Kuuseokstel lamavad lumemütsid sätendavad tähevalgel. On külm, on öö. Puude all valitsevat pimedust pehmendab teerajale langev tähevalgus, tekitades okstest ja neile sadanud lumest kitsukesele rajale fantastilisi, hirmutavaid kujundeid.

Vaikust, millest kajavad rütmiliselt läbi kõndija krudisevad sammud, häirivad üksikud naginad metsasügavusest. Pehme mütsatus, kui raske lumekoorem mõne kõrge puu otsast alla kukub. Üksik, kauge hundiulg...

Teekäija võpatab. Aeg on keskööst juba edasi liikunud, kuid hommik on veel kaugel. Surudes tugevamini pihku käeshoitavat kirvest, kiiredab ta sammu sel mägisel maastikul. Jääkristallideks muunduvad hingeõhupilved sagenevad. Ta kiirustab. Ta tahab juba koju, ent kodu on kaugel.

Ees paistab järjekordne pime teekäänak, mille üht poolt ääristab kõrge, järsk künkaserv. Väikesed, noored kuused, mis teekäija pea kõrgusel talve raskusest tee kohale koolduvad, pakuvad head varitsemispaika, kust saab...

Üksikud vandesõnad. Taskust võetud suurt tikku läites püüab rändaja oma pilku läbi pimeduse puurida, kuigi varasemad katsed on kinnitanud selle teo tagajärje vastupidisust. Siiski – lootus. Ta silmitseb peagi pea kohale jäävaid kuuski ning kirub ennast. Milleks sellised mõtted? Kes seal ikka varitseks?

Juba aastaid ei ole teada ühtegi juhust, mil metsloomad oleks inimesi maha murdnud. Inimene on looduse alistanud, muutnud selle taltsamaks, kui loodus ehk isegi oskas seda ette kujutada. Hiljuti nähtud telesaade viimasest Aafrikas vabas looduses elavast lõvist oleks justkui tempel selle vägivaldse vallutuse lõplikkusele.

Siiski tunduvad noored kuused pakkuvad ideaalset kohta, kus lebada, väristada jahierutuses lihaseid ja oodata, et siis teekäija lähenedes läbi pimeduse õhku söösta... Hetke liuelda talve karges, külmas õhus... Lüüa hambad saagi pehmesse kaela ning tunda suus sooja vere nii erakordset maitset... Söök... Soe söök...

Rändaja kergitas õlgu võbistades oma kasukakraed, kuulatas, pigistas kirvevart ja liikus edasi, silmad naelutatud puudele. Mõistuse kinnitus, et seal ei ole midagi, kedagi ohtlikku, tema kõrvu enam ei jõudnud. Jõudis hoopis oksapraksatus tema selja tagant. Järsult ringi pöörates sattus kõndija jalg raja kõrvale pehmesse hange ning ta vajus põlvili lumme. Käsi tõusis kirvest tõstes. Mis iganes ka ei tuleks.

Higipiisad, mis olid otsaesiselt rändaja silmadele voolanud, hakkasid öises pakases jäätuma, kuni ta liikumatult, hinge kinni pidades ootas, valmis kõigeks. Midagi ei juhtunud. Siis ahmis ta õhku. Hapnikuvajadus andis end tunda. Ta ajas end vaikselt püsti. Paarkümmend meetrit eemal, juba läbitud teerajal oli mingi tume kogu. Aeglaselt lähemale astudes süütas ta uue tiku, varjates kirvega otsese valguse eest silmi.

Rändaja hakkas naerma. Vabanenult, õnneliku inimese naeru. Teerajal oli suur, lume raskuse all murdunud kuuseoks. Ta naeris, saades täielikult aru oma hirmu mõttetusest.

Ta pööras ringi ja hakkas edasi astuma. Kuused, milleni ta jõudnud olid, tundusid nii väikestena. Ta naeratas, naeris mõttes oma rumalust. Loomad ei ründa ju enam inimesi. Seda pole nii kaua juhtunud ja ei juhtu ka sellel ööl. Miks peaks? Ta turtsatas.

