Armastus peidus on väikestes asjades
pilkudes, naerudes, käsikäes käikudes
väikses kurgiga purgis ja pehmetes patjades
asjus mis ütlesid silmade läikides
Selles kuis käitud ja milline oled
Selles mis tunne on sees kui sind näen
Selles igatsuses, kui sa minuga pole
Ja õnnes kui koidab me kohtumispäev...

Kuigi õhtu juba siginema hakkas, oli päike ikka veel kõrgel. Linnud siristasid magusasti laulda ja jalgu kraapiv kastehein eritas mõnusat värsket lõhna. Törwa taat istus tare ees pingil ning popsis piipu. See suvi oli ilusti alanud ja kui lindude järgi võtta, pidi taadi arust aina paremaks minema. Taat hakkas just piipu uuesti täis toppima, kui Krantsmak järsku jubedasti klähvima pistis. Et peni taati seni ikka hästi teeninud oli tõusis taat püsti, et vaadata, mis koera nõnda ärritada võis. Tee pealt paistis keegi tulevat. „Vait, va krants!“, käratas taat, ise sisimas uhkust tundes, et koer nõnda hästi kodu hoiab. Koer rahunes ja sörkis taadi kannul tulijale vastu.

„Kas sa näe. Linaoja noorperemees ise.“ Taat pistis piibu uuesti hambu ja naeratas noormehele lõbusalt. „Mis tuuled sind siis seia tuuvad?“

„Tervist sullegi, Peet. Eks ikka nõu küsima ja teeneid paluma.“
Peet muigas omaette ja vaatles silmanurgast läbi tossupilve kavalalt poissi.

„Kas sinul Kaarel siis omal pead otsas pole, et minu vanamehenässi juure tuled? Kas nad sial linnas koolis sulle kedagist ei õpetand, et sa oma noore peaga isi hakkama ei saa?“

Kaarel lõi silmad maha ja värvus näost üsna küpse tomati karva. Tõepoolest. Oli ta ju poisipõlvest peale erilist nutikust üles näidanud ning hiljaaegu isegi Tartus koolitarkust nõudmas käinud. Külarahvale see eriti meele järele polnud. Isagi oli öelnud, et poiss peab maad harima, mitte kirjatarkust taga ajama. Kuid Kaarli kange meel ja teadmahimu oli nõnda suur, et ta isa siiski ära oli rääkind. Nüüd oli isa juba aastakese surnud ja Kaarel oli oma kodutallu naasnud, et majapidamine üle võtta.

„Eks nad mulle ikka üht-teist õpetasid. Kirjatähti ja looduse tarkust. Isegi rehkendada oskan ilma näppe-varbaid abiks võtmata, kuid egas elutarkust koolist saa.“, proovis poiss Törwa taadile meele järele olla.

„No ets kae. Eks sa tule siis sisse. Võtame sinuga kapakese mõdu ja räägid siis mulle, mis sinule südame pääle käib. Eks ligimest tule ikki aidata, liiati veel et oma küla poiss.“

Peet hakkas oma töntsil sammul tare poole tatsama, Krantsmak truult kõrval. Kaarel kehitas õlgu ja järgnes.

Törwa taluhoone oli pisike ja madal. Tegelikult oli see kunagine rehehoone, millest Peedu vanavanemad aastaid tagasi elumaja olid vorminud. Kaarel kummardas, et ukseavas mitte pead ära lüüa ning seisis hetke pärast pisikeses tahmunud seintega hämaras toas.

„Võta istet“, pakkus Peet ja läks ise sahvri kallale nahistama. Tagasi tulles olid tal käes kaks igivana välimusega kasetohust kappa ja vitstega punnpudel.

