tahan Sind
kaitsta
eelkõige iseenda eest
Sa oled nagu väike õde
kelle perset ma olen pühkinud
aga Sul on ilusam
naeratus
tagumik
Sinuga käsikäes
või isegi kõrvuti
jalutades
saan paremaks
Sinuga koos
unustan kõik blondid
raseeritud
vitukesed
keda võiksin veel saada
sest
kuigi keegi seda ei ütle
Sina oled Sina
mõnikord on mul tunne nagu mõistaksid mind
Sina oled Sina
oo pika sabaga
nagu noorepõlvearmastus
absoluutne
täius
kingitus
õnne tipp
loodan
maailma
kunagi
näha veel
läbi Su silmade

Kõige hind
kuid mille siiski
veriselt vaatan ma
nüüd sind ja mõtlen
kas kõike seda oli vaja
kuid, mida ma ei mõista,
seda ei eksisteeri
ei ole, ega saagi olema

vaevalt ka vihm suudaks pesta
patud ja verepritsmed mu pealt
silmi sulgeda ei saa
suud avada ei ole võimalik
ja vaevalt, et mõeldagi

aga nüüd tean
kui mitte kõike
siis seda,
et verega saab pesta
küll ajutiselt aga saab
hetkeks tundsin ka ennast
hästi, üllatavalt

kallis,
kas andestad mulle
et verevanne võtan
ja sügisõhtutel mööda parke jalutan
otsides sind, kus iganes sa ka ei viibiks,
kes iganes sa ka ei oleks

kallis
andesta,
kas teed seda?

Sa ei ole mu teine, ega esimene
ammugi mitte viimane
aga tunnen -
olen ainulaadne ja minusugust enam maailm näe

nüüd vaid oodata jääb talve, lund,
et punane saaks liituda ja sulada üheks - valgega!

kas mõistad kallis, ma leian su....
kas see ongi armastuse hind
ilu armastava inimese
valus hind
elu hind

kuni hommik koidab ja algab öö
ilma ilu, elujõuta, koos üksindusega
kirikukellad löövad patuseid lööke,
see kõik toimub mu südames
mõistad?

ei olegi palunud
lihtsalt
ole homme õhtul pargis,
sa oled ju...kallis?

ja luba, et tuled lähemale
ning ma tervitan sind
üheskäes roos ja teises,
mis seljataga - nuga!

.




Vabandust, ma ei leia oma pulssi üles,
kas te saaksite mind aidata?
tõstab paluvalt pilku seina vastas istuv
tulevane neiu keemik.
Juuksed sorgus, huuled krimpsus, kätes suristav värin.
Katkiste saabastega kass.

Kuhu ta kadus siis?
tahan küsida, kuid hammustan põske, sest
värvikirevad kujutlused juba räägivad enda eest ja
milleks siis endale pettumust valmistada?
Tõega?
Nagu valedel polekski põhjust,
nagu nendes polekski ilu ja mustrit,
nagu ei painutakski ennast tõele taha ja ette.

Kas ma olen surnud?
Vaikin.
Ilmselt mitte, sest mina olen ju elus ja räägin siin…
Sinuga.
Surnutega ei saa rääkida ja mina olen elus.
Mis sellest, et kõrvaklappidesse uppunud ja elada ei oska.
Tühjustühjustühjus nagu kaheksast viieni töö.
Ei!
Elus oleme ikka.

Tüdruk ütleb midagi, midagi…
Pulss otsis kohta, kuhu minna.
Kohta?
Koht iseenda jaoks.
Kratsin kukalt.
Minul endal on palju kohtasid olnud:
puukuurides ja riitade taga, platvormidel ja sõrestikes,
muffinivormidest kaitserefleksides,
kookoselõhnaga udujuttudes…

Äkki viskasid prügikasti?
küsin ette mõtlemata.
Pearaputus. Ega ma arvanudki.
Ise viskan ka ainult tunde minema. Magamata päevi ja
tundmaõppimata öid.

Asun pulssi otsima, aga see põgeneb mu sõrmede eest minema.
Jookseb mööda keha laiali,
verejõest alla, sest sillaalune tilgub alkoholisegust.
Viskist ja rummist.
Džinn joodeldas end tagasi pudelisse
kuulen selgitust.
Jah? Jättis soovid täitmata ja
sügis looberdas elu vanadesse roobastesse?

Ikka alla ja alla.
Ootan, kas allapoole minejad ka
tagasi ülesse tulevad,
kui pulss kihvatab ja sulpsatab
tagaotsitavate ridadest välja.
Tüdruk ärkab silmad särama, krapsab püsti ja
kiirustab tikk-kontssaabastel minema.     