Vaikne sahin ning sellele järgnev terav ragin. Nüüd juba otse pea kohal, otse nende kuuskede vahelt. Ja tunne, et süda ei tööta, et see on kukkunud madalamale saabastest. Vaid viivuks mees tardus, siis kandsid jalad teda edasi. Kiiremini, kui ta uskus end paksus lumes suutvat. Joostes, kirves ikka käes. Oksad, mis raja kohale vajunud, peksmas külmast kipitavat nägu.

Milleks? Kõige rumalam on joosta, karjus mõistus, kuid kõrvad kuulasid vaid hirmu. Lihased allusid vaid ürghirmule. Pimedakartusele. Mõistus suutis teha vaid nii palju, et lihased ei viskaks ära liigset raskust – kirvest. Mis iganes – seda võis veel vaja minna.

Eemalt, puude vahelt paistis valgust, läbi puude kumas tuli. Mitte mõnest aknast paistev valgus, aga tuli – ehtne, soe, leegitsev lõkketuli. Inimesed!

Rändaja võttis viimase jõu kokku, sest selja tagant arvas ta kuulvat uut praksatust, sahinat. Lähemalt kui varemalt. Juba märkas ta läbi pingutusest uduste silmade inimesi lõkke ümber, kuulis nende hääli.

Õnneks! Noored mehed! Nad aitavad!

Lõkke äärde kokkutassitud okstekuhjal komistades ja lumme kukkudes suutis ta välja hingata vaid ühe sõna.

„Aidake!”

Vaikus.

Jalahoop, mis teda roietesse tabas, paiskas mehe tagasi. Naer.

„Joodik selline!”

Rändaja ajas end püsti. Valu oli kadunud. Hirm oli kadunud.

Uut lööki, rusikat, mis tema kulmu tabas, ta enam ei tundnud. Ta naeris. Raev vaid irvitas tema silmis.

„Kuradi loomad!”

Teekäija tõstis kirve ja lõi. Mitu korda.

Siis istus ta lõkke äärde ja võttis kindad käest.

Daša ja Maša käisid koos küll juba lasteaia samas rühmas, ent sõbrannadeks said nad siiski alles põhikoolis, vist viiendas või kuuendas klassis, kui märgati esimest ühist huvi - poiste imetlemist ja nende tagarääkimist. Kirumisseansside käigus avastati enamatki - neile mõlemale meeldib sama stiili muusika, šopatakse samades keskustes, isegi suitsu käidi tegemas samadel vahetundidel, kuid seni veel erinevates nurgatagustes. Dašast ja Mašast said sõbrannad, kes iga oma hetke veetsid koos - kord olid nad popid, siis ajas tänavalt leitud underground-kultuur nende juuksed püsti ning riided nahkseks. Keskkooli viimaseks klassiks nende välimus ja attitude siiski normaliseerusid (sotsiaalselt märkamatu tavainimese mõttemaailma jaoks) ja õpetajad julgesid nendega ka klassiruumidest väljaspool suhelda.

Mõlemad noored ja kenad neiud olid selleks ajaks kogunud ka päris pika nimekirja erinevatest suhetest poiste, noormeeste ja Daša puhul ka meestega. Daša elas keskkooli viimastel aastatel juba kooselu Miša-nimelise lakkekrantsiga, kes küll midagi ilusat teha ega öelda ei osanud, ent naistest on alati raske aru saada olnud. Maša oli see-eest oma hoopis rohkemates suhetes suutnud pikalt saata kõik jorsid, kelle idee suhetest joonistub välja pildil, millel mehe käsi on naise püksis. Maša küll mõtles igatsevalt kõikvõimalikele seksiga seonduvatele tegevustele, ent julguse puudus ja vene hinge uhkus ei lubanud kuttide kätel pimedas rindade mudimisest kaugemale minna.

Muidugi takkajärgi vaadates ei toonud see uhkus ja ootamine endaga kaasa väga häid tagajärgi, sest kui Maša iha võimatuks muutus ja ta oma käitumise üle kontrolli kaotades enda süütuse ning keha ühele läbirändavale burjaadile kinkis, sai ta enda teadmata-soovimata ka vastukingituse, mis hakkas iga nädalaga tema taljest üha rohkem välja paistma. Kindlameelse abordivastasena ja meeldiva välimusega burjaadi mälestuseks otsustas ta lapse siiski saada.