„Nõnnaviisi“, ohkas vanamees istudes ja mõdu kallates. „Räägi nüüd Kaarel-poiss, mis sul mureks.“

„Noh. Asjalood on sedapsi, et naine on mul nüüd juba kaheksa kuud raskejalgne.“ Kaarel rüüpas kapast märjukest ja jätkas, „Viga on selles, et Moona kangesti ebausklik on. Esiti sai temaga veel asjalikult läbi saadud aga viimasel ajal on ta puhta ära hirmunud. Räägib ikka, et maja paha koha peale on sattunud ning et tema ennem last ilmale tuua ei või, kui maja sisse õnnistatud ja kuri välja aetud. Aga et ennem ikka jälile tuleb saada, kust kaudu kuri meie õuele on pääsnud.“

„Selliste asjade jaoks on seni ikka kirikhärra kohale taritud, et tema jumalasõnaga kurja välja lööks. Ei mõista mina, kuidas ma teid aidata saaksin.“ Taat oli uuesti piibu läitnud ning vaatas mureliku, kuid samas uudishimuliku näoga Kaarlile otsa.

„Sellega on asi jälle nõnda, et minu Moona üldsegi ristiusku ei tunnista. Tema ütleb, et kirikhärra ei saavat siin miskit teha, vaid et tarka tarvis on, kes vanu kunste veel mäletab. Et mina teda muud moodi rahulikuks ei saanud, tulin ma sinu juurde. Ema ikka rääkis, et sina kunsti valdad.“

Taat mõõtis pika pilguga Kaarlit, vangutas siis murelikult pead ning lahkus ruumist. Hetke pärast tuli tagasi ja ulatas Kaarlile kanepise nööri otsas rippuva mündi.

„Anna see oma naisele. Ja lauba õhtal ole kodus. Ma tulen läbi, eks siis vaatame mis sest saab.“

***

Kaarel istus vihaselt laua ääres. Tont seda Törwa vanameest võtku. Mina kutsun teda naist maha rahustama, tema aga tuleb ja keerab kõik veel rohkem pea peale. Kibedalt meenutas mees vanataadi sõnu:

„Suur kuri on selle maalapi peale laskund. Ära on neetud see koht, vaat mis. Hiiesaare haldjad ise on siia needuse pannud, sest et nende koda rüüstati. Siis kui Päästale linnust ehitati, jäänud meestel suuri rauakive puudu. Lõpuks tassind nemad siis Hiiesaare ohvrikivi seia alusraamiks, mispeale Hiiesaar ise mööda Perno jõge allavoolu minema triivind. Hiiesaare haldjad Tõnn ja Liisu panid suurest vihast kivile needuse, mis hiljem linnuse kogu täiega endasse mähkis. See linnus on siinsamas majakohal olnud ning eks see kivi kah siin kusagil maapõues passi. Ometi on selle needuse vastu rohtu leida. Seal, kus Hiiesaar ennevanasti asus, seisab jões suur raudrahn. Moorits on tema nimi. Ka Hiiesaare ohvrikivi saand säält jõudu ennem kui tema minema tassiti. Mooritsale peadki sina jaaniöösel, siis kui vaimude tund täis saab, ohvrit tooma. Siis saab vast sinu õu sest needusest vabaks. Musta talle kontidest ristimärgi annan ma sulle. Vaata, et sa ise ühes oma naisega selle peale puhud. Siis jätab Moorits teid meelle ja juhib kurja teist eemale…“

Veel nii mõndagi oli Peet rääkinud. Ikka Hiiesaarest ja Mooritsast. Ja ikka nõnda, et Moona enam mitte rahu ei saanud. Nüüd ei jäänudki Kaarlil muud üle, kui Jaaniööd oodata ja puhutud kontide ja Peedu antud loitsimistega rahnu juurde sõita.

*

„Kaarel. Kaarel!“ Moona seisis uksel ja hõikas üle hoovi pimedusse. Kaarel tuli raskel sammul jõe kalda poolt.

„Mis on?“

„Võta see…“, Moona ulatas Kaarlile Peedu saadetud mündi. „See hoiab sind kaitstult.“