Toetan end madalatele lagedele ja
vaatan talle järgi.
Enne allakukkumist ongi
potentsiaal kõige suurem.

Oma pulssi pole ma kunagi leidnud,
näen vaid peegeldusena teiste silmades.

Ja peegelduses ei ole näha, kuidas
nõelun mälestused kinni ja
varastatud südamelöökidest kasvatan endale
uue
valehabeme.



.

Vaata minust läbi,
kui jälle on olnud päev,
mil olen kartnud, et ei tunne ära surma hingamiskahinat,

sest see kuuldub ikka nagu üks vana luuletus,
mida ma kogemata lugesin

ja mis vist ei lähegi meelest.


Vaata minust läbi,
kui olen taas unustanud tähed
taevas ja klaviatuuril
ja kirjutuslaual on kaanetu ja täpiline plekk-karp,
milles herkulo asemel on värvipliiatsid
-     kõik erineva pikkusega -
aga langenud lehed on ikka vihma värvi,

ja ma ei suuda valida, milliseks värvida
hariliku pliiatsiga visandatud
haruldaste inimeste kujud.

Alguses on kõik nagu ikka.
Alguses on alati nagu ikka.
See on see aeg, mil suflöörid võtavad
positsioonid sisse,
see aeg, mil paigaldatakse butafooria,
aeg asjade sisse minemiseks,
aeg huviretseptorite kõditamiseks,
aeg peibutusmängudeks:
tulen - ei tule,
olen - oh ei!

Kivid,
kui veerevad
toovad tarkust ja traumasid.

Piison taandub õhvakeseks,
nälg
supilöristamiseks,
janul on jalad ja tere-erutuse helklevad silmad.

Lauriito vahetab naljasooliku kiirete jalgade ja tegusate kelnerikäte vastu.
Käed kaunistavad meest
nagu elus nii ka elamustes.

Aurum vaatleb Tiliat ja teisi. Tal on suured ja mahtlikud silmad.
Hiljem veerevad sealt välja
vikerkaarevärvilised
villatordid.

Tafil toimub sünnitusvalude regressioon.
Mehine värk.
Eks mehed mõistavadki.

Mina sündisin eile! hüüatab Tolmukas,
samal ajal, kui kõik jälgivad
maanduva kiirrongi
surmakarjet.
Juba homme õitsevad Eestimaal tuhanded õied,
need isetolmlevad...

Refx kompab südamega
alanud ajastu õisi,
loputades loba seest kalliskivisid
muie habemelohus,
pöidla ja Pikk-Peetri vahel
õllepudel.

KarmikArm nuusutab tuult, iilid küsivad tõestamist,
1 pluss 1 on tõesti üksteist
vaba tõusmise teadust. Erk ja õhevil,
aampalkide tõhusus peegeldab Priidu
maailma meelepeteteks.
Kunas külastas mu maja Erato?
Kunas Euterpe?
Kellega jagan tuba?

Oliveri pihud on peidetud,
aga just seal
lööb ergama põline unistus
Poognast kui Uusimast Ajast

On Mereliilial haldjapilkude risttules
käsil viimane vaatlus Hõbemäele
ballaadide siidkleidisahinas
kui elavik.

Teab Saladin rohkem kui räägib.
Loitsude emakeeles
kompavad ta sõrmed süvale sõnadest,
sõnumi südames,
piripäkapikk sosistab Aimarile õrnu
unistusvirvendusi, hella-hundi-urinat,
tõusu-mõõnasid
kitarri ja kõrvu.

Kui Cameo tunneb, et tema on oma
inimene inimeste seas,
läheb ta lahti,
paisates öövärvid taevasse ja tõstab
pilguga poeedid
oma Parnassile.

On Kamskil kaasas side Elavate Maalt:
Mis sa vahid, töll!! ja
matsuga sajaks jagunev musi.
Külli unenägu ei lõpe hirmukarjatusega,
sest isemeelne öökamp võtab võlgu vaid
enda taskutest

teel eesriide taha,
teelt eesriide taha.

Tänases öös on 14 tähte. Roosiorg saab särama
paatosest ja põhutantsust.

Ikka kõrgemale!

Kõige kõrgemale tõstab Kotkas
iga üksiku väe
selles seikluses,
mida koolipapa eestlase traagikaks
nimetab,
kus hing vaimuga
flamenkot tantsib
ja kus

Poogna süda on alati siin,
kus mina sind
sina mind
läbi nahavabaduse
sama õhku hingamas näeb.