Veel enne seda olid kaks sõbrannat aga ülikoolidesse astunud, erinevatesse, sest midagi oli neil siiski erinevat - nägemused tulevasest teenimisallikast nimelt. Tekkisid uued ühised tuttavad ja ühel ilusal õhtul koos uue sõbranna Natašaga Terrariumisse peole minnes kohtas Maša seal Pašat, mitte küll burjaadi välimusega, kuid tarkade silmadega ja Armani sviitrit kandvat noort meest.

Hiljem Maša meenutas veel korduvalt, kui väga oli tal vedanud, et see lühikest kasvu habemik - Paul oli vist nimi - ei olnud andunult kokku kukkunud pärast meeletut sissejoodetud abisindi- ja silmatilgakogust - muidu oleksid nad selle kääbuse kolmekesti lähimale tühermaale lohistanud ja tema kullakotis korraliku inventuuri teinud. Ja Paša oleks leidmata jäänud...

Aga Paša osutus päris armsaks tegelaseks, kelle totaalset emotsionaalset tuimust ja oskamatust end naisterahvale ligitõmbavaks teha tasakaalustas, ei, ülekaalustas korralik rahakott ja majanduse keerdkäike kuradima hästi lõikav aju. Tulevikuga mees, mõtles Maša, kui Paša oli teada saanud tema rasedusest ja selle peale "ahah." (ilma hüüumärgita) öeldes telekast uudiseid edasi vaadanud.

Vahelemärkuseks niipalju, et kolm hommikut hiljem poetas Paša kahe kohvilonksu vahele, et küll nad kunagi saavad ka ENDA lapse.

Maša ja Paša suhe arenes tormilise kiirusega - Maša nägi viimaks ometi tundeid, millest oli unistanud juba ajast, kui naabermaja poisid olid talle liivakastis ämbritäie liiva pähe kallanud (lugejate lohutuseks - ämber oli väike), ja kirge, mis eredus kahvatas päikese.

*
vahelepõige autori poolt tehtud interjvuusse Pašaga

W. Hocares: Kuidas teile praegu meenub teie suhte algus?
Paša: See oli... Millal see nüüd oligi? (sügab mõtlikul ilmel kukalt, vastab telefonis saabunud küsimusele firma edasise tegevusplaani kohta, sügab veel kukalt, siis veel midagi)
WH : Jah?
P : Mingil hetkel ma märkasin, et toidupoes läheb rohkem raha ja raamatupidaja avastas, et minu juurde on kolinud veel üks inimene.
WH : Ehh? (Ma olen tõsiselt juhm)
P : Jah, ja siis kui mu makstavate maksude hulka ilmus mingil kuul 128 kroonine telefoniarve numbrile, mida mäletasin oma telefonist, siis teatas raamatupidaja, et ma olin abiellunud. Huvitav... (Paša sügab lõuga)
WH : Ja see on kõik??? (Mul on vist samasugune ilme kui siis, kui Paul mulle esimest korda õllekannuga vastu lagipead virutas)
P : Aaa... Ei ole. Ma mäletan häguselt, et minu elu, mis seondus seksuaalse aktiivsusega, muutus tasakaalustatumaks.
WH : Tahate sellest täpsemalt rääkida?
P : Miks mitte? Mees peab olema uhke, kui tal on regulaarne, kõiki tema füüsilisi vajadusi rahuldav seksuaalne suhe.
(Vaatan Paša tuima nägu ja midagi kihvatab sees, pannes mind esitama küsimust, mis mind tavaliselt teiste meeste puhul ei huvita, aga sellise frukti puhul küll)
WH : Regulaarsus on hea jah. Mida tähendab regulaarsus teie puhul?
P : Noh. (Jess - ta punastas.) See on küll väga isiklik küsimus, aga teile kui õigluse poolest tuntud kirjutajale ma võin vist vastata, kartmata enda naeruvääristamist. (Paša tõmbab hinge, tema sõrmed liiguvad miskipärast mõtete saateks, siis vaatab mulle naeratades otsa) No kord kuus kindlasti, mõnikord ka kaks, kui Maša väga peale käima hakkab. (Mu suu vajub seepeale lahti.) Jah, ma tean küll. Ma tean, et seda on palju. Maša tahaks tegelikult rohkem, pea igal teisel päeval, aga mul pole veel õnnestunud teda veenda, et ta arstile läheks. Ta ütleb alati, et see maksab liiga palju, et ta ei tahaks lisaks oma telefoniarvetele mulle lisakulutusi põhjustada.
(Olen end vaikselt püsti ajanud ja hiilin ukse poole.)
WH : Aga ma peaksin nüüd ruttama. Üks intervjuuväline küsimus veel. Kas ma tohiksin Maša reede õhtul restorani kutsuda? Ma tean nimelt paari asja, mis võivad tema probleeme lahendada, ja ma tõesti sooviksin aidata. Nii halb on ju teada, et nõnda kena välimusega naine peab selliste piinade all kannatama.
P : Jah, loomulikult. Ma saadan teile tema telefoninumbri meilile. Muidugi kutsuge. Mul on nagunii tähtis film sel ajal televiisorist.
WH : Aga olgu... Ma ruttan nüüd. Kõike head teile. Mees...