Kaarel oleks tahtnud selle mündi ühes Peeduga vette visata, kuid et ta oma õrnas olekus naist mitte ärritada ei tahtnud, riputas ta selle siiski kaela. Siis astus ta paati ning lükkas ennast kaldast lahti. Aega veel iseenesest oli, kuid Moona polnud tahtnud, et Kaarel hiljaks jääb ning oli seetõttu isegi õhtusöögi talle kotti kaasa pannud. Nii ta siis istuski keset mustavat vett ja järas ikka veel auravaid kanakintse. Kui ta söönud oli, asus ta ristimärki uurima. Nägi teine üpris tavaline välja, kui jätta tähele panemata piinlikku hoolitsust, millega konte puhastatud oli. Koos hoidis seda samasugune kanepine nöör, mille otsas too müntki rippus. Kaarel ohkas. Ise ei uskunud ta mitte sõnagi ühestki needusest, ega soovinud tegelikult midagi mingile kivile ohverdada. Tüdinult avas ta koti, et luu-rist tagasi panna. See aga libises tema rasvaste näppude vahelt vette. Kaarel kirus omaette. Seda nüüd küll vaja ei olnud. Mida teha? Tagasi minna, et uut risti küsida, ta ei viitsinud ja polekski jõudnud, sest vaimude tund oli kohe möödas. Pealegi piidles ta juba varem eemalt külaplatsilt kumavat Jaanituld ning igatses kangesti tuttavate hulka. Siis tuli Kaarlil idee. Söödud kanakoibadest järele jäänud kondid paistsid tallekontidega üsna sarnased. Veidi pisikesed need ju olid, kui asja peaksid tema arust ära ajama. Mündi küljest nööri võtnud, tegi Kaarel kärmelt uue risti, puhus isegi peale, et tunne sarnasem oleks. Siis pani ta risti põlvedele ja sõudis rahnuni. Hetkeks jäi ta suurt kivilahmakat silmitsema, seejärel asetas risti kivile ja luges valju häälega Peedu loitsu ette. Ümber ringi hakkas vesi kohisema. Siis kui Kaarel ehmatusest üle sai, ei näinud, kuulnud ega tundnud ta enam midagi…

***

„Peet!!!“

Törwa taat ajas end asemelt püsti ja läks õue. Vastu jooksis talle valudes Moona.

„Peet. Aita.“, Moona jäi hingeldades taadi ette seisma, „ Pisike tahab tulla aga Kaarel pole veel ikka jõe pealt tagasi.“

Vanamees aimas halba. Kiiresti saatis ta Moona kambrisse, lubades oma eide talle kärmelt järele saata. Ise aga võttis ta paadi ja sõudis palavikuliselt soigudes jõele. Juba kaugelt nägi ta rahnu juures hulpivaid jäänuseid paadist. Sama selgelt paistis talle kätte, tema jaoks nii tuttava kivi uudne kuju. Justkui oleks keegi kivile muhu löönud. Peet sõitis lähemale ja nägi. Muhk kujutas endast Kaarli paanikas nägu, mille hammaste vahele oli surutud halvastimeisterdatud kanakontidest ristimärk.

Ilm oli tavapäraselt trööstitu. Sünged piisad kihutasid pilvedelt alla, põrkudes varem või hiljem mööda tahket pinda pärlendavaks vaibaks. Maja voodrilaudu kattis ühtlane märg kiht, mis voolates vundamendi poole tormas, jättes tuhmiks vaid need kohad, kust värv juba aastate eest koorunud oli. Vana kolletunud aknaraam ei olnud tuulele piisavaks takistuseks ning akna peal istuv poiss värises iga kord, kui kõle hoovus end klaaside plaksudes märgadest puidupragudest sisse pressis. Poiss väristas veelkord õlgu ning hüppas siis aknalaualt maha, maandudes pehmelt kriuksuvale puupõrandale. Tasasel, kuigi tõtlikul sammul astus ta voodi juurde – siin oli soojem. Küdeva ahju tagumine sein, mille äärde poisi laudvoodi oli üles klopsitud oli kuum ja aurav. Poiss istus voodi äärele, urgitses päkast sinna tunginud pinnu välja ning heitis siis pikali, asetades tallad vastu kuuma müüri. Ahju ümber oli tapeet juba igalt poolt kollane ning narmendas peaaegu kõigist servadest. Nooremana oli poiss seda ikka ja jälle üritanud kinni kleepida, kuid tundus, et nii nagu inimestel ei anna kortse siluda, ei saanud ka selle maja vananemist peita. Poiss tõmbas teki üle pea ja uinus. Juba kolmas päev sajab.

