, kes nõustus pärast Raudla lahkumist mind tööle võtma. Olin ajakirjanik veidi üle kümne aasta ja lahkusin tänavu aprillis ametist, reporterielust aga edaspidi.

ENDISE AJAKIRJANIKU PIHTIMUS
(Lugu on jätkuks minu loole "Minu elu lugu" siinsamas portaalis.)
Ajalehte tööle kutsuti mind pärast seda, kui sealt üks inimene töölt lahkus ja tema koht vabaks jäi. Mina olin juba aastaid olnud tootlik kirjasaatja, mu lood olid (ilmselt) aktuaalsed ja nii kustutigi mind uudistereporteriks. Ajakirjanikuks saamine oli mul vaevaline - mul polnud ju vastavat haridust. Arvutis olin täielik võhik, algul ei osanud ma failigi alustada. Teine probleem oli lugude kirjutamisega. Seal on ju teatavad reeglid. Näiteks pealkiri peab olema lööv ja kutsuma lugu lugema. Lead ehk esimene laus peab laias laastus edasi andma loo sisu ja edasi tuleb teemat arendada nii, et loos midagi ülearust poleks ja kõik oleks tasakaalus. Probleemloos peavad selgituseks sõna saama mõlemad osapooled, ajakirjanik peab jääma neutraalseks ehk siis on ta vaid vahendaja - reeglid on kõik täpselt paigas. Minu lood olid algul kindlasti väga kallutatud ja toimetajal tuli neid ümber teha. Aga ajapikku ma õppisin ja sain üsnagi osavaks sulesepaks. Vähemalt oma arust.
Ajakirjanikud ammendavad infi mitmeti: kõigepealt on kõigil omad allikad, kes kõigest huvitavast teada annavad. Siis on inimesed, kel mingi mure ja kes ühendust võtavad. Siis kõikvõimalikud riigiasutuste pressiteated ning viimaks leitakse teiste kanalite uudised, mis võiks ka oma lehe lugejaid huvitada. Üldiselt vaevlevad väljaanded suurema osa aastast uudistenäljas, eriti suvekuudel. Viimasel ajal sulab kokku ka infoandjate arv, sest inimesed ei usalda ajakirjandust. Minu arvates vähem kui varem.
Ajakirjanikul on kõige raskem inimestega, kel on mure, aga kes tahavad seejuures kõigest kõrvale jääda. Üldjuhul pakub ajakirjandus anonüümsust vaid neile, kel on tõesti põhjust selleks, et nende kohta midagi täpselt ei teataks. Näiteks kui teda ähvardatakse. Muidu aga tuleb inimene ajakirjaniku juurde, räägib ära oma loo, mis on tõesti muret tekitav, ja kui läheb jutuks, kuidas lugu välja kirjutada, kuuleb reporter: "Ärge jumala pärast minu nime mainige! Mitte mingil juhul! Kirjutage kuidagi umbkaudselt, üldiselt." Veel hullem, kui loo jaoks oli pilti vaja - see on uudiste puhul enamasti paratamatu - siis on jutul lõpp ja lugu langeb pigem ära. Enda pilti lehes näha tahavad vähesed.
Algul üritasin ma inimestele sel puhul vastu tulla ja leida võimalus lugu kuidagi teise külje alt vaadata, kuid aastate pärast panin juba asjad julmalt paika - kas esinete oma nime all ja teeme pildi ka, või jätame loo üldse ära. Ajakirjaniku ameti suur vastuolu on see, et sina pead loo tegema, astu või vastu oma põhimõtetele, näiteks, et tragöödia läbi elanu peaks rahule jätma.
Paljud inimesed peavad oma tõde ainsaks ning tahavad, et ajakirjanik lööks tingimata vastaspoole risti. Reeglite järgi tuleb aga sõna anda ka teisele poolele ja siis on inimene solvunud, kui loeb lehes oma oponendi sõnu, et ka tema pole puhas poiss. Ühe naise puhul oli mul palju tegemist, et talle selgeks teha: nende korteriühistu konfliktist oleme juba nii palju kordi kirjutanud, midagi aga pole sellest muutunud ja nüüd tuleb neil maha istuda ja lihtsalt omavahel asjad selgeks rääkida. Eestlane on väga oma tões kinni ega taha tunnistada, et ka naabril võivad oma mõtted olla, mis tema omadega ei ühtu.