*

Ühel Maša ja Paša korraldatud pereüritusel tutvustati Dašale, kes oli selleks ajaks Mišast lahku läinud, Paša veetlevat tädipoega Sašat. Noorte vahel tekkis tõmme, sest Daša nägi Sašas kõike seda, mis puudus tema eelmisel tüübil, sel lakkekrantsil. Neiu küll kahtlustas, et Paša tuimus võib osutuda geneetiliseks möödapanekuks looduse poolt ja ilmneda ka tema sugulastel (Daša oli alati nutikas olnud - ka seekord oli tal õigus), aga nii väga oli ta igatsenud kindlat kindlustunnet pakkuvat suhet ja nii need leivad ühte kappi pandigi.

Peagi sündis nende perre pisipoeg, kes nimetati rahvusliku uhkusega Aljoša-Velikij-Andrjuušaks. Kõik tundus korras olevat, ent Daša emotsionaalsusest pakatav ja mis veelgi tähtsam, seda vajav hing hakkas pärast pooleteist aastast kooselu tunnete poolest mitte kunagi ärganud Sašaga rahutuks muutma. No kaua sa kannatad, kui mees märkab sind ainult siis, kui sa poest liiga palju süüa ostad ja seega perekonna väljaminekuid suurendad!

Rahutus kasvas ja teinekord oma muresid Maša või Natašaga arutades ta ka rääkis oma soovidest. Mõlemad sõbrannad mõistsid teda. Eriti Maša, kel oli ka selleks ajaks juba teine laps seekord siis abikaasa Pašaga, mis pani naist ennastki mõnikord külmadel õhtutundidel imestama. Aga Maša võttis elu nii, et kuhu sa, kurat, ikka kahe erineva isa lapsega lähed. Pigem eelistas ta neid juba paar aastat kestvaid harvu, kuid siiski meeldejäävaid kohtumisi tuttava meesterahvaga.

Daša sellest muidugi ei teadnud ja nii ta veetiski oma päevi ja õhtuid üksinduses piineldes. Saatusel olid Dašaga aga paremad plaanid.

Kord kaubanduskeskuses järjekordsel toiduretkel olles (Saša arvas siiani, et nad tellivad toitu kusagilt valmistoodanguna), märkas ta suhkruriiulite vahel pikakasvulist meesterahvast, kes talle naeratas. Ehmunud sellisest tähelepanust (Saša teadis Daša soolist kuuluvust veelgi harvemini, kui teadis seda tema tädipoeg enda naise puhul - seega oli naisel tekkinud arvamus endast kui täiesti tähelepanematust looduse toodangust), pöördus naine ringi ja kiirustas järgmisi asju otsima. Lihariiulite vahele astudes märkas ta meest just sinki korvi panemas. Tardumine peatas ta taandumise hetkeks ja sellest piisas. Uus naeratus lõi otse põlvedesse ja vaevu püsti püsides komberdas naine tagasi otsustades, et täna söövad nad kodus liha asemel kala.