*

Hommikune päike tegi endast parima, et teda märgataks. Vaibumata vihma rasked pilverünkad aga sundisid ta kohe uuesti taganema, justkui poleks tal enam üldse võimu järel. Poiss hõõrus haigutades silmi. Uus päev. Vihmasadu oli eilsega võrreldes tugevamaks muutunud. Ohates tõmbas poiss villased sokid jalga ning liikus teise toa poole. Taat lebas endiselt oma asemel paremal küljel. Just nii, nagu ta oli neli päeva tagasi hinge heites jäänud – looteasendis, hädiselt lääpas, avali kurvad silmad uksele suunatud, hambutu suu ammuli lahti. Oli ka juba aeg. Poisi mäletamist mööda pidi vanamees vähemalt sajakuueteist aastane olema. Vähemalt tema kuueteist eluaasta jooksul polnud keegi taadi ümmargust juubelit pidanud. Mitte, et ta peale memme ja taadi kedagi kunagi näinud oleks. Oh ei. Tundus, et ka taat oli sealsamas talus sündinud, elanud ja surnud, ise sealt jalgagi tõstmata. Ainult, et kuidas ta siis memme kohtas?

Hoovi pealt kostis pladistamist. Poiss kiikas aknast välja ja jäi imestunult paigale. Keset põlvede sügavusi lompe, selle piitsutava vihma käes oli keegi. See keegi tantsis ja kilkas. See keegi oli tüdruk. Poiss seisis hetke jahmunult paigal – ta polnud kunagi näinud ühtegi hingelist peale memme või taadi. Ja nüüd, kus memm juba paar nädalat ja taat juba neli päeva surnud olid, oli ta arvanud, et ta rohkem kedagi ei näegi. Ometi oli sel vesihallil hoovil üks märg olevus kes tantsis vihmas, ei… koos vihmaga. Poiss liikus akna juurest ning kiirustas uksele. Ta tahtis selle olevuse tuppa kutsuda, talle teed pakkuda ja talle sooja anda, et too ometi ei külmetuks. Kuid kui poiss ukse avas oli hoov tühi. Pikka aega seisis poiss uksel vaadates kord ühele, kord teisele poole. Kuid tüdruk ei ilmunud rohkem. Lõpuks sulges poiss hämmeldunult ukse ning naasis tuppa. Ta lisas ahju sületäie halge, kohendas taadi surilina, ning läks tagasi oma tuppa, kus ta koredate linade vahel peagi uinus. Juba neljas päev sajab.

*

Sel hommikul päike ei tulnudki. Niivõrd tugevaks olid muutunud maad märgavad pilved. Piisku polnud peaaegu nähagi, vaid hallid joad ühendasid maapinda taevaga. Poiss ärkas. Voodi tundus ööga olevat justkui väiksemaks jäänud. Poiss haigutas ning kombe kohaselt asetas käe oma suu ette. Ööga oli tema sile lõug kattunud ühtlaselt tiheda karvkattega. Just nagu taadil, ainult et tume, mitte hõbedat täis. Poiss tõusis ja jalutas taadi aseme äärde. Seal võttis ta istet ja vaatas taadi aukus silmi. Ta ei olnud kurb, et taat suri. Õigupoolest ta ei olnud teda õieti tundnudki. Taat oli alati nukker ja omas maailmas. Alati selline üksik ja apaatne. Isegi memmega ei vahetanud ta sõnagi. Poiss meenutas, et kui memm suri, oli taat ohanud, vaadanud kurbade silmadega teda ja memme ning ohanud veelkord. Siis oli ta memme keha sülle võtnud, ning tema soovi kohaselt pangalt lainetesse heitnud. Need ohked olid peaaegu ainsad, mida poiss eales kuulnud oli. Peale nende jäi veel see surmaohe. Ega poiss tegelikult ei teadnudki, kas memm ja taat olid tema vanavanemad või mitte. Oma ema-isa polnud ta ju kunagi näinud. Küll teadis ta raamatute põhjal, et igal ühel on olemas nii vanemad kui ka vanavanemad, ning, et vanavanemad on vanad. Seetõttu otsustaski poiss, et memm ja taat olid vähemalt vanavanemadki. Kumbki neist ei kinnitanud seda, kuid ei lükanud seda ka ümber.