Minu juurde astusid sageli tuttavad, et öelda: näed, see asi on valesti, too puhta metsas, kirjuta sellest! Tegelikult ei saa ajakirjanik ju lugu alustada nii: kõnnin linnas ja mis ma näen - auk asfaldis. Ai-ai-ai, paha linnavalitsus! Uudisloos peab ikkagi olema konkreetne kitsaskoha vaidlustaja, siis selgitavad asjaomased ametnikud, miks see nii on, ajakirjanik ainult vahendab. Oma mõtteid väljendab ajakirjanik üldjuhul vaid repliigiveerus või arvamusküljel.
Üldiselt tuleb ajakirjandusel tegemist teha kolme moodi inimestega. Ühed ei taha mingil juhul lehte saada ja seda kartust võimendavad õelad netikommentaatorid. Teistega saab veenmisosav ajakirjanik jutule ja lugu tuleb. Kolmandad tulevad ennast ja oma lugu aga lausa pakkuma: vahel põhjusega, sageli aga edevusest. On ka üks seltskond ärimehi, kes üritavad iga hinna eest varju jääda: ei mingeid fotosid, ei mingeid viiteid temale. Ilmselt on need esimene-miljon-on räpane-mehed.
Kui lihtinimene saab üldjuhul hoiduda ajakirjandusega suhtlemast, siis ametnikud ja teised avaliku elu tegelased seda teha ei saa. Esimesed peavad oma töökohustuste tõttu vajadusel selgitusi jagama, teised aga on tuntuse ise valinud ega saa keelduda: paremal juhul kirjutab ajakirjanik, et see inimene keeldus kommentaaridest. Keeldumine pole üldjuhul mõistlik, eriti, kui keegi sind süüdistab - sa ju loobud ennast kaitsmast, su vastane saab aga su poriga üle valada. Ametnike puhul märgin, et osa neist on vägagi nõus ajakirjandusega suhtlema, osa on kidakeelsed, osa aga tõrjuvad - oleneb inimese iseloomust ja varasemast kogemusest meediaga.
Üldiselt soovitan inimestel ajakirjandusega mitte vassida, vaid pigem probleemide avalikkusesse lekkimisest kuuldes tulla ise ja oma lugu ära rääkida - väikegi vale tuleb peaaegu alati välja ja paneb aluse üldsuse umbusule ning süüdlaseks tembeldamisele. Lugeja on kord selline, kes usub seda, kes loo üles võttis. Olen palju kokku puutunud nende inimestega, kes algul kõike eitavad, pärast aga tuleb neil tohutult palju selgitada, miks ta algul nii ütles, kuigi asi oli teisiti ja ta teadis seda.
Paljud noored ajakirjanikud tahavad hirmsasti teha intervjuusid tuntud inimeste, ennekõike poliitikutega. Minagi olin kord väga uhke, kui julgesin ühel üritusel ainsa ajakirjanikuna küsida Mart Laarilt Saavisaare pildi pihta laskmise tagajärgede kohta. Hiljem mu proriteedid muutusid - meelsamini tegin lugu tädi Maaliga taluõuel, kui linnapeaga tema kabinetis. Maainimesed küll ei taha tagasihoidlikkusest lehte sattuda, aga kui jutule saad on nad siirad ja avatud. Poliitikud pigem vassivad ja vingerdavad.
Minu üks nõrkus ajakirjanikuna olid ilusad naised. Mulle meeldis teha lugusid iludusvõistlustest, missidest, modellidest, moest või siis lihtsalt noorte naiste tegemistest. Ühelt vanemalt kolleegilt sain isegi nime missi-issi nagu nimetatakse ka Valeri Kirssi. Üldiselt kajastasin palju noorte muresid - selles, et noored lehti ei loe, on süüdi väljaanded ise, sest noortel pole sealt lihtsalt midagi lugeda.