"Paluks kolm suitsuturska," kuulis ta enda kõrvalt sügavat häält, kui oli kummardunud lõhet korvi panema. Pilku tõstes vaatas ta otse võõra tumepruunidesse, naeratavatesse silmadesse. Ka mees naeratas, kui Dašat silmitses. "Tere jälle! Kuna me nagunii igal pool koos käime, siis võiks ka tutvuda. Mina olen Griša."

Daša vajus. Mitte küll seal keskuses, aga järgneva kolme kuu jooksul vajus ta sügavamale tunnetesse, kui ta isegi arvanuks end võimeline olevat. Griša pakkus talle kõike ja enamatki veel. Sõnad tema kaunidusest, lähedus nende kohtumishetkil, füüsilise kontakti paradiisitunnetus - see kõik tundus mehega nii loomulik, aga ega Griša sellega piirdunud: lubanud Dašale tähed ja kuu taevast alla tuua, oli mees möödaminnes kaasa haaranud ka paar ilusamat planeeti.

Poole aasta pärast otsustas naine kõige eelnevaga lõpu teha ja astuda tervenisti maailma, mida pakkus talle Griša - mitte nii kindlasse ja rahulikku kui oli seda Saša oma, ent see-eest nii elusasse. Daša võttis väikese Aljoša-Velikij-Andrjuuša käekõrvale ja kolis oma seitsme vajalikuma asjaga (hambahari, -pasta, vanaemalt saadud juuksehari, vanaisa tehtud tugitool, voodikate, lambivari ja liivakühvel) Griša väikesesse metsamajja.

Kõik oli hästi. Mitte küll nii majanduslikult külluslikult hästi nagu seda oli võimaldanud elu Saša juures selle kesklinna villas, kuid Daša tundis esimest korda elus, et ta on õnnelik. Algusest lõpuni, tervenisti, iga viimase rakuga oma kehast.

Soovides neid ülimaid tundeid ja emotsioone ka oma lähedasemate inimestega jagada, kutsus ta oma sõbrannad aiapeole. Nataša vastas kohe rõõmsa jaatusega, ent Mašalt ta kohe vastust ei saanud. Lõpuks otsustas Daša helistada.

"Mul on hea meel, et sul läheb hästi, aga ma ei saa. Meil tulevad sõbrad külla."

"Aga kes siis mina sulle olen?"

"Sina?" Pikk vaikus telefonis. "Sina oled Daša."

(LÕPP... praegu)

kanepisse peidan oma mured
oma mustad mõtted
hingehaigused

kaovad need kui sügisesed kured

kaugustesse mõõtmatuisse
ära hingest
peast ja kehast

õigsuses ei ole kindel veel
kuid sammu astun
võtan kanepi

ja tardun
korraks
vaid südamelöögiks

veel kõhklen, et kas ainus see tee
mis rahuni viib

ja selgus

taas haaran siis
kanepist, mis punutud on nööriks

Elu meistrikojas
sa õppisid kunsti

Kristallpokaal

selle särasse panid sa enda
oma mõtted ja soovid
unelmad
kingiks talle,
kes hoolib

oma süütuse
toetavaks jalaks

oma armastust
pokaali
täis sa valad

ulatad mulle
seistes mu ees

võtan vastu
su kingi
su elu
rüüpan

sülitan
pokaali minema viskan

puruneb miljoniks killuks see

lahkudes kehitan õlgu
muigan
"Who cares?!"

*

"Hei, Nick!"

Nick, täisnimega Nicholas Springfield, vaatas hüüdja poole. Juba enne, kui tema pilk ligisörkival Andrew'l peatus, teadis ta juba tolle hääletooni kuuldes, milline tuju sõbral on. Reibas hääl üritas varjata sõbra hingel lasuvat muret, ent see reipus ei petnud Nicki. Ja Andy teadis seda. Nicki kõrvale jõudnud, aeglustas ta tempo nende tavalise kõndimiskiiruseni.

"Lähed Darnalli?" päris Andy pärast mõneminutilist vaikust, mille vältel mehed olid jõudnud au anda kahele kolonelile ja ühele kolonel-leitnandile. Nick noogutas vaevumärgatavalt. "Rohud ei aita?"

"Ei, aga ma tahan oma une korda saada enne, kui ma koju lähen. Claire saab veel aru, aga Mandy..." Õrn naeratus ilmus korraks mehe karmile näole, kui ta oma naist ja nelja-aastast tütart meenutas. Andy patsutas sõpra õlale.