Jälle kord kuulis poiss väljast pladinat. Aknale rutates ootas teda juba eilsest tuttav vaatepilt. Tüdruk oli taaskord seal ning tantsiskles vihmas. Seekord poiss ei oodanud. Ta jooksis ukseni, pani saapad jalga, ning tormas vihma kätte. Tüdruk märkas teda, ning hüples kilgates eemale. Poiss püüdis teda jälitada, kuid tüdruk keksis rehe nurga taha, ning kadus. Pettunud poiss lonkis tagasi tarre ning kuivatas end ahju ääres. Kuidagi kurb oli olla. Kuidagi nukker oli vaadata tüdrukut temani pääsemata. Täna ööseks tõstis poiss taadi korjuse oma voodisse, ning heitis ise taadi asemele. Oma voodisse ta enam ei mahtunud. Seejärel toitis ta tuld, ning heitis magama. Juba viies päev sajab.

*

Seekord ärkas poiss juba varakult. Voodist välja ronides tõmbas ta koheselt sokid jalga ning läks aknale istuma. Justnagu alateadlikult tüdruku taaskordset ilmumist oodates pani ta ka saapad juba ukse kõrvale valmis ning asus seejärel ahju kütma. Müüri kõrvalt kuivanud riidast puid tuues pidi poiss aga sülemi maha panema. Puid oli palju ja raske koorma haaramisel rebestasid pingul lihased poisi kitsaks jäänud särgi õmblustest lahti. Poiss mõtles hetke, näppis narmendavaid särgikäiseid ning läks seejärel kapi juurde, et omale midagi tervet selga hankida. Seekord taadi kapist, sest oma särgid olid juba peale vaatamisel liiga väikesed. Seejärel tegi ta ahju uue tule ning läks aknale istuma. Vihma sadas endiselt ja enam ei saanud poiss aru, kas tugevamini või mitte. Tundus lihtsalt, et enam tugevamini ei saagi sadada. Seega otsustas poiss, et selle üle pole mõtet juurelda, ning jäi pikisilmi tolle kummalise olevuse taasilmumist ootama.

Tüdruk tuligi, kuid nii järsku, et poiss ei saanud arugi kust kohast. Ühel hetkel ta lihtsalt oli seal – õuel – ja tantsis ja kilkas taas koos vihmaga. Poiss maandus aknalt kärmelt saabastesse ning jooksis kiirustades õuele. Seekord jõudis ta peaaegu tüdrukuni. Siis tõstis tüdruk vaikides käe ning andis poisile märku, et too peatuks. Hämmeldunud poiss jäi seisma – riided kallavast vihmast mööda ihu liibumas, keel suurest jooksmisest vestil. Ja siis kostus tema kõrvu tüdruku hääl. See käskis tal silmad sulgeda. Poiss kuuletus ning hetke päras tundis ta, kuidas pehmed huuled tema kõrva ääres sosinal laususid: „Mitte veel…“.
Siis avas poiss silmad, kuid tüdrukut polnud enam kusagil näha. Südame pekseldes lonkis poiss tuppa tagasi, et omale kuivad riided hankida ja tass kuuma teed keeta. Juba kuues päev sajab.

*

Seekordne hommik oli teistsugune. Mitte et vihmasadu lakanud oleks aga poisi sisetunne ütles, et see päev tuleb teistsugune. Ta otsis taadi kapist välja veidi korralikuma komplekti riideid ning seadis end korda. Ta ei läinud enam aknale istuma, sest teadis, et tüdruk tuleb niikuinii. „Mitte veel…“, oli ta öelnud. Seega alustas ootusärevuses poiss aknal konutamise asemel maja koristamist. Tare kulunud laudpõrand sai tolmukihist vabastatud ning kolletunud soemüür kaotas nii mõnegi nõepleki. Veel sättis ta korda memme-taadi voodi ning paigutas taadi kokkukuivanud karkassi väikesesse puukasti hilisemaks matmiseks. Seejärel küttis poiss ahju kuumaks ning pani värske teekannu tõmbama. Hetk hiljem kostis hoovist juba tuttavat naeru. Kiirustamata tõmbas poiss saapad jalga ning sammus tasaselt tare uksele. Tüdruk oli seal, tantsides koos vihmaga, olles osaks kogu sellest veest. Kindlal sammul astus poiss tare uksest hoovile ning jalutas vaikides läbi veeseina tüdruku poole. Ka tüdruk tantsiskles tasapisi poisile vastu ning hetk hiljem seisid nad vastamisi taluõuel keset langevat vett. Kerge ja graatsilise liigutusega põimis tüdruk käed ümber poisi kaela, ning sealtsamast haaras poiss tüdruku sülle. Vaikival kõnnakul sammus ta tüdrukut kandes tare poole, ning suudles teda õrnalt, enne kui majja sisenes. Toas jõid nad täpselt samuti vaikides teed, samas kui tüdruk pidevalt naeratades silmanurgast poissi piidles. Siis pugesid nad sõnatult sängi. Juba seitsmes päev sajab.

