Vaid kahvatu kuu jälgis, kuidas üksik vari libises läbi linna. Vari oli ettevaatlik: peitis end põõsastes, varjus hoovisoppidesse, liibus vastu külma kiviseina, oodates kannatlikult õiget hetke, et edasi minna. Ta liikus nagu treenitud sõdur - küll hirmunud, kuid täis sihikindlust ja adrenaliini.

Meeter meetri, samm sammu haaval liikus ta eesmärgile lähemale. Lõpp juba paistis, kuid ta ei muutunud seepärast hooletuks, jälgides pingsalt iga heli ja liikumist selles magavas maailmas.

*

Millal muutub reaalsus mänguks ja mäng reaalsuseks, tõmmates lumepalli efektiga kaasa kõik oma teel? Millal on mängu puhul tegemist juba lihtsalt hullumeelse kinnisideega?

Siin ma nüüd olen. Süda puperdamas nagu vanainimesel, käed higised ja kramplikult valmis kohtuma tulevikuga.

Ma olen valmis... Ma ootan... Ma ootan, suutmata mõista, kuidas kõik see üldse nii kaugele läks. Ma nägin ju seda pealt, olin kohal, mängisin kaasa, kuid ikkagi ei jõua juhtunu mulle kohale.

Mäng on ju läbi! Või ei ole? Ei! Mäng on igavene! Mäng on lõpuni välja! Alati lõpuni välja!
Vaikus minu ümber... Ma kuulen iseenda mõtteid... Ma ootan... Nad tulevad... Varsti... Ma tunnen seda.

*

Alguses oli see tõesti vaid mäng. Mäng, mis tekkis suurest Kalle Blomkvisti lugemise vaimustusest. Ja nagu lapsed ikka, tahtsime me ahvi kombel järgi korrata raamatus olnud mõtteid. Nii tekkiski ka meil kaks leeri: Punased ja Valged. Kuna lilledest ei olnud meie kambas keegi väga vaimustuses, jätsime Roosi nime lõpust ära. Nüüd oli vaja vaid Suurmõmmikut, trofeed, mille nimel võidelda.

Anders, minu pinginaaber oli see, kes käis välja ühteaegu nii geniaalse kui ka jabura mõtte – meie trofeeks sai NäKA ehk NärimisKummist Asi. Alguses oli see lihtsalt väike hunnik nätsu – 5 pakki Hubba Bubbat, üks Stimorol ja 2 Orbitit, ehk kõik, mille me kotipõhjadest otsides avastasime ning taskuraha eest kokku suutsime klappida. Paari tunniga oli see läbi näritud ja ühtlaseks massiks kokku pressitud. See oli kirju, kleepuv, ligane ja jäle - igati poisilik - ning ignoreerides närimisest valusaks tõmbunud lõualuid, olime me nõus, et see oli perfektne.

Mäng iseenesest oli lihtne: NäKA pidi olema sinu poole valduses ja kaitse all. See, kelle käes oli NäKA, oli võitjate leer. NäKAt võis peita, seda võis varjata ja kasvõi maa alla matta – põhiline, et see oli sinu leeri käes. Kuid kui trofee vahetas omanikku, oli uus valdaja kohustatud selle NäKAle jäädvustama uue nätsu lisamisega. Siin oligi NäKA võlu – see ei olnud lihtsalt kivikuju nagu Suurmõmmik Kalle Blonkvistis, vaid kuju, mis talletas ka ajalugu.

Meie mängust sai suur hitt ning üha rohkem ja rohkem lapsi soovis sellega liituda. Varsti ununesid ka leerid ning igaüks oli vaid iseenda eest väljas. Mida rohkem lisandus mängijaid, seda kiiremini kasvas NäKA.

NäKA otsimine, omandamine või hoidmine oli kui iga lapse salajane missioon. Sellest ei räägitud enam omavahel - nii võinuks leerid taastuda ning keegi ei tahtnud oma võitu teistega jagada. Samuti ei toimunud otsingud enam kordagi päevavalges, vaid salaja hämaras. Ei olnud võõras olukord, kui sa õhtuti hämaras oma otsingutel vähemalt pooli klassikaaslasi kohtasid. Hetkeline võitja aga nautis kõditavat paranoiat kõige ja kõigi suhtes – tema käes oli maailma suurim aare ja ta pidi seda hoidma.

*

Me kasvasime suureks ja seda tegi ka NäKA. Mäng jäi vaid eliidi pärusmaaks, sest aastatega oli rusikasuurusest massist saanud väikese maja mahuga hunnik ja seda vedada ja veelvähem peita oli praktiliselt võimatu. Pealegi oli mäng saanud juba rahamaitse suhu – NäKA otsimiseks palgati dektektiive, vedamiseks rekkamehi ja kaitsmiseks kasutati turvafirmade abi.

Kuna NäKA ei olnud mitte lihtsalt hunnik nätsu, vaid hunnik, mille loomisele me kõik kaasa aitasime - ajalooline hunnik - ei tulnud keegi isegi mitte selle peale, et seda lihtsalt minema visata.