Sõnu polnud vaja. Koosoldud nädalad ja kuud nii Afganistaanis kui Iraagis olid kahe leitnandi vahelise mõistmise teinud peaaegu täiuslikuks. Oli aegu, kui rindejoone taga luurel olles ei saanud nad päevade kaupa sõnagi valjult väja öelda, kuid ometi olid siiski toimunud pikad hääletud vestlused. Nad teadsid, kuidas teine mõtleb ja sellest piisas.

"Ometi räägitakse, et Samuels on üks parimaid meie tegevteenistuse spetsialiste selles valdkonnas. Ega ta muidu siin poleks," arvas Andy.

Pool aastat ei olnud nad enam ühelgi operatsioonil käinud ning see vaikne olesklemine oli sõbra tavalisest jutukamaks teinud, märkas Nick. Ent ometi oli tal õigus. Major Samuels ei töötaks riigi suurimas sõjaväebaasis osakonna juhatajana. Ent siiski ei olnud need kümned visiidid Nicki olemist paremaks teinud.

"Tuled sisse ka?" päris Nick, kui nad haigla peaukse juurde jõudsid. Andy noogutas.

"Ma ootan koridoris. Lootuses, et Elsa mööda jalutab," irvitas sõber, libistades silmadega üle peaukse kõrval oleva sildi.

Darnall Army Community Hospital.

Õnneks oli major Samuels oma kabinetis ja üksi. Tal poleks olnud tuju pikalt oodata, mõtles Nick, kui ta psühhiaatri uksest sisse astus.

Hetkeline valveseisang, siis osutas major mugavale tugitoolile kohe teisel pool tema suurt töölauda. NIck võttis seal istet, tundes kerget ebamugavust. Major vaatas talle otsa.

"Mitmes kord see teil siin on, leitnant?" küsis ta ootamatult.

Nick tardus. Keskealise majori küsimus oli erinev tavalisest, kui tunti huvi tema enesetunde vastu. Seekordne küsimus oli... teistsugune. Ta nihutas end toolis, et end mugavamalt tunda, mõtles natuke neile möödunud visiitidele ja pööras pilgu akna poole.

Eemal väljakul paistis rühm operatsioonile minejaid. Taaskord Iraak, meenus Nickile ja läbi kuuldud kõnekatkete jõudis temani ka mälestus lausest, kus major Samuelsi mainiti samuti minejate seas. Loomulikult - Iraak ei olnud parim koht töötamiseks. Kuigi üldine olukord oli rahulik, leidus siiski mässulisi, kes ei suhtunud soosivalt võõrvägede kohalollu. Toimus intsidente ja seepärast oli loomulik, et lisaks meedikuile oli seal tarvis ka neid, kes suudaksid aidata nähtud õuduste unustamisel.

Paar aastat tagasi, kui ta ise oli Iraagis teenistust lõpetamas, suhtus ta üleolevalt kõigisse, kes pakkusid talle füüsilise meditsiini kõrvale ka emotsionaalset esmaabi. Oli ta ju aastaid end selleks tööks treeninud. Hästi treeninud, sest ükski neist kordadest, kui ta mõnel rätipeal oli hääletult kõri läbi lõiganud, talle öösiti unedesse ei ilmunud. See oli loomulik - selleks oli ta valmistunud.

Ent Iraagist naastes, poolteist kuud pärast rahulikku elu kodumaal, hakkasid Nickil korduma unenäod iraaklaste ja afgaanide lastest, kõigil masendunud ja lootusetud pilgud nagu Nick oli neid näinud lastel, kes seisid oma vanemate laipade kõrval. Lihtsalt seisid, ilma ühegi pisarata.

Need lapsed, nende pilgud olidki viimaste kuude jooksul olnud Nicki öised kaaslased. Ei tilkagi verd. Vaid lapsed ja silmad.

Nick ajas end sirgu.

"Ma arvan, et kakskümmend kuus korda, major," vastas ta häält rahulikuks sundides.

