Õnn naeratab lihtsalt,
õnnetusel on põnevamad maskid..

Kuidagi tahumatu nagu käsitsi nikertatud puust loomake pisut vormitu ja lihtsakoeline

Samas hindan ma kõrgelt kui inimene suudab paberile panna mingi kirjeldamatu tundehetke mida on raske saavutada ka üdini perfektsiooni täiuseni lihvitud luules.

5 väärib igati kõrget hinnet selles tahumatuses peitub kummaline võlu mis sellele luuletusele kordumatu teose vormi annab

Väga suured tänud heade sõnade eest...

Seletuseks niipalju et... Laused on pikad ja kujundlikud justnimelt sellel samal põhjusel, miks püänt pole mõeldud jahmatav olema. Loo eesmärk on tekitada meeleolu pilt - luua emotsioon, ja panna selle üle mõtlema...

Mekk on meeldiv.
Lugu on, kaasa võtab.
Vaikne jutustus.
Jah, ma arvan, et hea.

Lugesin läbi, millegipärast oli jutul Aarne Üksküla hääl... vist sellepärast, et ta Rehepappigi loeb.. (Sarnane?) Väga ladus ja mulle igati meele järele lugemine oli.

Pööran tähelepanu sellele et tegemist on miniatuuriga. Minu jaoks ei ole asja vorm antud juhul oluline vaid tegemist on hetke--emotsioone väljendava kirjandusliku ejakulatsiooniga, kui nii võib öelda

Mõttel pole jah viga, kuid kahjuks liiga palju hooletusvigu.
Et peaksin teisi inimesi ning maailma pigem kaasautoriks, kui nii võib öelda

Loodetavasti on see lihtsalt üks jutt, kui arvestada selle lõpuga...

Huvitav idee, ehkki minu jaoks vormistus pisut segas (ma ei tea, kas see peabki nii oleme, või on tegu hooletusega).

Päris meeldiv lugemine. Ühtlane stiil. Algus läks raskelt, need pikad kujundlikud laused nati hirmutasid. Aga edasi läks järjest paremaks. Lõpp oli küll etteaimatav, kuid mitte üldse halb.
Üleüldiselt väga hea.

Neetult hirmuäratav ja neetult kaasakiskuv, kuigi ei ole suurem krimkasõber. Kui tohin seda nii nimetada?
Ma ei tea.. Aga verine 5.