*

Hommikune päike tükkis läbi määrdunud aknaruutude tuppa ning äratas poisi. Pilk aknast välja kinnitas, et vihmasadu oli möödunud. Poiss vedas end voodist välja ning tegi ahju tule. Möödudes peeglist nägi ta, et on vägagi taadi moodi – needsamad näojooned, see sama terav lõuajoon, pulstunud habemetüükad ebaühtlaselt mööda nägu laiali. Poiss tundis, et ta on vana. Tagasi sängi juurde jõudes nägi poiss, et tüdruk oli juba ärganud. Miskit oli tema välimuses nii hirmutavalt tuttavat.
„Mul on hea meel et sa siin oled,“ sõnas poiss.
„Kus ma siis veel olema peaks, kui mitte tagasi siin?“, vastas tüdruk naeratades, „Vette ma ju läksin ja veega pidin ma ka tagasi tulema.“
Tüdruk silitas tasaselt poisi tumedaid juukseid.
„Muuseas, kallis. Me saame poja.“, ütles tüdruk oma kergelt paisunud kõhtu teki alt paljastades.
Poiss vaatas tüdrukule sügavale silma. Need olid memme silmad. Ja siis ta ohkas sügavalt. Just, nagu taat oli alati ohanud.

Üksainus magus piisk su huulilt maitseks
Ma nektarit, mu kallis jumalanna
Siis oma sulis tiivad tõstaks sinu kaitseks
Et minagi end tunda võiksin jumalana
Viiks lendama sind, pilvi pealtpoolt vaatleks
Tuul reisisaatjaks vihisemas mööda
Me õnne kadestavalt silmanurgast piidleks
Vahk kuu peaks häbist silmad maha lööma

Ei piire tunne, võimsalt lahvab lõõm
Meid valdab ühes joodud kiresõõm

Sealsamas teeksin kikivarvul sammu
Vaid õige tasa sinu manu tulla maldaks
Ehkki on valge, päev koidab juba ammu
Su sängi serval unenägu valvaks
Ja jälgiks õige pingsalt, kuis sa puhkad
Su klaari palet oma silmadega paitaks
Ja kui siis virgudes sa naudiskledes ohkad
Su käsi pihus embama end aitaks

Ja hoiaks sind, su palgeid sulnilt siluks
Ja kümbleksin su kustumatus ilus...

Poiss uitas suvises metsas. Ta puges läbi tihnikute ja ronis üle kändude. Laulis koos lindudega ning tantsis tuules lendlevate lehtede kombel. Ta jooksis hirvede keskel ja magas koos karuga, ning huntidega koos ulus ta taeva poole. Poiss mängis ja jooksis ja laulis, ning teadis, et ta on tõeliselt vaba.