"Hmm..." Major tõmbas käega üle oma hõrenevate juuste, libistades silmadega üle Nicki toimiku avatud lehekülgede. "Ja ükski neist neljast ravist pole probleemi isegi kergendanud. Ei, see ei ole küsimus, leitnant," lisas Samuels ruttu, kui märkas Nicki suud avavat. "Võib-olla tuleks teil loobuda aktiivsest teenistusest, ent ma tean, et te olete selle vastu. Armastus kodumaa vastu, kohusetunne ja kõik see muu jura hoiab teid relvil."

"Major." Nick oli nende sõnade peale kangestunud.

"Jajah. Ma tean küll. Ma tean, mida teie operatsioonid endast tegelikult kujutavad," muigas Samuels. Natuke sarkastilisemalt kui tavaliselt. "Teid painavad lapsed ja nende silmad, ent te suhtute täiesti normaalselt nende vanemate tapmisse ja vägistamisse. Ei ole neid kokkusurutud rusikaid vaja, leitnant. Selleks te oletegi. Selleks teid siin treeniti. Te ei ole esimene, kes siin minu juures oma muresid kurdab. Ma tean, mis seal toimub, kuigi ma pole veel ise ühelgi missioonil käinud. Ma tean." Samuels võttis laualt pooliku tassi piimakohviga ja vaatas seda pikalt enne, kui sealt väikese lonksu võttis. "Ja nii huvitav, kui see ka ei tunduks, ei ole keegi teist mulle veel rääkinud, et teid häiriks see, kuidas te neid inimesi seal tapate või alandate. Ei - teid häirivad pisiasjad. Teie mõistus on juba niisuguseks kujundatud, et need tegevused peavad normaalsetena näima. Tegelikult on aga nii, et mõistus saab toimuvast õigesti aru, kui nende sisseõpitud blokeeringute pärast peab leidma uued väljundid. Lapsed, silmad, purunenud majad, surnud koerad-kassid - mida iganes."

"Mida te sellega öelda tahate, major?" vaatas segaduses Nick majorit.

"Tegelikult on mul teile hea uudis, leitnant Springfield. Pärast seda, kui ma teada sain, et lähen ise ka Iraaki, käisin ma veel viimasel erialasel nõupidamisel. Seal olid kohal päris mitmed kolleegid, kes igapäevaselt puutuvad kokku missioondelt tagasitulnutega. Pärast kõnede ametlikku osa istusime nendega eraldi maha, et arutada sedasama probleemi, mis teidki vaevab, leitnant, ja ma arvan, et leidsime lõpuks ühe teoreetiliselt üsna efektiivse ravimeetodi. Ma arvan, et see peaks teie painajate puhul aitama." Samuels vedas sõrmega mööda Nicki toimikut, uurides tähelepanelikult paari allajoonitud lõiku ja avas siis sahtli.

"See on hea, sest ma lähen kahe nädala pärast koju. Kahekuulisele puhkusele," sõnas Nick kergendust tundes ja nõjatus lõpuks tugitooli seljatoele. "Mis ravi see selline on?"

Sahtlist majori kätte ilmunud püstol kerkis Nicki peaga samale kõrgusele.

"Tina," vastas psühhiaater flegmaatiliselt ning vajutas päästikule. Hämmeldunud ilme näol, kustus elu Nicki silmades. "Aga ma ei arva, et see oleks sinule hea." Major Samuels suunas püstoli uksele. Ta oli hoolikalt tutvunud leitnant Springfieldi toimikuga. Kui uks avanes, vajutas ta veelkord päästikule. Andy, toimiku järgi Nicki lahutamatu kaaslane, vajus tagasi koridori sama hämmeldunud ilmel kui tema sõber tugitooli mõned hetked varem.

Psühhiaater pani püstoli lauale ning asetas selle kõrvale varem valmis kirjutatud kirja. Siis võttis ta sahtlist kaks käsiautomaati ja tõusis. Kindlal sammul astus ta ukse poole, kuulates koridorist kostuvat häältemüdinat.

"Või teda hirmutavad silmad! Häh!"

Major Samuelsi kabineti poole jooksvad inimesed nägid psühhiaatrit oma toast väljumas. Ja siis nägid nad kahte enda poole suunatud P90 automaati. Ja siis kuulsid nad laske.

Kui neil vedas...