Loetavalt kirjutatud, aga kohe algusest peale häiris teatav krobelisus. Iga natukese aja tagant pidi ise mõtlema ja mingeid otsi kokku viima. A'la, jooksja jõudis teda seisvalt ootava meheni ning aeglstas siis jooksu kõnniks. Aga teine mees ju seisis! Ja: major Samuels töötas osakonna juhatajana sõjavebaasis, mees astus aga kuhugi psühhiaatri juurde sisse ja sattus hoopis majori peale! Kuidas nii? Osakonajuhataja oli psühhiaatri kabinetis millegip?
"lisaks meedikuile oli seal tarvis ka neid, kes suudaksid aidata nähtud õuduste unustamisel". Mõeldud on psühhiaatreid, võib aru saada. Aga: meedik: arst. Psühhiaater: vaimuhaiguste arst. St lisaks arstidele oli vaja ka arste. Ei sobi.
x: Mitu korda olete ravil viibinud?
y: 26.
x: Ja ükski neist neljast ravist pole aidanud?
Paneb muigama.
Lõpp oli hea. See päästis loo kenasti ära, kogu eelnev kobamine ja konarus nagu isegi ununes veidi. Sõna "Tina" mõjus eriti efektselt, tuleb tunnistada
Kirjapilt on päris loetav, siiski võiks asi kuidagi teravam olla, praegu liikus kogu seletuskäik kuidagi lõdvalt. Isegi mainitud õudused ja lapsesilmad ei kangastunud vajaliku tõsiduse ja südamesseminevusega.
Ja nimi Nick ja sellised sõjaõudused, psühhodraamad kutsusid kohe esile Deer Hunteri ja sundis sellega paralleele vedama. St tundus kuidagi Deer Hunteri alamlugu, haruke, mitte iseseisev ja originaalne tükk.
Loo lõppedes lugesin alt, et see on mingi toimetamata ja ülevaatamata lugu, et kes viitsib andku vigadest teada. Ja siis hakkas mul kurb, et võtsin vaevaks seda lugeda üldse. Krt, kirjutaja ei viitsi isegi oma lugu redigeerida, nõme! Ma loen, ja püüan süveneda, aga tema isegi ei vaata enne seda üle!
Persse, raisk...