Ükskord, keset eriti suurt mänguhoogu, mil ta üht võrratult kaunist puulehte tuulega võidu taga ajas sattus ta aga kaugemale. Kaugemale, kui ta kunagi varem sattunud oli.
Puuleht, mis endas aga peatselt algava sügise värve kandis muudkui mängles ja peibutas. Nii ei teinud poiss võõrast ümbrusest eriti välja. Kuni ühel hetkel tegi leheke suurepärase tiiru õhus, ning kadus lehvides põõsapuhma taha. Ettevaatlikult, kuid järjekindlalt puges poiss tihnikusse ning proovis sellest ohutult läbi pugeda. Teravad metsikud oksaraod kriipisid poisi nägu ja sääri ja käsivarsi, kuid leheke oli ju niivõrd ilus ja seega oli poiss meelekindlust täis. Juba paistis tihniku teine ots. Veel natuke ja ta astub taas valguse kätte. Poiss lükkas käega silme eest viimased oksad, ning nägi jahitavat puulehte. Kui ta nägi veel midagi. Täpsemalt kedagi, ning see keegi istus kaljuäärsel kivil päikeselaigus, küljega poisi poole, ning vaatas kaugusse. Poisi hingamine lakkas, ning hetkeks jättis süda mõned löögid vahele. Kivi peal istus tüdruk. Poiss polnud tüdrukut veel kunagi varem näinud, kuid ometi valdas teda tunne, et tunneb toda maagilist olevust juba kaua.
Hetkeks valdas poissi paanika. Temas mäslesid kahepidised tunded, millest üks käskis kohemaid minema joosta, samas kui teine teda tüdrukule lähenema ärgitas. Pois kõhkles viivuks, ning siis justkui iseenesest otsusele jõudes, hakkas ta laulma. Esialgu oli laul arglik ja vaikne, kuid mida enam poiss tüdrukut vaatas, seda julgemaks ja jõulisemaks muutus tema laul.

Poiss sidus oma laulu kõik mida linnud talle õpetanud olid. Ta laulis vabadusest metsavälul, soojast tuulest, mis päikeselaikudes seistes tema juukseid sasisid, pehmest rohust, mis varvaste vahel nii meelitavalt mõnus tundus ja kõigest muust, mida tema senine elu talle õpetanud oli. Iseeneselegi märkamata astus ta tasakesi oksaraagude vahelt välja ja tüdrukule lähemale. Sama ootamatult märkas ta kuidas tema laulu vägisi uued noodid tungisid. Uued noodid ja teemad, tungisid üha enam esile. Nad sidusid end poisi muusikaga, saades sellega üheks, tehes seda isegi võimsamaks. Need noodid sisaldasid kõik vaid üht – seda tunnet, mida tüdruk poissi sisendas. Ja poiss tundis, et ta on oma laulu üle uhke.

Siis pööras tüdruk pead. Tema juuksed lehvisid soojas tuules ning tema sügavad sinised silmad vaatasid ainiti poissi. Tüdruku pilk oli niivõrd terav, et poiss tundis, et see puurib otse tema hinge, jättes midagi nägemata või puutumata. See oli poisi jaoks ehmatav. Ja piisaval määral, et poisi laul vaikis hetkeks. Siis avas tüdruk suu ning laulis vastu. Ning tema laul oli õrnem ja armsam kui poisi oma. Tema noodid olid vaiksed ja õrnad, kuid nii soojad, et võiksid jää sulatada. Ning siis sai poiss aru, et tüdruku laul oli küll teistsugune, kuid ometi tema omaga täiesti sarnane. Ta alustas oma laulu uuesti, ning sidus selle tüdruku lauluga, ning oli imestunud, kui hästi need omavahel sobisid. Sel hetkel peatus aeg ja isegi tuul, kes seni neid õrnalt paitanud oli, peatus, et kuulata seda harmooniat mida poiss ja tüdruk koos lõid. Nii veatu oli nende laul. Kogu selle muusika ajal astus poiss vaikselt tüdrukule ligemale, lõhkumata kordagi seda maagilist silmsidet, mis tekkinud oli. Nende muusika võttis kord õrnemaid, kord jõulisemaid noote, kuid laulude harmoonia jäi alati rikkumata.

Siis jõudis poiss tüdruku ette. Laul lõppes, ning nad vaatasid teineteisele lummatult otsa. Ja vaikus venis pikale. Aeglaselt, õige tasa tõstis poiss käe ja sirutas selle tüdruku poole. Miilimeeter, millimeetri haaval liikus poisi käsi läbi tumma liikumatu õhu. Ja siis purunes vaikus. Poisi käsi oli just jõudmas tüdruku juusteni, vaevu-vaevu puudutusulatusest väljas, kui tüdruk järsku karjatades silmsideme lõhkus, poisist hüpates taganes ning, sedasi kaljuäärelt alla langes ja sügavusse kadus.

Poiss jäi hämmeldunult talle järele vaatama.

Oli ta ju tahtnud vaid võtta toda puulehte, mis tüdruku tihedaisse kiharaisse oli takerdunud.