Kõik muutus ja lapsepõlve süütud, muretud mängud asendati täiskasvanute maailmaga. Võim ei tulnud enam koos NäKA-ga, vaid läbi pikkade vaevaliste salaplaanide ja kampaaniate, kuid see, kes sai lõpuks võimu enda kätte, sai selle ka NäKA üle.

Nii juhtuski, et üks võimulolnu otsustas, et mäng on nüüd läbi ja selle tähistuseks pani NäKA püsti keskväljakule nii, et kõik saaksid seda vaatamas käia ja mängu meenutada.

Huvitav on aga inimeste kollektiivne mälu ja tõik, et kui paar inimest otsustavad mängu lõpetada, ei lõpe see tingimata kõigi jaoks. Mäng kestis, kestis kauem kui keegi meist oleks arvanud.

*

Möödus aastaid. Valitsus vahetus, kuid NäKA jäi. Rohkemgi veel kui lihtsalt jäi. Ta muutus, ta kasvas. Aga mitte enam materiaalselt, nätsukuulikeste abil, vaid inimeste hingedes. Temast sai sümbol.

Osadele tähistas NäKA kunagisi võite, aegu, mil nad seda lapsepõlves omasid. Nad imetlesid mustreid, mida tekitasid erivärvilised nätsukuulid. Nad nägid selles kollektiivset tööd. Ja nad hakkasid iga aastaselt NäKA juures pidutsemas ja minevikku tähistamas käima.

Teistele, kes noorena küll seda otsisid, kuid kunagi leida ja vallata ei suutnud, tähistas NäKA nende läbikukkumist mängus. See oli kaotuse sümbol, millest nad iga päev bussiga mööda sõitsid. See oli suur ligane bakteritest ja süljest küllastunud ebamäärase kujuga jõletis.

Sümbolid on tähtsad. Need tuletavad meile meelde minevikku. Mineviku tõlgendamine on aga juba isiklik. Ehk polnud võit mitte lihtsalt võit, vaid ajutine närvikõdi teadmisega, et see poleigavene. Ehk polnud kaotus mitte lihtsalt kaotus, vaid otsimine ja mitte NäKA, vaid iseenda otsimine. Sümbolitel on tugev jõud.

Ja see jõud püsis. NäKA ei sümboliseerinud mitte ainult kaotust ja võitu, vaid ka Mängu ennast. Mängu, milles me kõik kunagi entusiastlikult kaasa lõime. See oli ka meie ühise mineviku sümbol.

Mõnda aega oli kõik hästi, kuni paar entusiasti avastasid sümboli võimu ja hakkasid seda ekspluateerima. Mis järgnes, üllatas meid kõiki.

Võta hulk inimesi, kellel on küll osaliselt ühine minevik, kuid on ka detailid, milles nende arvamus lahku läheb, ning hakka rõhuma nende erimeelsusele. See võib võtta päevi, nädalaid, kuid ehk isegi aastaid, kuid lõpptulemus on alati kindel. Alguses on entusiaste vähe, nad tunduvad hullumeelsetena, kuid siis tekib neid juurde ja nende sõnum ei tundugi enam nii arutu.

Inimene on karjaloom ning gruppidesse kuulumine on meile sisse kirjutatud. Me peame kuhugi kuuluma! Me tahame kuhugi kuuluda! Nii juhtuski, et paari hullu maailmavaade sai ühtäkki suure inimmassi maailmavaateks.
Mäss, mis järgnes, oli vaid väike osa massipsühhoosist, kuid see oli algus. See oli kui seeme inimeste hullumeelsuses...

...ja kui seemet korralikult kasta, võib sellest kasvada midagi suurt, ilusat ja ennenägematut.

*

Ma ootan... Nad tulevad!

Nüüd!

Higiste kätega tõmban relva kabuurist välja.

Tulge aga! Ma olen valmis!

NäKA, ma olen valmis!

Sinu nimel olen kõigeks valmis!

*

Lask läbistas öist vaikust nagu välk pimedust, kajades veel müristades tühjadel uulitsatel.

Kaks korravalvurit jooksid lasu suunas ning jäid siis kohale jõudnuna seisma.

„Ptüi, jälle! Mitmes see täna juba on? Kolmas?“

„Tegelikult seitsmes. Eelmise vahetuse ajal olevat ka neli tükki olnud. Täiskuu ajab neid vist rohkem välja. Viimase täiskuu ajal oli ned üle viiekümne nii, et tegelikult on praeguseni päris hästi läinud.“

„Täiskuu või mitte. Kurat, ma ei saa aru, mis paneb üht täiskasvanud inimest ennast kivistunud nätsukamakale ohverdama. No lihtsalt ei mõista.“

Paar hetke seisid mehed vaikuses.

„Noh, mis seal ikka. Kutsu brigaad kohale.“

Kalk täiskuu valgustas ebamäärase kujuga kivistunud massi ja jõuetut keha selle ees. Ta oli rahu ise. Ta täitis oma eesmärgi. Ta tegi seda, mida pidas õigeks.
Lahti vajunud suust kukkus välja roosakas näts.