Üldjuhul meeldib teravaid probleemlugusid teha ennekõike noortel ajakirjanikel, kes ihkavad selle kaudu kuulsust ja on valmis selleks ka tõsist tööd tegema. Vanemad ajakirjanikud eelistavad kirjutada pigem liblikatest ja lilledest, et mitte raisata närve probleemlugude vihaste osapoolte süüdistuste ja sõimu ärakuulamisega. Lisaks nõuavad nood lood palju aega ja uurimist, toimetaja aga surub deadline`ga peale. Sageli küsitleb ajakirjanik üht osapolt, siis teist, vahepeal aga selguvad täiendavad üksikasjad ja tuleb minna uuele ringile - töö on tohutu.
Hea on see ajakirjanik, kes leiab huvitavaid ja erilisi inimesi - intervjuu kodutu, küüditaja, prostituudi, narkomaani või kurjategijaga toob üldjuhul kuulsust, kuid selliseid lugusid saadakse harva, sest need inimesed pole meedia tähelepanust huvitatud. Öösel narkodiili peale passimas käivad ajakirjanikud haruharva.
Noored ajakirjanikud on üldjuhul teravad, varustatud Pulleritsu ja Lauristini värskete õpetustega, aga nad kipuvad ka vinti üle keerama. Käisin kord lihtsalt ühe noorega kaasas, ta kirjutas tee-ehitusest. Teedevalitsuse esindaja jagas asjalikke selgitusi ning mainis korra väikseid probleeme. Ajakirjanik haaras kohe sellest kinni, nõudis täpsustamist, teatades, et lugejal on õigus kõike teada. Seepeale teatas teemees, et edaspidi palub ta saata küsimused meili teel ja suhtleb vaid pressiteadete kaudu. Noor reporter rikkus liigse tormakusega oma edaspidised väljavaated saada üksikasjalikku infi sündmuskohalt. Lugeja suhtes oli tal muidugi õigus, kuid ta valis suhtlemises vale taktika.
Minult on sageli küsitud, kuivõrd meid lugude kirjutamisel mõjutatakse. Võin julgelt öelda, et poliitiliselt pole mind kordagi mõjutatud. Et näiteks materda Savisaart ja kiida Ansipi - seda polnud kordagi. Küll aga sain mitmel korral mõjutust toimetaja isiklike sümpaatiate kaudu, lausa nii, et kirjuta nüüd lugu, mis varasema ümber lükkab. Osaliselt oli süü minu apsudes, samas aga käitus ülemus täiesti kitsarinnaliselt, pannes kolleegi nii-öelda ninapidi kassis..a sisse.
Üks kirikuõpetaja püüdis mind ümber veenda umbes nii: olen kogu aeg teie lehega hästi läbi saanud, ärge hakake nüüd seda rikkuma, muidu pean teie suhtes vastavad järeldused tegema. Jutt oli kinnisvaratülist. Mõistagi lugu tuli, sest sellist nõudmist ei saa juba puhtalt eneseväärikusest taluda.
Kas mulle on altkäemaksu antud? Julgen öelda, et mitte, kuigi jah - kui kirjutan maaelulugu mesinikust ja ta annab mulle purgi mett kaasa, kas see on altkäemaks? Ajakirjanduskoodeksi järgi kindlasti, aga võib-olla peaks ajakirjanik just mekkima, kas jutustaja lugu heast meest on paikapidav?
Meie lehe kohta öeldi tihti, et seal pole midagi lugeda, aina kuriteod ja tülid. Kirjutagu me pigem ilusatest asjadest. Samas näitab internetiklikkide arv, et neid kollaseid lugusid loetakse kõige rohkem ja ka kommenteeritakse - probleemloos tahab inimene oma arvamuse sekka öelda, aga näiteks loodusloos ta teeb seda harva. Üldse on enamus lugejaid selliseid, kes enda sõnul kuulavad klassikaraadiot ja loevad "Sirpi", reaalsed numbrid aga näitavad, et vaadatakse "Võsareporterit" ja loetakse "Õhtulehte." Rahvas ei taha klassikat, vaid tsirkust. Ütleme otse - mida kollasem, seda minevam. Kõik ajalehed teevad uudistega äri ja seega on tähtis, et lugu müüks. Kui ühe lehe esiküljel on uudis: "Metsas puhkesid õide esimesed sinililled" ja teisel "Jõhker mõrv nõudis kolme inimese elu," siis pole vist vaja öelda, kumba lehte enam ostetakse.
Ajakirjanikel on töös jõhker pinge peal, seetõttu paljud murduvad. Toimetaja nõuab igal hommikul löövaid lugusid.Olen näinud kolleege, kes koosoleku eel värisevad, sest neil pole piisavalt head storyt pakkuda. Vähemalt minu kunagises töökohas polnud ülemustel kombeks kiitust jagada. Kunagine tegevtoimetaja tuli sageli ajakirjaniku juurde ja ütles, et tema lugu oli hea. Tema lahkudes see tava kadus. Pigem ütlevad hea sõna kolleegid. Kui ajakirjanikul on veel ka omad probleemid, siis võib kõik see tööd segama hakata. Minu puhul see nii oligi. Ülemusi su probleemid ei huvita, tähtis on vaid, et oleksid võimeline lugusid kirjutama. Pärast tööd põle või põrgus. Mõned mu töökaaslased lausa magavad laua taga, sedavõrd väsotav on tööpäev.
Ma ei tea, palju on juhtkond mind pressinõukogus kaitsnud, aga paljude konfliktide puhul jäetakse ajakirjanik ise pinnale rabelema küll. Tunnistan, et tegin ajakirjanikuna jõhkraid vigu küll, aga kui üldiselt tahetakse meeskonnatööd, siis teise aitamise korral kaob meeskond lihtsalt tagant ära, helbi ise oma suppi.
Hea lehe tegemiseks peab olema hea juhtkond, kes ei tohi pingetest ja probleemidest mööda vaadata või sootuks neid süüdimatult mitte märgata. Tähtis on ka korraldada ühisüritusi, isegi, kui kõik neis kaasa ei löö. Meie väljaandes lõpetati asutuse suvepäevad pärast seda, kui eelpäeval paarkümmend inimest alt ära hüppas - õige küll, aga see viis inimesed üksteisest veelgi kaugemale.
Samas on ajakirjaniku töös palju häid momente - head kolleegid, huvitavad inimesed, uued tutvused. Minu parimad hetked pärinevad - nii tobe, kui see ka ei tundu - New Yorgi kaksiktornide ründamise ajast. Järsku oli toimetus töis asjalikkust - kõik helistasid kuhugi, püüdsid infi saada. Lihtsalt oli lahe tööõhkkond.
Ühe lõbusama apsuna räägin loo sellest, kuidas ma kirjutasin loo ühes metsatalus elavast mehest. Jutu sees pärisin talt tema pere kohta ja vastus oli kuidagi ebamäärane, millest sain aru, et abikaasa on lahkunud. Järeldasin sellest, et surnud, ega küsinudki täpsemalt, delikaatne teema ju. Loos vihjasin manala teele lahkunud abikkasast ja selle peale tuli tütre telefonikõne: ema on elus ja elab Viljandis Männimäel. Vabandasin sügavalt, kuigi helistaja oli pigem lõbusas tujus.
Inimesele, kes tahab töötada ajakirjanikuna, võin öelda seda, et selle ametiga kaasnev kuulsus on näiline. Kui seltskonnas saadakse teada, mis ametit pead, muutuvad kõik ettevaatlikuks. Ühe minu kunagise kolleegi abikaasa jäi kandideerimisel töökohast ilma eeldatavalt seetõttu, et tema mees töötas ajalehes: ilmselt mõeldi, et kurat teab, mis võib abikaasade vahelises jutus välja lekkida. Üldiselt: kui olete ajakirjanik, siis teie juuresolekult igat asja ei räägita. Amet on arvatud küll seitsme seksikama ameti hulka (et ajakirjanikuna olete ligitõmbavam), aga ta on ka seitsme eemaletõukavama hulgas.
(Kõik eelkirjutatu on ühe endise ajakirjaniku isiklik nägemus tehtud tööst, reaalne elu võib olla teise pilguga nähtuna täiesti teistsugune.)